Ivar Grünthal

Ivar Grünthal (8. juuni 1924 Tartu – 14. veebruar 1996 Göteborg) oli eesti kirjanik, kriitik, arst ja poliitik.

Luule

"Uni lahtiste silmadega"

Tsitaadid väljaandest: Ivar Grünthal, "Uni lahtiste silmadega", Göteborg-Toronto: Orto, 1951.

Ei ole luuletuste tekkimine
soliidne toiming targu, tasahilju
kui paradiisiõunte vekkimine,
kus praagitakse plekilisi vilju.

Ei ole luule ainult ajaviide,
nippasjakeste kogu vanaroosast,
vaid läbilõikepilti haja liide,
punkttuli prismas murtud ööst ja proosast.

Näib kõige õigem jõhkralt ühendada
maad tuhniv siga, ladvas laksuv ööbik:
Kui hinge kaugust ihust lühendada
viib ristjoon sihile ja mitte rööbik.

• "Sissejuhatus", lk 5

See pungaeostus, linnupulmavidin,
see himuvirve alles tardunus
öö peeglis: mõra: mida mõistma pidin
kui heitlust hingerahus hardunus.

Jääminek algas ühes puhtevahes
ja teostus nestes helehallikas.
Ma ennast pilastasin igatahes,
kui kaljust välja purskas allikas.

• "Murdeaeg 2", lk 10

Jah, armastus kui noore mehe kire
romantiline ebakujutus,
et järelkajaks iga spermanire
maaväring on või üleujutus.

Suur unelm, mille kurvi koondav poolus
on näota naine poisi kehaga,
ekvaator aga kuumas seemnevoolus
vaid kiirdub alateadvusehaga.

• "Murdeaeg 5", lk 11

Nii mäsles vahelduvalt ropp ja harras
me suhte sisemine tõelisus,
vaid väljaspoole mängles kassikarras
poolleige, lapsik vennaõelisus.

Kaks aastat paitasin su jalajälgi
või lõhki tõmmata sind ihkasin.
Ma pomisesin: õnnista või nälgi!
Mu sõber, valjult öelda tihkasin.

• "Murdeaeg 9", lk 13

Sest mälestused nagu tõde ise,
nad meid ka vastutahtmist järgivad
ja justkui armid rõugepõdemise
meid jätkuvasti ära märgivad.

Nii on mu lemmes lakkamata tõbe,
mis lõppenultki üha nakatab
kui kullasoones vulksuv elavhõbe
kordkorralt mürgiauru pakatab.

• "Murdeaeg 12", lk 15

Allikata

Manamata ma ei allu:
Armuaja varguseks
kratti loon. Oliivisallu
läändumist pean arguseks.

• "Teadja"

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Ivar Grünthal