Millegipärast said kõik sõnad hoopis teise kuju, kui nad kirja pandi. Raamatu ja kirja keel oli hoopis teine kui see, mis me iga päev omavahel rääkisime. Ainult palves, Issandaga rääkides, tarvitasime raamatu keelt. /---/ Aga ma uskusin kaua aega, et igapäevast, kõneldavat keelt üldse polnud võimalik üles kirjutada. Uskusin, et kirjutatud sõna on omaette keel ja just heebrea keel. Kord oli see kirjutatud, nii nagu Issand ise oli ette öelnud, ja seda ei saanud enam muuta.
[Daniel:] ... minu koguduse liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, heebrea keelelt üle kreeka keelele, kopti keelele, hiljem ladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde poolakad, tšehhid ja prantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi. (lk 151)
Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hingeõndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida.
Võnnus kirikuõpetajana töötades tuli jutluste ja ametitalituste kõnede koostamisel lähtuda piiblitekstist. Ideaalis pidi vastava teksti algkeeles – heebrea või kreeka keeles – läbi lugema ja vaatama, kas olemasolevad tõlked on rahuldavad. Ühel või teisel põhjusel pole ükski piiblitõlge ideaalne.