Eve Rannamäe

Eve Rannamäe (sündinud 24. juulil 1985) on Eesti zooarheoloog.

Intervjuud

• Üks väga põhimõtteline erinevus on see, et inimsäilmed on tihtipeale skeletina. Loomulikult on ka üksikuid luid, segatud luid täitepinnases leitakse, aga üldjuhul inimeste matused on terve skeletina.

Inimluudest saad seega nii-öelda kokku panna terve indiviidi. Kui kõik on ilusasti säilinud, on sul kolju, roided ja jäsemed. Saad arvutada inimese mõõdud, kolju põhjal soo määrata ja uurida jälgi tema elukäigust. Loomaluud on aga üldjuhul toidujäätmed. See tähendab, et need on lõigatud tükkideks, killustunud ja pinnasega segunenud.

• Järgmine tasand on zooarheoloogilise materjali ehk siis paljude-paljude luufragmentide koosanalüüsimine ja tõlgendamine laiemalt: mis meil ikkagi siin ühiskonnas toimus mingil teatud ajaperioodil. Arheoloogilised uurimused ja narratiivid, mida me oma minevikust loome – see kõik ju läheb sinna hulka. Miks meie loomad on praegu sellised, nagu nad on? Miks meil mõnda looma enam ei ole? Kuidas on loomad mõjutanud keskkonda? Kõik need teadmised saavad üheks suureks kompotiks ja aitavad erinevaid nähtusi ajaloolisesse konteksti paigutada.
• Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on zooarheoloogia eesmärgiks inimese olemuse mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade õigustest. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie humaansusest ja maailmast arusaamisest.

Nende asjade mõtestamine harib inimesi ja paneb meid mõtlema, et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda. Teadvustame siis ka suhet loomadega praeguses maailmas. Vähemalt siin, kaasaegses Euroopas, oleme ju loomadest oma igapäevaelus tegelikult üsna kaugenenud.

• Zooarheoloogia mõttes on Eestit hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast Soomega, siis Eestis on üleüldiselt väga hea pinnas luude säilimiseks. Soomes on väga happeline pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. Rauaajast samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie kiviaegne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk Pulli asulakohast.
• Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad sümboolikast ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma jõu või midagi muud?

Koduloomad tulid neoliitikumis. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama maailmapilt ja seda väljendati teistmoodi.

• Selle aja kohta, kui esimesed koduloomad siia saabusid, teame vähe. Meil on väga vähe tõendeid, ainult mõned üksikud luud. Esimesed koduloomad olid veis, lammas, kits ja siga. Nende siia jõudmine oli kindlasti midagi väga erilist. Arvan, et ka väga keerulist.

Selle üle on ka mujal Läänemere ümbruses arutletud, mida need vähesed tõendid ja neile järgnenud pikk ajaline paus näitab. Näib, et koduloomi püüti küll siia tuua ja nad siia ka jõudsid, aga asi ei läinud veel käima. Võib-olla oli põhjus meie põhjapoolses kliimavöötmes, sest siin on võrreldes nende päriskoduga kariloomi palju raskem elus hoida. On nad ju pärit hoopis erineva geograafia ja kliimaga Viljaka Poolkuu alalt.

• Meil on olnud näiteks sookilpkonnad. Nendest on arheoloogilisi leide kiviajast, aga mitte enam hilisematest perioodidest. Kuigi tõsi, on ju teateid nende märkamisest ka viimastest kümnenditest, nii et ehk tulevad nad vaikselt siia tagasi elutsema.
• Selliseid kõikumisi mõnede loomaliikide populatsioonides on veel olnud. Näiteks 19. sajandi keskpaigas kadus meil ju kobras ära, kes sadakond aastat hiljem siia taasasustati. Samuti on metssiga teatud aegadel meilt lõuna poole taandunud ja siis jälle tagasi tulnud.
• Keskaja lõpul jõudsid meile näiteks kalkunid, aga seda alles peale suuri avastusretki Ameerika mandrile. Ja arheoloogilisest materjalist ei tasu otsida näiteks kährikut, kes praegu on meie metsades väga tavaline, kuid jõudis siia alles 20. sajandil. Šaakalist rääkimata.
• Varem polnud 19. sajandi luude vastu erilist huvi, sest see on liiga hiline materjal. Tegelikult on see väga oluline materjal. Lihtsalt seda ei ole veel väga palju uuritud. Siiski arvan, et teatud liigist loobumist me selles hilises luumaterjalis ei näeks. Liikidest loobumine, kui räägime näiteks härgadest ja hobustest, on juba 20. sajandi teema ja zooarheoloogi lauale need küsimused tavapäraselt ei jõua.
• Loomade kohtlemine on paleopatoloogilistes uurimustes üks keskne teema. Paleopatoloogia tähendab, et luudelt ja hammastelt otsitakse jälgi, mis annavad aimu loomade tervise, heaolu, traumade, söötmise ja pidamise kohta.

Me ei ole Eestis väga põhjalikult veel paleopatoloogilisi uurimusi teinud, aga me vaikselt liigume sinnapoole. Alati saab tõlgendusi pakkuda: näiteks kui näeme mõnd paranenud luumurdu, mis justkui iseenesest paraneda ei saanuks või olnuks väga raske. Sellisel puhul võime arvata, et inimene on aidanud; on ta siis murru kinni sidunud või looma muul viisil hoidnud ja ravinud. Kas inimene aitas sellepärast, et ta väga armastas seda looma? Või tegutses ta lihtsal majanduslikul põhjusel, et tal oli vaja talv kuidagi üle elada? Seda on keeruline öelda.

• Teisest küljest, mainisin küll hammasripatseid kiviaegsetes matustes, aga vahel on inimestele kaasa pandud ka terveid loomi. Näiteks Skandinaavias ja Leedus on inimestele kaasa pandud hobuseid ja koeri. Eestiski on matusepaikadest nende kahe looma skeletiosi leitud. Selliste juhtumite üle saab arutleda, milline maailmapilt seal taga oli. Kas inimene vajas hobust oma teispoolses elus tööloomana? Oli see staatuse sümbol? Või miskit muud?
• Kui nüüd mõelda tavalise talupidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked.

Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka austus. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks Mongoolias. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.

• Arvan, et tuleviku arheoloogid kindlasti räägivad nii-öelda suurest aretuse lainest alates 20. ja 21. sajandist ja kindlasti näevad nad suuremahulist tootmist. Aga loodetavasti ka muudatusi loomapidamises, loomade heaolus ja nende elukeskkonnas.

Veel näevad nad väga erinevaid tüüpe ühe liigi sees: miniponidest raskeveohobusteni ja chihuahuadest bernhardiinideni. Ehk siis seda tohutut variatiivsust praeguses aretuses – nii lemmikloomades kui põllumajandusloomades.

• Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022