August Kitzberg

Eesti kirjanik From Wikiquote, the free quote compendium

August Kitzberg (kuni 1863 August Kits, vestekirjanikuna Tiibuse Jaak; 29. detsember 1855 Laatre vald, Halliste kihelkond – 10. oktoober 1927 Tartu) oli eesti kirjanik.

Draama

"Punga Mart ja Uba Kaarel"

Komöödia aastast 1894.

  • MART. Mis? Kooli? Hobusevargaks õppima? Pane poiss minu juurde, tädi, küll ma neile näitan, keda nad siin veel kooli nõuavad. Mis kooli tal vaja? Kus koolis mina olen käinud? Mitte kuskil. Ja kas ma ei ole rikas, suur ja vägev? — Kas ma oma poegi koolitasin? Mitte maiku! Paar talvet lasin külakoolis jõlkuda — muidu moodi pärast. Kes mind targaks tegi, nagu ma olen? Ilm tegi targaks. — Mina lasen oma pojad ka ilmakoolis käia, kõik tükid läbi teha — küll ilm nad targaks teeb. Ilm teeb kõik targaks! — Pane oma poeg ka ilmakooli, tädi, pane ta minu juurde, küll sa näed, mis mees tast välja tuleb!

"Libahunt"

A. Kitzberg, "Libahunt". Draama wiies waatuses. Tartu: Noor-Eesti, 1912

Neljas waatus

  • TIINA: Oh et te parem mind kiskjate loomade kätte oleksite jätnud! Siis oleks warakult kõigel walul ja piinal ots olnud. Hing oleks ema juure ja Jumala sülle tagasi saanud. Leiba olete ihule annud, hinge olete nälgida lasknud. Toitnud ja katnud olete, armastanud ei ole te mind. Ihule andsite warjupaiga, hing jäi üksi. Ja otsis hinge! Otsis teie hinge kümme pikka aastat ja ei leidnud mitte. Mürki olete mu hingesse walanud! Ja nüüd, kus ma abi ja armu otsima tulen, teie juure, kes mulle isa ja ema pidid olema, nüüd! nüüd ütlete ka teie: libahunt! Tulgu see teie hinge pääle! Ah!! Ei ole siis ka minu südames enam sädet lapse-armastust, ega tänu — me oleme tasa! (lk 88)
  • TIINA (wihaselt): Libahunt... Libahunt on ka Jumala loom!
PERENAENE: Ei ole libahunt Jumala loom! Ei kõlba see inimeste hulka! Kasi!
TIINA: Mina olen Jumala loom, olgu ma ka libahunt! Teie? Wiletsad! Teil ei ole julgust ega jõudu, armastust ega ustawust — midagi ei ole teil! Ja tahate kohut mõista? Teie?!
Kui ma hunt olen, on huntide hulgas mu ase, ehk on nende juures enam õigust ja enam halastust! (Astub uhkelt läwe poole. Minnes muutub tema wiha ärduseks. Läwe pääl tagasi waadates :) Jumalaga, Margus! (Nuttes ära.) (lk 91)


Teose kohta

  • "Libahundis" on komisjon iseäranis tahtnud tähendada väga õnnelikult ja tõsise luuletaja-instinktiga leitud aine peale, mille käsitamine harilikust reaal-elu järeleaimamisest kõrgemal seisab, ja mis kirjanikule võimalikuks on teinud üht külge rahva psüühist, nimelt selle painajalikku, salapärastest võimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud osa selgitada …
    • "Eesti Kirjanduse Seltsi ilukirjanduslikud auhinnad 1912", Eesti Kirjandus, 1913, lk 76 (cit. via' Juhan Käosaar, "Eduard Vilde näitekirjanikuna", rmt: Eduard Vilde, "Näidendid", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk 291 [käsitledes "Libahundi" ja "Pisuhänna" vahekorda])


  • Ta äratab mõtteid, sellepärast on ta väärt, et tema üle mõteldakse. (lk 283)
  • Tükk klassikalikku paatost, teine romantikalikku tundmuste ülevoolavust. Sellepärast kisuks üks näidendi ots nagu taevasse, teine maha. Ei rahulda, ei anna rahu, ärritab ja röövib osa usku kangelaste otsekohesuse, nende väärtuse sisse. (lk 284)
  • Kirjanik oleks nagu suur muusikaarmastaja, sest Libahunt on sinfoonialiselt ehitatud: algul tormiga ja huntide ulumisega, lõpeb huntide ulumisega ja hingetormiga. Aga sinfoonia on halb näidend, sest temas ei tahaks me midagi näha — mitte ainustki inimest, viiulipoognat ega vaskpilli — ainult kuulda, kuulda. Kõige parem, kui ta tuulekandlena meile kostaks. Näidendis nõuame aga liha ja verd ning püsimata edasirühkimist. (lk 284)
    • A. H. Tammsaare, "Väiksed märkused kirjanduse kohta" I, "Libahunt". "Kogutud teosed", 15. kd, "Publitsistika I" (1902–1914), Tallinn: Eesti Raamat, 1986


  • [August Kitzbergi "Libahundi" peategelane] Tiina on eesti kirjanduse üks poeetilisemaid karaktereid. Ta on erakordne naine: kirglik, uhke, tundeline; põlgab orjameelsust, tuimust ning ihkab õnne ja armastust ning pole seda nõus millegi vastu vahetama. Mari on tasase ja kadeda loomuga, ta on otsekui loodud tööinimeseks, orjaks, kes ei oska näha elu rõõmsamat poolt. Kuid ka tema on oma õnne eest võideldes kõigeks valmis. Margus on tolle aja inimene — passiivne, allaheitlik, ebakindel ja sisemiselt lõhestatud. Näidendis on tegemist ellusuhtumiste konfliktiga. Tiina hindab üle kõige vabadust — õigust elada oma seaduste järgi ja vabalt armastada. Eestlaste põline elutarkus, mis kõlab näidendis Tammaru vanaema suu kaudu, nõuab aga allaheitlikkust, isiklikust õnnest loobumist ellujäämise nimel.
  • Teose traagilisus seisneb selles, et vastamisi pole seatud head ja halvad tegelased, vaid kumbki ellusuhtumine on iseenesest õigustatud. Selle konflikti kaudu toob Kitzberg esile eestlaste kui sajandeid võõrvõimu all elanud rahva suure dilemma.
  • Tiina traagiline surm Marguse käe läbi kujutab võitu ülekohtu üle ja on ülistuseks kustumatule armastusele, mida ei suutnud hävitada külaelu moraal ega sundabielu. Alles surm läbi armastuse viib peategelased vabanemisele. Kirjanik näitab, et siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne saavutada, sest ümbritsev tegelikkus püüab teisitimõtlejat madaldada, igati endasarnaseks muuta. Ometi on õigus elule ja armastusele ka neil, kes erinevad teistest.
  • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile." Tallinn: Koolibri, 2007, lk 45

Tema kohta

  • Kitzbergi näidendite paremikul on tunnetuslik väärtus ka tänapäeva inimese jaoks. Ta oli humanist, kes vastandas end kõigele sellele, mis alandas inimväärikust. Kitzbergi loomingumeetod oli realistlik, ta toetus rahva elu heale tundmisele, eriti karakterite kujundamisel.
    • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 45


  • Nagu on juba äsjamainitud jutustusest näha, hakkas ka Kitzberg kohe 90-ndate aastate algusest peale oma kaaspõlvlaste kombel üha rohkem realismi vastu huvi tundma. Kuid vähemalt jutustavas proosas ei saanud tast kunagi järjekindlat ja täisteadlikku realisti, olgugi et ta parimad jutud sündisid just realismi valitsemisajal. Sisuliselt puudusid tal eeldused kaineks argielu vaatlemiseks, veel vähem aga tahe selle vastuolude ja võitluste nägemiseks. Vormiliselt aga eelistas ta asjalik-karmile proosale ikka mingit magustatud, rahvapäraseks stiliseeritud ja kergelt vestlevat sõnastust. Tema nii sisuliseks kui vormiliseks ideaaliks jäi mingi "Heimatkunst'i" harrastus, ühes selle optimistliku eluvaate, väikekodanliku moraali ja biedermeierliku maitsega. Kõik, mis selle, nagu öeldud, "jannsenliku vaimukliima" vastu sõdis, jäi talle orgaaniliselt võõraks. Kuid ühtlasi olgu rõhutatud, et just Kitzberg meil ses laadis peaaegu ainsana ka hinnatavaid tulemusi on saavutanud. Tema realism oli küll suhteline, ta elupilt suurema sügavuseta, ta rahvapärasust ei saa alati ehtsana võtta, kuid sealsamas on ta kinnistanud tõesti luulelisi idülle, intiimselt eritlenud inimhingeelu ja piirjoonestanud inimtüüpe, mis alles ta hilisemas näitetoodangus realistliku usaldatavuse said. (lk 56)

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel
Loading related searches...

Wikiwand - on

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.