Angerjas (Anguilla anguilla) on madujas peene soomusega kala angerjaliste seltsist. Euroopa angerjad rändavad kudema Sargasso merre Ameerika kontinendi veerel, tuhandete kilomeetrite pikkune ohurohke teekond võtab kuni kolm aastat.
Angerjat ei aja segamini mitte ühegi teise meie vete kalaga. [---] Tema liikumisstiil erineb suuresti ülejäänud kalade omast – siugjas liikumine süvendab veelgi visuaalset sarnasust maoga, mistõttu paljud inimesed teda lausa pelgavad.
Juba sellised antiikaja suurkujud nagu Aristoteles ja Plinius teadsid, et angerjatel ei leidu kunagi küpset marja ja niiska, nagu seda leitakse kõigilt ülejäänud kaladelt. Kuidas nad siis paljunevad? Aristoteles kirjeldas angerjate tekkimist soomudast ning vihmaussidest. Tema õpetus oli sedavõrd autoriteetne, et veel 16. sajandil, s.o. ca 2000 aastat pärast teooria loomist, usuti sellesse tõemeeli.
Seega, ka pärast aastatuhandeid kestnud uurimusi jäävad õhku ikkagi veel vastamata küsimused. Kuidas leiavad angerjad oma sünnipaiga? Mis on tema, ligi 7000 km pikkusel, teekonnal määravad orientiirid, mis nad sihile viivad? Mis on põhjustanud sellise elutsükli? jne. Lootust on, et kunagi Aristotelese poolt püstitatud probleemid leiavad sellel aastatuhandel oma lahenduse.
POLIITIK, n. Angerjas ses põhjamudas, millele on püstitatud kogu ühiskondlik ehitis. Kui ta vingerdab, peab ta oma sabavõdinaid ekslikult kogu rajatise värisemiseks. Riigimehega võrreldes on tal õnnetus olla elus.
Ambrose Bierce, "The Devil's Dictionary" (1948), lk 259. Algselt: "The Cynic's Word Book" (1906).
Tõrkumine ongi sellele raamatule väga omane. Ja see tõrkumine ei seisne isegi mitte selles, et ta ei lase end puudutada ja püüab kuidagi väga kaugel seista, vastupidi - tekst annab end hää meelega kätte, kuid libiseb ikka kui angerjas peost.
Argumendid on nagu angerjad: olgu nad nii loogilised kui tahes, ikka võivad nad mõistuse nõdrast haardest välja libiseda, kui neid ei õnnestu kujunditega kinnitada ja tunnetega toestada.
Poeetilisus ja igavikulisus on teatri puhul kaks mõistet, millel on minu puhul oht allergiliseks reaktsiooniks. Ilulemine, libe kui angerjas, ei saa lihtsalt kuidagi haakida.
Psühhoanalüüs üldse sai jälle alguse mehest, kes alustas loodusteadlasena angerja munni otsides ja hiljem seda juba kõikides torudes tähele pani, kuigi "mõnikord on hea sigar ka lihtsalt hea sigar".
Angerjas, jäiste vete sireen, kes jätab Läänemere,
et jõuda meie meredesse,
me lahtedesse, jõgedesse,
tungides süvavees vastuvoolu
harust harru ja siis
soonest üha kitsamasse soonde
... Armastusenool maa peal,
mida üksnes me nõod või Püreneede
kuivanud ojad juhivad tagasi
sigivuse paradiisidesse
...
üürike vikerkaar, mille kaksiksära
sillerdab su ripsmete reas
puutumatult inimpoegade seas,
kes on vajund su porri - kas sa ei tunne
oma õde temas ära?
Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
kuid siiani meenutad aega
kui sul oli palju tube
ja igaüks neist lõhnas omamoodi
üks lehkas koirohu järgi
mõnes sammusid eetrisambad
ja see kus magasid oli kalade tukkumispesa
angerjad magasid seal kardinapuudel vaiba asemel maas
sinine meri
Joanna Ellmann, "*torustikust läheb sadu veejugasid...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 57