Õhtusöök

Jules-Alexandre Grün, "Õhtusöögi lõpp", 1913.

Õhtusöök on õhtune söögikord, päeva viimane võimalus midagi hamba alla saada, enne kui algavad öised eined.

Piibel

Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu
häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön
õhtust temaga ja tema minuga.

• Johannese ilmutuse raamat, ptk 3, salm 20

Proosa

• [Isabella:] Joseph oli kummargil tule juures ning uuris selle kohal kõikuvat suurt pada. Puust kauss kaerajahuga seisis sealsamas pingi peal. Paja sisu hakkas keema ning Joseph sirutas end, et kätt kaussi pista. Ma oletasin, et see on ettevalmistus meie õhtusöögiks, ning kuna ma olin näljane, siis otsustasin, et toit peab saama söödav. Seepärast hüüdsingi kohe: "Mina teen pudru!" Võtsin kausi ta käeulatusest ära ja asusin kübarat ja ratsaülikonda maha võtma. "Mr. Earnshaw käskis mul ise enda eest hoolitseda ja seda ma teen. Ma ei kavatse siin daami mängida, sest kardan, et siis ma pean nälga surema." [---]

Seda hädaldamist ei pannud ma tähele; hakkasin reipalt tööle ning ohkasin, tuletades meelde aegu, mil pudrukeetmine oleks olnud lõbus meelelahutus. Aga ma püüdsin rutem kui muidu mälestused eemale peletada. Möödunud õnne meenutamine piinas mind ning mida suurem oli oht selle silme ette kerkimiseks, seda kiiremini käis pööris ringi ning seda nobedamini langesid jahupeotäied vette. Joseph vaatas mu kokakunsti kasvava põlgusega.

"Näe nüüd!" hüüdis ta. "Hareton, sina küll täna õhtul putru ei söö, sääl põle muud kui klimbid, niisama suured nigu minu rusikad. Näe, jälle! Kui ma teie asemel oleks, viskaksin selle kausi kus seda ja teist! Noh, segage veel kord läbi, siis on valmis. Kolks ja kolks! Jumalale tänu, et põhi veel alt ära põle!"

Tunnistan, et pudrul olid tõesti tükid sees, kui ma selle kaussidesse välja kallasin.

• Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 141-142

• Porthos oli söönud tubli õhtueine, mis koosnes küpsetatud lambakintsust, kahest praetud faasanist ja tervest mäest vähkidest. Seejärel oli ta lasknud oma keha võida aromaatsete õlidega nagu muistne atleet. Pärast võidmist oli ta ööriided selga tõmmanud ja lasknud end soojendatud voodisse kanda.
• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 33

• Tema esimene mõte oli minna Finsbury parki George Fentimani juurde. Talle meenus aga õigel ajal, et Sheila pole veel töölt koju jõudnud — Sheila töötas kassiirina ühes peenes kondiitriäris — ning ta mõistis jõukatele inimestele harva omase ettenägelikkusega, et kui ta liiga vara kohale jõuab, palutakse teda õhtusöögile ning kuna õhtusöök on seal peres väga napp, siis Sheila muretseks ja George pahandaks. Seega astus ta sisse ühte oma arvukatest klubidest ning valis väga hästi valmistatud sole Colbert'i, pudeli Liebfraumilch'i, õunašarloti ja järelroaks kerge hõrgutise ning kõige lõpuks musta kohvi ja haruldast vana brändit — see oli lihtne ja kosutav söömaaeg, mille ta lõpetas hiilgavas tujus.
  • Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 56-57

• Kui kingituste jagamine mööda sai, istuti õhtust sööma, eine kestis kauem kui tavaliselt ning seejuures pakuti ulukiliha, hanepraadi ja täidetud karpkala, mida oli meeldivam vaadata kui süüa. Ja kui juust oli söödud, teatas krahvinna, et Francise meeleheaks lõpetavad nad traditsioonilise inglise roaga, mille nimi Šveitsi itaallasest koka sõnutsi oli Suppe Inglese. See oli hulljulge katse valmistada heresega vormirooga, pisut liiga vesine, aga tehtud parimate kavatsustega.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 332-333

• Enamik mu teatris töötavaid sõpru olid tavaliselt tõsisele söömaajale tulles nii purupurjus, et nendel polnud mingit isu ja vaevalt nad üldse teadsid, mida nende ette pandi. Miks kulutada peaaegu kogu päev, et valmistada toitu inimestele, kes söövad seda (või mängivad sellega või ei söö üldse) niisuguses olukorras? Tõsine sööja on tagasihoidlik jooja.

Õhtusöökidel rikub toidu ka pealesunnitud vestlus. Su parimaks lootuseks on pääseda ühte sellisesse "lünka", mil su mõlemad naabrid on mujal tegevuses, nii et sa saad oma taldrikule keskenduda. Ei, ma ei ole nende ametlike stseenide sõber, neis on sageli rohkem tegemist edevuse ja prestiižiga ja valesti mõistetud seltskondliku kombekusega kui tõelise külalislahkusega. Haute cuisine isegi takistab külalislahkuse ilmutamist, sest need, kes ei suuda ega taha seda, hoiduvad kutsumast selle kummardajaid, kartes mõjuda ebaviisakalt või läbikukkununa. Hea on süüa sõprade hulgas, keda ei liiguta niisugused "seltskondlikud kaalutlused", aga kõige parem on muidugi süüa üksinda. Ma vihkan suursuguste õhtusöökide valskust, kus rohke suudlemise taustal on näiliselt palju intiimsust, kuigi seda tegelikult üldse ei ole.

• Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 15

• Õhtusöök, kui see lõpuks serveeriti, oli sama halvasti korraldatud ja juhuslikult kokku klopsitud nagu majagi, olles justkui valmistatud kõigist neist toiduainetest, mille keegi oli kümme minutit varem külmkapist leidnud. Laual oli tomatisupp, mis oli paks nagu kaste ja maitses tugevalt ketšupi järele; korniši kanad, mis olid ikka veel nii toored, et võisin näha, kuidas punased arterid marmorjalt läbi liha paistsid; porgandid ja sibulad, mis olid nii üleküpsenud, et purskusid kahvli harude vahelt välja isegi kõige õrnema puudutuse peale; veel üks supp, mis näis koosnevat ainult keedetud sibulast ja porrulaugust ning oli kaunistatud pehme sugestiivse sinepikeeruga; ja magustoiduks, nagu Smythe mulle uhkusega teatas, olid hurmaad, mis istusid korrektselt ja idamaiselt sinivalgetel hiina portselanist taldrikutel, kuid olid sama kõvad nagu rohelised ploomid - kui olin lõpuks suutnud sellest ühe tüki välja viilida, maitses see nagu hapu rohi ja mul kulus mitu aastat, enne kui suutsin seda esmamuljet parandada. (lk 87)
  • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016

• Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.

Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.

"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)

• Õhtust lähen sööma soovitatud härra juurde. Ootasin tunni, et minna siis, kui uksed avatakse. Uksed ongi avatud, aga see ei tähenda, et veel süüa saaks. Näppude peal näitab ta, et tunni pärast tuleb kokk. Praegu saab juua.

Uskumatu, et olen nädalaid hispaanlaste rütmis elanud, aga ei ole ära õppinud — enne kella kaheksat süüa ei saa! (lk 168)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• On täitsa häbiväärne, kui hea õhtusöök on võimalik valmistada vaid paari paki avamisega. Ma polekski selle peale tulnud, kui kord poleks juhtunud, et õhtusöögile olid tulemas paar inimest ning ma olin sunnitud viimasel minutil välja mõtlema ka toidu taimetoitlasele. Halloumi, mida minu majas tuntakse üldiselt nime all "kriuksuv juust", on fantastiline kärmelt käepärast olev toiduaine: mina mõtlen sellest kui vegetariaanide peekonist, aga mitte ainult; ma olen küll pühendunud karnivoor, aga ma ei suudaks ette kujutada elu ilma paki või paari selle juustuta minu külmikus. Peedi suhtes olen ma veidi ettevaatlikum, aga mul juhtus olema väike vaakumpakend aurutatud peeti, ilma maitseaineteta ja äädikast mürgitamata, ning äkitselt tundsin ma tungi miksida kokku esimesena mainitu intensiivne soolasus ja teise vahel lausa ülevoolav magusus. (lk 212)
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011