Varangu linnus

Varangu linnus ehk Varangu Veskikants ka Veskikants asub Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, Varangu külast idas, Selja jõe idakaldal, jõekääru sopistuval neemikul, kus teda kaitseb ka ida poolt jõkke suubuv Pehku oja. Varangu linnus pärineb varasema dateeringu järgi esimese aastatuhande teisest poolest, uuematel andmetel 11.–13. sajandist. Arheoloogilisi kaevamisi pole linnuses tehtud.

Veskikants

Umbes 4500 m² suurune linnuseõu on viiekandilise põhiplaaniga ning on eraldatud 3–4 meetri kõrguse valliga, mis tundub olevat peamiselt paekivist. Valli ette jääb madal, umbes 0,5 meetri sügavune kraavitaoline nõgu. Madalam, 1–1,5 meetri kõrgune vall piirab ka linnamäe ida- ning lõunaserva. Lääneküljel, kus neemiku looduslik nõlv on suhteliselt kõrgem ja järsem, näib vall välisel vaatlusel puuduvat. Siiski leidub ka seal suuri paeplaate, mis võisid olla kaitserajatise osad. Põhjapoolse valli lääneotsa ning neemiku serva vahele on kaevatud umbes 4 meetri laiune avaus, kus on näha tules punakaks tõmbunud ja tahmunud paetükke. Algne sissepääs linnusesse paiknes suure tõenäosusega linnamäe kirdenurgas, kus põhjapoolse otsavalli üleminekul idapoolseks küljevalliks on madal nõgu.

Otsavalli ees, kümmekond meetrit põhja pool, paikneb veel üks 0,75–1 meetri kõrgune vallitaoline moodustis, mis näib olevat kuhjatud liivast. Linnuse õue katab 30–40 cm paksune söetükke sisaldav kultuurikiht, kuid leide sealt avastatud pole.

Linnamäest põhja poole jäävast asulast on leitud mõned I aastatuhande teisest poolest pärinevaid savinõukillud ja rootsuga nooleots.

Hoopis suurem asula asetseb aga linnuse vastas Selja jõe kaldal. Varangu külast 600–700 meetrit lääne poole põllule jääb kuus seni uurimata kivikalmet, millest kolm meenutavad väliselt I aastatuhande tarandkalmeid.

Vaata ka

• Eesti linnuste loend

Välislingid

• Varangu linnus kultuurimälestiste riiklikus registris