Valgussäritus

Valgussäritus (tähis ${\displaystyle H_{\text{v}}}$) on fotomeetrias vastuvõetud valgushulga pindtihedus:

${\displaystyle H_{\text{v}}={\frac {Q_{\text{v}}}{A}},}$

kus ${\displaystyle Q_{\text{v}}}$ on pinnale ${\displaystyle A}$ langev valgushulk.

Särituse mõõtühik on lukssekund (lx·s).

Kui valgussäritus on pinna punktides erisugune, kirjeldab seda suurust valgushulga ja pinnaelemendi tuletiste jagatis:

${\displaystyle H_{\text{v}}={\frac {\mathrm {d} Q_{\text{v}}}{\mathrm {d} A}},}$

kus ${\displaystyle \mathrm {d} Q_{\text{v}}}$ on antud punkti sisaldavale lõpmata väikesele pinnaelemendile ${\displaystyle \mathrm {d} A}$ langev valgushulk.

Valgussäritust võib vaadelda ka kui antud valgustuskestusel ${\displaystyle \Delta t}$ integreerunud (summeerunud) valgustustihedust ${\displaystyle E_{\text{v}}}$:

${\displaystyle H_{\text{v}}=\int _{\Delta t}E_{\text{v}}(t)\,\mathrm {d} t.}$

Seega ühtlase valgussärituse korral ${\displaystyle H_{\text{v}}=E_{\text{v}}\cdot \Delta t}$.^[1]

Märkus. Kui vaatluse all on ainult fotomeetrilised suurused, siis valgussärituse ja valgustustiheduse tähistes indeksit v (ingl visual) ei kasutata.

Valgussäritusele kui fotomeetrilisele suurusele vastab radiomeetrias säritus.

Vaata ka

• Fotomeetria
• Radiomeetria

Viited

1. Endel Risthein. Valgustehnika sõnastik. Tallinn, Valgus, 1982