Vaimu fenomenoloogia

"Vaimu fenomenoloogia" on Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiline teos, mis ilmus 1807. aastal. Selles kirjeldatakse teadvuse arenemist dialektiliste üleminekutena. Selle kaudu tekkivat reaalsust nimetab Hegel vaimuks. "Vaimu fenomenoloogias" lõpeb üleminekute seeria absoluutses teadmises ehk vaimu teadlikuks saamises iseendast.

Tõlge

Eessõna

Niisugune selgitus, mis kirjatööle eessõnas harjumuspäraselt ette asetatakse – eesmärgi kohta, mille autor on selles endale püstitanud, samuti ajendite kohta ja selle kohta, millises suhtes on see tema arvates sama aine teiste varasemate või samaaegsete käsitlustega – ei paista filosoofilise kirjutise puhul mitte ainult üleliigsena, vaid asja loomuse poolest koguni kohatuna ja eesmärgiga vastuolus olevana. Seda, mida eessõnas oleks filosoofia kohta kohane öelda – näiteks tendentsi ja vaatekoha, üldise sisu ja tulemuste histoorilist äratoomist, tõese kohta siia ja sinna rääkivate kinnituste ja kindlustuste sidumist – ei saa ju pidada viisiks, kuidas filosoofilist tõde tuleb esitada. Ka sellepärast, et filosoofia olemuslikult on erilist endas kätkeva üldisuse elemendis, esineb selle puhul rohkem kui teiste teaduste puhul paistvust, just nagu eesmärgis või viimastes tulemustes oleks asi ise ning koguni oma täielikus olemuses väljendatud, millega võrreldes teostus on õieti ebaolemuslik. Seevastu ollakse veendunud, et üldises kujutluses, mis on nt anatoomia, ütleme, keha osade tundmine nende elutu olemasolu järgi vaadelduna, ei omata veel asja ennast, selle teaduse sisu, vaid on tarvis peale selle veel erilise pärast vaeva näha. – Edasi, niisuguse teadmiste agregaadi puhul, mis ei kanna õigusega teaduse nime, ei ole jutt eesmärgi ja selliste üldisuste kohta tavaliselt erinev histoorilisest ja mõistevabast viisist, kuidas räägitakse sisust endast, nendest närvidest, lihastest jne. Filosoofias seevastu tekiks mittesarnasus, mis niisugust viisi kasutab, ning ometi näidataks, et see mittesarnasus ei ole iseenesest veel võimeline tõde haarama.

Nõnda tõmmatakse juba selle suhte määratlemisega, mis filosoofilisel teosel usutakse olevat teiste püüdlustega sellesama aine kohta, sisse võõralaadne huvi, ning ähmastatakse seda, milles tõe tunnetamise puhul on asi. Kui arvamusele saab kindlaks tõese ja väära vastandlikkus, siis ta tavaliselt ootab olemasolevale filosoofilisele süsteemile kas nõustumist või vasturääkimist ning selgituses filosoofilise süsteemi kohta näeb ta tavaliselt ainult kas ühte või teist. Ta ei mõista filosoofiliste süsteemide erinevust mitte niivõrd tõe progresseeruva arenguna, kui näeb erinevuses ainult vastuolu. Pung kaob õie puhkemises, ja võiks öelda, et õis on punga kummutanud; samamoodi kuulutatakse viljaga õis taime vääraks olemasoluks, ja tema tõena astub vili õie asemele. Need vormid mitte ainult ei erine omavahel, vaid ka tõrjuvad omavahel lepitamatutena ka üksteist kõrvale. Aga nende voolav loomus teeb nad ühtlasi momentideks orgaanilises ühtsuses, milles nad mitte ainult et ei ole omavahel vastuolus, vaid üks on sama paratamatu nagu teine, ja see sama paratamatus moodustabki alles terviku elu. Aga see filosoofilisele süsteemile vasturääkimine esiteks tavaliselt ei mõista end niimoodi, teiseks ei oska käsitav teadvus tavaliselt vasturääkimist selle ühekülgsusest vabastada või vabana hoida ning vaidlevana ja endale vastu olevana paistva kujus ära tunda vastastikku paratamatuid momente.

Niisuguste selgituste nõuet, samuti nende täitmisi, peetakse kergesti olemusliku edendamiseks. Milles saaks filosoofilise kirjutise sisemus rohkem väljendust leida kui selle eesmärkides ja tulemustes, ja mille kaudu saaks seda määratletumalt tunnetada kui selle erinevuse kaudu sellest, mida ajastu muidu sellessamas vallas loob? Kui aga sellist tegevust tahetakse pidada millekski enamaks kui tunnetamise alguseks, kui seda tahetakse pidada tegelikuks tunnetamiseks, siis tuleb see tõesti arvata leiutiste hulka selleks, et asjast endast mööda minna ning ühendada tõsiduse ja asja pärast vaevanägemise näivus selle tegeliku tegematajätmisega. – Sest asi ei ole ammendatud mitte oma eesmärgis, vaid oma teostuses, ja tulemus ei ole tegelik tervik, vaid on seda koos oma saamisega; eesmärk omaette on elutu üldine, nagu tendents on paljas ajamine, millel tegelikkus on veel puudu, ja alasti tulemus on laip, mis on tendentsi selja taha jätnud. – Samamoodi on erinevus pigem asja piir; ta on seal, kus asi lakkab, ehk ta on see, mida asi ei ole. Niisugused vaevanägemised eesmärgiga või tulemustega, samuti ühe ja teise erinevuste ja nende üle otsustamisega on seega kergem töö, kui need võib-olla paistavad. Sest selle asemel, et asjaga tegelda, on niisugune tegevus alati asjast möödas; selle asemel, et asjas viibida ja ennast selles unustada, haarab niisugune teadmine alati millegi muu järele ning jääb pigem iseenda juurde, kui et on asja juures ja sellele andub. – Selle üle, millel on sisu ja ehedust, on otsustada kõige kergem, seda haarata on raskem, ja selle esitust luua, mis mõlemat ühendab, on kõige raskem.

B. Eneseteadvus

IV Iseenesest teadlikkuse tõde

Senistes kindluse viisides on teadvusele tõene midagi muud kui ta ise. Selle tõese mõiste kaob aga kogemuses temast; nagu ese vahetult iseeneses oli, meelelise kindluse tõde, taju konkreetne asi, aru jõud, nii osutub ta pigem mitte tões olevaks, vaid see iseeneses olek osutub viisiks, kuidas ta on ainult muu jaoks; tema mõiste ületub tegelikus esemes või esimene vahetu ettekujutus kogemuses, ja kindlus läks tões kaduma. Nüüd aga on tekkinud sees, mis nendes varasemates suhetes teoks ei saanud, nimelt kindlus, mis on võrdne oma tõega; sest kindlus on iseendale oma ese, ja teadvus on ise see, mis on tõene. Selles on küll ka muuolemine; teadvus eristab nimelt, aga midagi niisugust, mis on tema jaoks ühtlasi miski mitteeristatu. Kui nimetada mõisteks teadmise liikumist, esemeks aga teadmist rahuliku ühtsusena ehk minana, siis me näeme, et mitte ainult meie jaoks, vaid teadmise enese jaoks vastab ese mõistele. – Või teisiti, kui nimetada mõisteks seda, mis ese iseeneses on, esemeks aga seda, mis ta on esemena või muu jaoks, siis selgub, et iseeneses-olemine ja muu-jaoks-olemine on üks ja seesama; sest iseeneses olemine on teadvus; ja see on aga samamoodi see, mille jaoks muu (iseeneses-olemine) on; ja selle jaoks ongi, et eseme iseeneses-olemine ja tema muu jaoks olemine on üks ja seesama; mina on vahekorra sisu ja vahekorrastamine ise; ta on tema ise muu vastu, ja ulatub ühtlasi üle selle muu, mis on tema jaoks samamoodi ainult tema ise.

Eneseteadvusega oleme niisiis nüüd astunud tõe koduriiki. On näha, kuidas eneseteadvuse kuju alguses esineb. Kui vaadelda seda uut kuju, teadmist iseenda kohta, suhtes eelnevaga, teadmisega muu kohta, siis on viimane küll kadunud; aga tema momendid on ühtlasi samamoodi alal hoitud, ja kaotus seisneb selles, et nad on siin käepärast, nagu nad iseeneses on. Arvamuse olemine, taju üksikus ja sellele vastav üldisus ning aru tühi sisemus ei ole enam olemusena, vaid eneseteadvuse momentidena, st abstraktsioonidena või erinevustena, mis on teadvuse enese jaoks ühtlasi tühised ehk mitte erinevused ja puhtalt kaduv olemus. Aga tegelikult on eneseteadvus refleksioon meelelise ja tajutava maailma olemisest ja olemuslikult tagasipöördumine muuolemisest. Ta on eneseteadvusena liikumine; aga et ta nüüd eristab endast iseennast kui iseennast, siis on tal erinevus vahetult muuolemisena ületatud; erinevus ei ole, ja ta on ainult "mina olen mina" liikumatu tautoloogia; et erinevusel ei ole ka mitte olemise kuju, ei ole ta eneseteadvus, ta on tema jaoks seega muuolemine olemisena või ka eristatud momendina, aga ta on tema jaoks ka tema enese ühtsus selle erinevusega teise eristatud momendina. Tolle esimese momendiga on eneseteadvus teadvusena ja selle jaoks meelelise maailma kogu ulatus säilinud, aga ühtlasi ainult teise momendi eneseteadvuse kui iseenesega ühtsuse teise momendi kohta käivana; ja eneseteadvus on seega tema jaoks püsimine, mis aga on ainult nähtumus või erinevus, millel aga iseeneses pole olemist. Sellel tema nähtumuse ja tema tõe vastandlikkusel on aga ainult üks tõde, nimelt eneseteadvuse ühtsus iseendaga, oma olemusega; see ühtsus peab saama talle olemuseks, st on iha üldse. Teadvusel on nüüd eneseteadvusena kahekordne ese, üks, vahetu, meelelise kindluse ja tajumise ese, mis aga on tema jaoks tähistatud negatiivsuse iseloomuga, ja teine, nimelt tema ise, mis on tõeline olemus ja on alguses käepärast ainult alles esimese vastandlikkuses. Eneseteadvus esitub selles liikumisena, milles see vastandlikkus ületatakse ning saab tal iseenda võrdsuseks iseendaga.

Ese, mis on eneseteadvuse jaoks negatiivne, on aga omalt poolt meie jaoks või iseeneses samamoodi endasse tagasi läinud nagu teadvus teiselt poolt. Selle refleksiooniga endasse on ta saanud eluks.

A. Eneseteadvuse iseseisvus ja iseseisvusetus; isandlus ja teenerlus

Eneseteadvus on iseeneses ja iseenda jaoks sellega ja seeläbi, et ta on muu jaoks iseeneses ja iseenda jaoks; st ta on ainult millegi tunnustatuna. See mõiste tema ühtsusest oma topelduses, eneseteadvuses realiseeruvast lõpmatusest, on mitmekülgne ja mitmetähenduslik ristühendus, nii et selle momente tuleb võtta ja ära tunda osalt täpselt lahus hoitutena, osalt selles eristuses ühtlasi ka mitte eristatutena või alati oma vastupidises tähenduses. Eristatu kahemõttelisus kätkeb eneseteadvuse olemuses, lõputult ja vahetult selle määratletuse vastand, milles ta on asetatud. Selle vaimse ühtsuse mõiste esitamine selle topelduses kujutab meile tunnustamise liikumist.

Eneseteadvuse jaoks on see teine teadvus; ta on jõudnud enesest välja. Sellel on kahekordne tähendus: esiteks on ta iseennast kaotanud, sest ta leiab end teise olemusena; teiseks, ta on sellega muu ületanud, sest ta ei näe ka teist olemusena, vaid iseennast teises.

Ta peab selle teisitiolemise ületama; see on esimese topelttähenduse ületamine ja sellepärast ise teine topelttähendus; esiteks peab ta teise iseseisva olemuse ületama, et sellega saavutada kindlus eneses kui olemuses; teiseks ületab ta iseenda, sest see teine on tema ise.

See oma kahetähendusliku teisitiolemise kahetähenduslik ületamine on samamoodi kahetähenduslik tagasipöördumine iseendasse, sest esiteks saab ta ületamisega iseenda tagasi, sest ta saab oma teisitiolemise ületamisega jälle endaga võrdseks; teiseks aga annab ta teise eneseteadvuse talle jälle samamoodi tagasi, sest ta oli endal teises, ta ületab selle oma olemises teises, niisiis laseb teise jälle vabaks.

See eneseteadvuse liikumine teise eneseteadvuse kohta käimises on aga niiviisi ette kujutatud kellegi ühe tegutsemisena; aga sellel ühe tegutsemisel on endal kahekordne tähendus, nimelt on ta nii oma tegutsemine kui ka teise tegutsemine; sest teine on samamoodi iseseisev, enesesse sulgunud, ja temas ei ole midagi, mis ei oleks tema enese läbi. Esimesel ei ole ees ese, nagu see ainult iha jaoks algul on, vaid iseenda jaoks olev iseseisev ese, üle mille ta sellepärast mitte midagi iseenese jaoks ei suuda, kui ta ei tee iseeneses seda, mida ta teeb temas. See liikumine on niisiis absoluutselt mõlema eneseteadvuse kahekordne liikumine. Kumbki näeb teist tegemas sedasama, mida ta teeb; kumbki teeb ise, mida ta teiselt nõuab, ning teeb sellepärast seda, mida ta teeb, ka ainult niivõrd, kui teine teeb sedasama; ühepoolne tegutsemine oleks kasutu; sest see, mis peab toimuma, võib teoks saada ainult kahe läbi.

Tegutsemine ei ole seega kahemõtteline mitte ainult selles mõttes, et see on tegutsemine nii enda kui ka teise suhtes, vaid ka selles mõttes, et see on lahutamatult nii ühe kui ka teise tegutsemine.

Selles liikumises näeme korduvat seda protsessi, mis esitus jõudude mänguna, aga teadvuses. See, mis seal oli meie jaoks, on siin äärmuste eneste jaoks. Keskpaik on eneseteadvus, mis laguneb äärmusteks; ja kumbki äärmus on see tema määratletuse väljavahetamine ja absoluutne üleminek vastandlikku äärmusse. Teadvusena aga jõuab ta küll endast välja, ometi on ta oma endast-väljas-olemises ühtlasi endasse tagasi hoitud, iseenese jaoks, ja tema endast-väljas-olemine on tema jaoks. Ta on tema jaoks, et ta vahetult on ja ei ole teine teadvus; ja samamoodi, et teine on ainult iseenese jaoks, sest ta ületab ennast kui iseenese-jaoks-olevat ja on iseenese jaoks ainult teise iseenese-jaoks-olemises. Kumbki on teisele keskpaik, läbi mille kumbki end iseendaga vahendab ja ühendab, ja kumbki endale ja teisele vahetu iseenese jaoks olev olemus, mis on ühtlasi ainult selle vahenduse läbi niimoodi iseenda jaoks. Nad tunnustavad teineteist vastastikku teineteist tunnustavatena.

Seda puhast mõistet tunnustamisest, eneseteadvuse topeldumisest oma ühtsuses, tuleb nüüd vaadelda, kuidas tema protsess eneseteadvusele nähtub. Ta kujutab endast kõigepealt nende ebavõrdsuse külge või keskpaiga väljaastumist äärmustena, mis on äärmustena omavahel vastandlikud ja millest üks on ainult tunnustatav, teine ainult tunnustav.

Eneseteadvus on alguses lihtne iseenese-jaoks-olemine, iseenesega võrdne kõige muu enesest välistamise läbi, tema olemus ja absoluutne ese on talle mina; ja ta on selles vahetuolekus või selles oma iseenese-jaoks-olemise olemises üksik. Mis teine tema jaoks on, on ebaolemusliku, negatiivse iseloomuga tähistatud esemena. Aga teine on ka eneseteadvus; ta esineb indiviidina indiviidi vastas. Niimoodi vahetult esinevatena on nad teineteise jaoks tavaliste esemete kombel; iseseisvad kujud, elu olemisse – sest eluna on siin end määratlenud olev ese – uputatud teadvused, mis ei ole üksteise jaoks absoluutse külgetõmbe liikumist igasugust vahetut olemist hävitada ja olla ainult iseendaga võrdse teadvuse puhtnegatiivne olemine veel lõpule viinud või teineteise jaoks veel end üksteisele puhta iseenese-jaoks-olemisena, st eneseteadvusena kujutanud. Kumbki on küll iseeneses kindel, kuid mitte teises, ja sellepärast pole tema enda kindlusel endas veel tõde; sest tema tõde oleks ainult see, kui tema enda iseenese-jaoks-olemine oleks end talle kujutanud iseseisva esemena või, mis on seesama, ese oleks end kujutanud selle puhta teadvusena iseendas. See aga ei ole tunnustamise mõiste järgi muidu võimalik, kui et nagu teine tema jaoks, nii ka tema teise jaoks, kumbki iseeneses viib omaenda tegutsemise läbi ja jälle teise tegutsemise läbi selle oma iseenese-jaoks-olemise puhta abstraktsiooni lõpule.

Aga enese kujutamine eneseteadvuse puhta abstraktsioonina seisneb selles, et näidata end oma esemelise viisi puhta eitusena ehk näidata teda mitte mingi määratletud olemasoluga seotuna, olemasolu üldise üksikusega üldse mitte, eluga mitte seotuna. See kujutamine on kahekordne tegutsemine: teise tegutsemine ja tegutsemine iseenda läbi. Niivõrd kui see on teise tegutsemine, läheb niisiis kumbki teise surmale. Selles on aga käepärast ka teine, tegutsemine iseenda läbi; sest esimene kätkeb endas omaenda elu mängupanemist. Nende kahe eneseteadvuse suhe on niisiis nii määratletud, et nad tõendavad ennast ja teineteist võitluse läbi elu ja surma peale. – Nad peavad sellesse võitlusse minema, sest nad peavad oma kindluse iseendis olla iseenese jaoks tõstma tõeks teises ja neis endis. Ja ainult elu mängupanemisega tõendatakse vabadust, seda, et eneseteadvuse olemus ei ole olemine, ei ole vahetu viis, kuidas ta esineb, ei ole tema uputatus elu laialilaotamisse – vaid et temas ei ole käepärast midagi, mis ei oleks tema jaoks kaduv moment, et ta on ainult puhas iseenda-jaoks-olemine. Indiviidi, kes ei ole eluga riskinud, võib küll isikuna tunnustada; aga ta ei ole selle iseseisva eneseteadvusena tunnustatuse tõde veel saavutanud. Samamoodi peab kumbki teise surmale minema, nagu ta oma elu mängu paneb; sest teist ei pea ta enam temaks endaks; tema olemus kujutab end talle teisena, ta on endast väljas, ta peab oma endast-väljas-olemise ületama; teine on mitmekesiselt kammitsetud ja olev teadvus; ta peab kaema oma teisitiolemist puhta iseenese-jaoks-olemisena või absoluutse eitusena.

Aga see surmaga tõendamine ületab samamoodi tõe, mis sellest peaks tulenema, nagu sellega ka kindluse iseeneses üldse; sest nii nagu elu on teadvuse loomulik positsioon, iseseisvus ilma absoluutse negatiivsuseta, on surm selle loomulik eitus, eitus ilma iseseisvuseta, mis jääb niisiis ilma tunnustamise nõutud tähenduseta. Surma läbi on küll saanud kindluseks, et need kaks eluga riskisid ja elu enda ja teise juures põlgasid; aga mitte nende jaoks, kes selle võitluse läbi tegid. Nad võtavad temalt selles võõras olendis, mis on loomulik olemasolu, asetatud teadvuse või nad ületavad end ja nad ületatakse kui iseenese jaoks olla tahtvad äärmused. Sellega aga kaob vahetuse mängust olemuslik moment, lagunemine vastandlike määratletuste väärtusteks; ja keskpaik langeb kokku surnud ühtsuseks, mis on lagunenud surnud, pelgalt olevatesse, mitte vastandlikesse äärmustesse; ja need kaks ei anna ja võta teineteist vastastikku teadvuse läbi tagasi, vaid lasevad teineteist nüüd ükskõikselt, asjadena, vabaks. Nende tegu on abstraktne eitus, mitte selle teadvuse eitus, mis ületab nii, et ta hoiab ületatut alal ja säilitab seda ning elab seega oma ületatuse üle.

Selles kogemuses jõuab eneseteadvusele kohale, et elu on talle sama olemuslik nagu puhas eneseteadvus. Vahetus eneseteadvuses on lihtne mina absoluutne ese, millel aga on meie jaoks või iseeneses olemuslikuks momendiks absoluutne vahendus ja püsiv iseseisvus. Selle lihtsa ühtsuse lagunemine on esimese kogemuse tulemus; selle läbi on asetatud puhas eneseteadvus ja teadvus, mis ei ole puhas iseenese jaoks, vaid teise jaoks, st oleva teadvusena või teadvusena asisuse kujul. Mõlemad momendid on olemuslikud; – et nad on alguses ebavõrdsed ja vastandlikud ning nende refleksioon ühtsusse ei ole veel toimunud, siis on nad teadvuse kahe vastandliku kujuna; üks iseseisev, mille olemus on iseenese-jaoks-olemine, teine iseseisvusetu, mille olemus on elu või teise jaoks olemine; esimene on isand, teine teener.

Isand on iseenese jaoks olev teadvus, aga mitte enam ainult selle mõiste, vaid iseenese jaoks olev teadvus, mis on iseendaga vahendatud teise teadvusega, nimelt sellisega, mille olemusse kuulub, et ta on sünteesitud iseseisva olemisega või asisusega üldse. Isand on vahekorras nende mõlema momendiga, asjaga kui niisugusega, iha esemega, ja teadvusega, millele asisus on olemuslik; ja olles a) eneseteadvuse mõistena iseenese-jaoks-olemise vahetu vahekord, aga b) nüüd ühtlasi vahendusena või iseenese-jaoks-olemisena, mis on iseenese jaoks ainult teise läbi, on ta vahekorras a) vahetult mõlemaga ja b) vahenditult kummagagi teise läbi. Isand on vahekorras teenriga vahendatult iseseisva olemise läbi; sest just selle küljes teenrit hoitakse; see on ahel, millest ta võitluses ei saanud abstraheeruda ja sellepärast osutus iseseisvusetuks, oma iseseisvust asisuses omavaks. Isand aga on võim selle olemise üle, sest ta näitas võitluses, et ta peab seda ainult millekski negatiivseks; et tal on selle üle võim, see olemine aga on võim teise üle, siis on tal selles järelduses teine enda all. Samamoodi on isand vahendatult teenri läbi vahekorras asjaga, teener on eneseteadvusena üldse asjaga vahekorras ka negatiivselt ja ületab seda; aga ta on ühtlasi tema jaoks iseseisev, ja ta ei suuda sellepärast oma eitamise läbi hävitamiseni välja sellest jagu saada, ehk ta ainult töötleb seda. Isandale seevastu saab selle vahenduse läbi osaks vahetu vahekord kui selle puhas eitus ehk nauding; sellest, millel ihal ei õnnestunud, õnnestub tal jagu saada ning end naudingus rahuldada. Ihal ei õnnestunud see asja iseseisvuse tõttu; isand aga, kes on asja ja enda vahele lükanud teenri, ühineb seeläbi ainult asja iseseisvusetusega ja naudib seda puhtalt; iseseisvuse külje aga jätab ta teenrile, kes seda töötleb.

Neis mõlemas momendis saab isandale osaks tunnustatus teise teadvuse poolt; sest see asetab end nendes mitteolemuslikuna, kord asja töötlemises, teine kord sõltuvuses määratletud olemasolust; kummaski ei saa see saada olemise peremeheks ja jõuda absoluutse eituseni. Siin on niisiis käepärast tunnustamise moment, et teine teadvus ületab end iseenese-jaoks-olemisena ning teeb seega ise seda, mida esimene tema suhtes teeb. Samamoodi teine moment, et see teise tegutsemine on esimese oma tegutsemine; sest see, mida teener teeb, on õieti isanda tegutsemine; viimasel on ainult iseenese-jaoks-olemine, olemus; ta on puhas negatiivne võim, millele asi ei ole miski, ja niisiis puhas olemuslik tegutsemine selles suhtes; teener aga mitte puhas, vaid mitteolemuslik tegutsemine. Aga päristiseks tunnustamiseks puudub see moment, et seda, mida isand teeb teise suhtes, teeks ta ka iseenese suhtes, ja seda, mida teener teeb enese suhtes, teeks ta ka teise suhtes. Seeläbi on tekkinud ühekülgne ja ebavõrdne tunnustamine.

Mitteolemuslik teadvus on siin isanda jaoks ese, mis moodustab iseeneses kindluse tõe. Aga selgub, et see ese ei vasta oma mõistele, vaid et selles, milles isand on end teoks teinud, on talle saanud osaks hoopis midagi muud kui iseseisev teadvus. Mitte niisugune ei ole tema jaoks, vaid hoopis iseseisvusetu; ta ei ole niisiis kindel iseenese-jaoks-olemises kui tões, vaid tema tõde on hoopis tema mitteolemuslik teadvus ja mitteolemuslik tegutsemine.

Iseseisva teadvuse tõde on selle järgi teenerlik teadvus. Viimane nähtub küll alguses enesest väljas ja mitte eneseteadvuse tõena. Aga nagu isandlus näitas, et selle olemus on ümberpöördu sellele, mis ta tahab olla, nii saab küllap ka teenerlus hoopis oma lõpuleviimises selle vastandiks, mis ta vahetult on; ta läheb iseendasse tagasi surutud teadvusena iseendasse ja pöördub ümber tõeliseks iseseisvuseks.

Me nägime ainult, mis on teenerlus isandluse suhtes. Aga ta on eneseteadvus, ja seda, mis ta selle järgi iseeneses ja iseenda jaoks on, tuleb nüüd vaadelda. Alguses on teenerluse jaoks isand olemuseks; niisiis on iseseisev iseenese jaoks olev teadvus talle tõde, mis siiski ei ole tema jaoks veel temas. Aga tal on see puhta negatiivsuse ja iseenese-jaoks-olemise tõde tegelikult temas endas, sest ta on seda olemust temas endas kogenud. See teadvus ei ole ju kartnud mitte ühe või teise pärast ega üheks või teiseks silmapilguks, vaid kogu oma olemuse pärast; sest ta on tundnud hirmu surma, absoluutse isanda ees. See on seal seesmiselt lagunenud, on iseeneses üleni värisenud, ja kõik kindel on selles vankunud. See puhas üldine liikumine, igasuguse püsimise absoluutne voolavaks muutumine, on aga eneseteadvuse lihtne olemus, absoluutne negatiivsus, puhas iseenese-jaoks-olemine, mis selles teadvuses sellega on. See puhta iseenese-jaoks-olemise moment on ka selle jaoks, sest isandas on see talle tema ese. Edasi, see ei ole ainult see üldine lagundamine üldse, vaid teenimises viib see selle tegelikult lõpuni; see ületab selles kõigis üksikutes momentides tema truuduse loomulikule olemasolule ja töötab selle ära.

Aga absoluutse võimu tunne üldse ja teenistuse üksikasjades on ainult lagunemine iseeneses, ja kuigi isanda kartus on tarkuse algus, on teadvus selles iseenda jaoks, mitte iseeneses-olemise jaoks. Töö läbi jõuab see aga iseendani. Momendis, mis vastab ihale isanda teadvuses, paistis teenivale teadvusele küll olevat osaks langenud asjaga mitteolemusliku vahekorra külg, kuivõrd asi säilitab selles oma iseseisvuse. Iha on jätnud endale õiguse eseme puhtaks eitamiseks ning seeläbi segamatuks enesetundeks. See rahuldamine on aga sellepärast ise ainult kadumine, sest sel puudub esemeline külg või püsimine. Töö seevastu on pärsitud iha, alalhoitud kadumine, ehk ta moodustab. Negatiivne vahekord esemega saab selle eseme vormiks ja jäävaks, sest just töötajale on esemel iseseisvus. See negatiivne keskpaik ehk formeeriv tegutsemine on ühtlasi teadvuse üksikus või puhas iseenese-jaoks-olemine, mis nüüd töös väljaspool seda astub jäämise elementi; töötav teadvus jõuab niisiis seeläbi iseseisva olemise kui tema enese kaemiseni.

Formeerimisel ei ole aga mitte ainult see positiivne tähendus, et teeniv teadvus saab selles puhta iseenese-jaoks-olemisena olevaks, vaid ka negatiivne tähendus oma esimese momendi, hirmu suhtes. Sest asja moodustamises saab talle esemeks tema enda negatiivsus, tema iseenese-jaoks-olemine, ainult sellepärast, et see ületab vastandliku oleva vormi. Aga see esemeline negatiivsus on just see võõras olemus, mille ees väriseti. Nüüd aga hävitab see selle võõra negatiivsuse, asetab end niisugusena jäämise elementi ning saab seeläbi iseenese jaoks iseenese-jaoks-olemiseks. Isandas on sellele iseenese-jaoks-olemine teine või ainult selle jaoks, hirmus on iseenese-jaoks-olemine temas eneses, moodustamises saab iseenese-jaoks-olemine tema enese omaks selle jaoks, ja jõutakse teadlikkuseni, et see ise on iseeneses ja iseenese jaoks. Vorm ei saa seeläbi, et ta asetatakse väljapoole, talle teiseks kui see; sest just vorm on selle puhas iseenese-jaoks-olemine, mis saab sellele seal tõeks. See saab niisiis selle enese taasleidmise läbi iseenese läbi ise enda tähenduseks, just töös, milles see paistis olevat ainult võõras tähendus. – Selleks reflektsiooniks on vajalikud mõlemad momendid, nii hirm ja teenistus üldse kui ka moodustamine, ja ühtlasi mõlemad üldisel moel. Ilma teenistuse ja kuulekuse distsipliinita jääb kartus formaalse juurde pidama ega laiene olemasolu teadlikule tegelikkusele. Ilma moodustamiseta jääb kartus seesmiseks ja tummaks, ja teadvus ei saa selle enda jaoks olevaks. Kui teadvus formeerib ilma esimese absoluutse hirmuta, siis on see ainult asjatu isemeelsus; sest tema vorm või negatiivsus ei ole negatiivsus iseeneses; ja tema formeerimine ei saa talle seepärast anda teadlikkust endast kui olemusest. Kui ta ei ole läbi teinud absoluutset hirmu, vaid ainult mõningase hirmu, siis on negatiivne olemus jäänud talle väliseks olemuseks, tema substants ei ole sellest läbi ja lõhki nakatatud. Et kõik tema loomuliku teadvuse täitumised on vankuma löönud, kuulub see iseeneses veel määratletud olemisele; isemeelsus on kangekaelsus, vabadus, mis jääb veel pidama teenerluse sisse. Nii nagu puhas vorm ei saa saada tema olemuseks, ei ole ta üksikule laienemisena vaadelduna üldine moodustamine, absoluutne mõiste, vaid osavus, millel on võim ainult mõnede asjade, mitte üldise võimu ja kogu esemelise olemuse üle.