From Wikipedia, the free encyclopedia
Uneparalüüs ehk unehalvatus on olukord, mille korral inimene kas magama jäädes või ärgates on ajutiselt liikumisvõimetu (paralüseeritud) ega saa rääkida, olles siiski teadvusel. Uneparalüüsi ajal võivad ilmneda hirmutavad nägemused (näiteks keegi on veel toas), millele ei saada halvatuse tõttu füüsiliselt reageerida. Arvatakse, et uneparalüüs tekib häiritud REM-une tõttu. Unehalvatuse kogemusi on dokumenteeritud sajandeid. Eri kultuuridega inimestel on tihti sarnased kogemused.
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2020) |
Uneparalüüs kestab lühikest aega ega ole eluohtlik seisund, kuid inimene võib seda mäletada kui kummitavat ja õõvastavat kogemust.
Uneparalüüsi peamine sümptom on liikumisvõimetus, mis esineb kui aju on REM-unes. See tekib tavaliselt enne lõplikku uinumist, kui keha uinub enne aju, või kui aju ärkab enne keha. Uneparalüüsi kogedes võib inimene kuulda erinevaid helisi, nagu näiteks sosinaid, sisisemist, suminat või staatilisi helisid. Taoliste sümptomitega kaasnevad tavaliselt ka intensiivsed emotsioonid, nagu näiteks hirm ja paanika. Inimesed on kogenud ka voodist väljatõmbamist või lendamist, tuimust ja keha läbivaid elektrisähvatusi. Inimest valdab pidev higistamine, lihasevalu, paranoia ja läheneva surma tunne. Mõned inimesed suudavad ka silmad avada, kuid teised leiavad, et see on võimatu.
Unehalvatuse pikkus võib varieeruda mõnest sekundist kuni mitme minutini.[1]
Uneparalüüsi üks osasid on hallutsinatsioonid. Näiteks nähakse üleloomulikku olendit, deemonit, kes lämmatab või hirmutab inimest, millega kaasneb survetunne rinnus ja hingamisraskused. Teine hallutsinatsioonide näide hõlmab ähvardavat varjundit, kes siseneb tuppa või varitseb akna taga, samal ajal kui inimene on liikumisvõimetu ning ei ole võimeline ka häält tegema.
Hallutsinatsioone on kolme tüüpi:
Uneparalüüsi tekkimise riski võivad suurendada hulgaliselt erinevad tegurid, sealhulgas narkootiliste ainete tarvitamine, geneetilised tegurid, traumade ajalugu ning kehv füüsiline tervis ja unekvaliteet. Episoodide sagedus ja raskusaste on seotud ka ärevussümptomite ja unepuudusega. Unehalvatus võib mõjutada mehi ja naisi igas vanuserühmas. Keskmine vanus esmakordsel esinemisel on 14–17 aastat. See on üsna tavaline uneprobleem. Varieeruvalt 40% inimestest kogeb uneparalüüsi vähemalt korra elu jooksul.[4] [6]
Unehalvatuse korral pole määratud ravi, kuid tavaliselt soovitavad arstid diagnoosiga patsientidel parandada unegraafikut ja tekitada parem magamaminekurutiin.
Meditsiiniline lähenemine võib aidata, kui:
Päeva jooksul ootamatult magamajäämine võib olla märk narkolepsiast, harvaesinevast ajuhäirest, mille tagajärjel inimene uinub või kaotab lihaste kontrolli ootamatutel või ebasobivatel aegadel.[7]
Ehkki unehalvatust ametlikult ei ravita, saab selle ennetamiseks üht-teist ette võtta. Unehalvatus leeveneb aja jooksul ning abi võib olla magamisharjumuste ja -keskkonna parandamisest.
Uneparalüüsi leevendavad tegurid:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
