Temperatsioon (ladina keeles temperatio, õige suhe; inglise keeles temperament) ehk tempereeritud häälestus (inglise keeles tempered tuning) ehk tempereeritud häälestussüsteem (inglise keeles tempered tuning system) on muusikas häälestus, mille puhul helisüsteemi mõned või kõik intervallid häälestatakse erinevaks puhtas häälestuses intervallidest.
Temperatsiooni tulemusel toimub komma jagamine helisüsteemi mõne või kõigi intervallide vahel.
Temperatsioon võib olla
- - regulaarne temperatsioon, mida on võimalik kirjeldada reeglipärase matemaatilise struktuuri abil. Regulaarsed temperatsioonid on näiteks kesktoonhäälestus ja võrdtempereeritud häälestus;
- - irregulaarne temperatsioon, mille puhul helisüsteemi iga intervall häälestatakse individuaalselt. Irregulaarse temperatsiooni näiteks on hästitempereeritud häälestus.
Ajalugu
Temperatsioon muutus vajalikuks seoses püsivat helikõrgust omavate klahvpillide arenguga, kuna näiteks inimhääl, keel- ja puhkpillid on võimelised reguleerima helikõrgust operatiivselt vastavalt kontekstile.
Euroopas oli esimeseks temperatsioonisüsteemiks keskajal alguse saanud Pythagorase häälestus, mille puhul kvindid olid puhtad, välja arvatud üks, mis oli puhtast kvindist Pytahorase komma (ca 24 c) võrra kitsam. Pythagorase häälestuse puhul kujunes kolme puhta suure tertsi (ca 386 c) summaks 1158 c, mis oli ca 42 c võrra väiksem kui puhas oktav (1200 c). Seetõttu on mõistetav, et keskajal peeti tertsi suhtes puhta kvindiga dissoneerivaks intervalliks.
15. sajandi keskpaigas pakkus Arnaut de Zwolle välja Pythagorase häälestuse edasiarenduse, mille algusnoodiks on H. Sellisel juhul sattus kitsas kvint harva kasutatavaks intervalliks Gis-Es ja enamkasutatavad intervallid D-Fis, A-Cis, E-Gis ja H-Dis olid alati puhtad suured tertsid.
Muusikas muutus tertsi tähendus harmoonia osatähtsuse suurenemise tõttu järjest olulisemaks. Klahvpille püüti häälestada nii, et tertsid oleksid puhtad ja kvindid-kvardid nii puhtad kui võimalik. Sellist häälestust hakati nimetama kesktoonhäälestuseks, mille puhul häälestati kõigepealt puhtaks suur terts C-E ning seejärel kvindid C-G, G-D, D-A ja A-E. Kõik nad olid ühe neljandiku Pythagorase komma võrra kitsamad. Kesktoonhäälestuse suurimaks probleemiks kujunes see, et idee kohaselt enharmoonilistel helidel Gis-As oli 41 tsendi võrra erinev helikõrgus. Selle heli kasutamine akordis tekitas omapärase ulgumise, mistõttu Gis-As osalusel ehitatud kvinte hakati nimetama "hundikvintideks". Kesktoonhäälestuses tekkisid ka neli eriti laia suurt tertsi, mida nimetati ka "hunditertsideks". Nende mõju oli siiski väiksem, kuna need tekkisid helistikes, mida heliloojad harva kasutasid (Cis, Fis, H ja Gis). Samuti oli vajaduse korral võimalik alustada häälestamist mõnest muust noodist kui C.
Pythagorase komma neljaks jaotamist kritiseeris 1571. aastal Zarlino ning pakkus välja oma ajastu kromaatilisele stiilile paremini vastava Pythagorase komma jaotamise kuueks võrdseks osaks. Sellise tempereerimise puhul olid tertsid veidi mustad ning kvindid ja kvardid veidi vähem mustad kui kesktoonhäälestuse puhul, mistõttu ka nö "hundikvindid" ulgusid vähem.
17. sajandil pakkusid F. A. Vallotti, Andreas Werckmeister ja Kirnberger varasema regulaarse tempereerimise asemel välja irregulaarse tempereerimise. Irregulaarse tempereerimisega oli võimalik muuta teatud helistikud paremini häälestuvateks kui teised. Irregulaarse tempereerimise ideid kasutas ilmselt ka Johann Sebastian Bach oma 'hästitempereeritud klahvpilli' kontseptsiooni puhul, milles osade prelüüdide ja fuugade ülesandeks oli demonstreerida "puhtust" ja osade (eriti kiirete passaažidega) prelüüdide ja fuugade puhul "patusust".
Teatud tertside ja kvintide ebapuhtuse vältimiseks katsetati ka selliste orelite ja klavessiinide ehitamist, millel oleks näiteks Disi ja Esi ning Gisi ja Asi jaoks eraldi iseseisvalt häälestatud klahvid. Mõned teoreetikud pakkusid täiusliku häälestuse saavutamiseks välja isegi kuni 51 helikõrguseni jaotatud oktaavi. Selline mõte võimaliku mängutehnilise keerukuse tõttu siiski läbi ei löönud.
Vaata ka
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
