Tark

Tark (ka: teadja, teadmamees) on vanemates kultuurides inimene, kelle juures käiakse nõu küsimas^[viide?].

Eesti mütoloogias

Ülesanne

Targa ülesanne on vahemehe osa inimese ja vaimuriigi vahel esitada, vaimudega heas vahekorras olla, neid meelitada, lepitada ohvritega. Tark püüab kõigepealt pahade vaimude-vaenulike vägede algust, loomust ja sündi ära mõista. Nende alguse, loomuse ja sünni ära-mõistmistatamisega satuvad nad targa meelevalla alla; tark võib neid niisugusel puhul ära võita, taltsutada, nende halvale tegevusele piiri panna. Tark omandab endale sureliku, maa-pealse jumala väe.

Võim looduse üle

Kogu loodus, looduse väed, haldjad peavad targa sõna kuulama. Tark sunnib oma tahtmise järgi tuuli puhuma, pilvi paisuma, päikest paistma, vihma sadama, vilja võrsuma, taudi taganema, tervist tulema, valu vähenema, haldjaid inimestest eemale minema, varandust maapõuest kerkima jne.

Lühidalt: targa võimuse all on kogu loodus oma vägedega. Ainult surm võib targa võimuse võita; tark ei suuda ennast ega kaasinimesi surma käest päästa.

Nõiduse vastu

Targad tunnevad ka abinõusid iga nõiduse vastu, oskavad nõidu nuheldagi. Teateid saavad targad hankida ka unenägudest ja arbumise ehk kaalumise teel. Targad võisid ka tulevikku näha.

Ühendus vaimuriigiga

Et haldjatega (Vaimuriigiga) ühendusse asuda, pidi targa hing (inimesehaldjas) kehast lahkuma. Hing poeb inimese magama heitmisel liblika, kärbse vm. tiivulise pisikesena inimese suust välja. Lendamisel pääseb ta kõikjale, näeb vaimuilma tegevust, ammutab ümbrusest kõiksugu teadmisi, tarkusi ning võib veelgi oma kuju muuta. Soomlased kutsuvad niisugust olukorda "loves magamiseks".

Tarkade "liigitus"

Sõnatark

(ka lausuja, pobiseja, posija, soolapuhuja) tark, kes kasutab nõidumisel sõnu.

Kivitark

tark, kes kasutab nõidumisel kive.

Tuuletark

tark, kes paneb tuult tähele, kasutab nõidumisel tuult.

Manatark

kõige kõrgemal astmel seisev tark.

Kirjandust

1. "Eesti mütoloogia", Matthias Johann Eisen.