Tšerkesside genotsiid oli Venemaa Keisririigi toimepandud etniline puhastus, mille käigus tšerkesse tapeti ja sunniti emigreeruma[1], mille tagajärjel jäid nad vähemusse oma ajaloolisel kodumaal Tšerkessias, mis hõlmas suurema osa Põhja-Kaukaasiast ja Musta mere kagupiirkonna põhjaosast. Genotsiid toimus pärast Kaukaasia sõda 19. sajandi viimasel veerandil[2]. Ümberasustatud inimesed läksid peamiselt Osmanite riiki.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) |
Tšerkessid, selle piirkonna põlisrahvas, olid oma kodumaal Vene-Tšerkessi sõja lõpuks Venemaa poolt etniliselt puhastatud[3]. Väljasaatmine algas enne sõja lõppu 1864. aastal ja lõppes enamjaolt 1867. aastaks. Väljasaatmisele määratud rahvad olid peamiselt tšerkessid (või adõgeed), ubõhid ja abasiinid, kuid ka ingušid, arshtid, tšetšeenid, osseedid ja abhaasid olid tugevalt esindatud. Antero Leitzinger kinnitab, et need sündmused kujutavad endast suurimat genotsiidi 19. sajandil.[4]
Väljasaatmine hõlmas teadmata arvu inimesi, arvatavasti sadu tuhandeid inimesi. Igaljuhul enamik rahvast saadeti välja. Keiserlik Vene armee piiras inimesed sisse ja ajas nad oma küladest Musta mere sadamatesse, kus neid ootasid Osmanite riigi saadetud laevad. Venemaa selge eesmärk oli kõnealuste rahvaste väljasaatmine nende maadelt.[5] Ainult väike protsent (arvud on teadmata) aktsepteeris ümberasustamist Venemaa impeeriumi siseselt. Tšerkessia elanikkonnad olid seega erineval viisil hajutatud, ümber asustatud või mõnel juhul massimõrvatud[6]. Protsessi käigus hukkus teadmata arv deporteeritavaid. Mõned surid deporteerimist oodates, mõned deporteerimise ajal kui ka Osmanite riigi Musta mere sadamatesse saabumisel. Teised hukkusid, kui laevad tormiga uppusid.[7] Ohvrite arv, sealhulgas see, milles võetakse arvesse Venemaa valitsuse enda arhiive, on hinnanguliselt 90%,[8] 94%[9] või 95-97%[10] kogu tšerkessi rahvast.
Samal perioodil kolisid ka teised Kaukaasia päritolu moslemitest rahvusrühmad Osmanite riiki ja Pärsiasse.[11]
Vene sõjaväe teostatud massimõrv
Kuigi vastavalt keiser Aleksander II antud käsule tulnuks tšerkesse pigem deporteerida ja mitte massimõrvata, teostasid Vene väejuhid enda initsiatiivil tšerkesside massilist tapmist. Kindral Fedajev kirjutas, et Venemaa juhtmõte oli "hävitada pool tšerkessi rahvast, et teine pool alla annaks".[12] Richmond on märkinud, et Kaukaasia kampaania lõppfaasist on teada raporteid massimõrvadest.[13]
Rahvaarv enne ja pärast genotsiidi
Kui tšerkesside arv enne genotsiidi oli 2-3 miljonit, siis pärast veresauna ja deporteerimist jäi neid Põhja-Kaukaasias järele vaid umbes 5 protsenti algsest arvust.[14]
Mõned Kaukaasia väikehõimud hävitati Kaukaasia sõja ajal täielikult või peaaegu täielikult. Enimkannatanud etnosed olid:
| Hõimud | Enne genotsiidi | Pärast genotsiidi | Ellujäänute protsent | Surnute ja deporteeritute protsent |
|---|---|---|---|---|
| Kabardiinid | 500 000 | 35 000 | 7,000% | 93,000% |
| Sapsugid | 300 000 | 1983 | 0,661% | 99,339% |
| Abasiinid | 260 000 | 14 660 | 5,648% | 94,362% |
| Natukhaid | 240 000 | 175 | 0,073% | 99,927% |
| Temingoird | 80 000 | 3140 | 3,925% | 96,075% |
| Bsedugsid | 60 000 | 15 263 | 25,438% | 74,561% |
| Mamghedid | 8000 | 1204 | 15,050% | 84,950% |
| Ademeid | 3000 | 230 | 7,667% | 92,333% |
| Ubükid | 74 000 | 0 | 0,000% | 100,000% |
| Zaneid ja hatugavad | 100 000 | 0 | 0,000% | 100,000% |
2015. aasta andmetel elas ligi kolmest miljonist tšerkessist enamus eksiilis rohkem kui 50 riigis üle maailma ja ainult väikesel osal ajaloolisest Tšerkessimaast elas umbes 700 000 tšerkessi. Kuigi paljud diasporaa ja eriti Süüria tšerkessid sooviksid tagasi pöörduda ajaloolisele Tšerkessimaale, ei ole Venemaa seda lubanud.[15]
Väljasaadetud Osmanite riigis
Osmanite riik võttis tšerkessid ja teised Kaukaasia rahvad vastu omakasust lähtuvalt. Eesmärk oli asustada neid kui moslemeid Osmanite riigi kristlastega asustatud aladele.[16]
1864. aastal jõudis Osmanite riiki 600 000 tšerkessi, millele hiljem saabus lisa.[17]
Osmanite riigis hakati kõiki väljasaadetuid nimetama "tšerkessideks", sest enamus väljasaadetutest olid adõgeed.[18] Lähis-Idas arvatakse tšerkesside alla ka abhaasid ning mõnikord ka teised pärast Põhja-Kaukaasia vallutamist Venemaa poolt (1864) sinna ümber asunud rahvad. Pagulusse läks umbes 80% elanikkonnast.
Eesti asundused Tšerkessias
25. juunil 1861 allkirjastas keiser Aleksander II imperaatorliku kirja pealkirjaga "Põhja-Kaukaasia asuala", mis sisaldas muuseas järgmist: "Nüüd on Jumala abiga Kaukaasia lõplik vallutamine lõpusirgel. Mõned aastad on kestnud tugevad jõupingutused vaenulike mägilaste väljaajamiseks viljakatelt maa-aladelt, et need asustada igaveseks Venemaa kristlastega. Selle teoks tegemisel oli suurim teene Kubani kasakatel."[19]
Protsessi kiirendamiseks pakkus Aleksander II asunikele rahalisi hüvitisi ja mitmesuguseid privileege. 1861. aasta kevadest kuni 1861. aastani moodustati 35 kasakastaniitsat, milles oli 5480 uusasukate perekonda.
Teiste seas asusid hilisematel aastatel kunagisele Tšerkessia aladele elama ka Eestist väljarännanud, rajades sinna oma külad. Üheks selliseks külaks on Eesti Aiake Punase Lageda alevis, mille nimi ühe legendi kohaselt tulebki tšerkesside genotsiidist (st "punane=verine").[20]. Enamik Kaukaasia eesti külasid paiknes Abhaasias, kus elas peamiselt tšerkesside vennasrahvas abhaasid.
Riigikogu liikme Eerik-Niiles Krossi sõnul lasub Eestil tšerkesside ees teatav auvõlg, sest Eesti asundused Musta mere ääres asustati just tšerkesside maale. Artur Talvik on teinud ettepaneku, et Eesti võiks Süüria põgeneikelaagritest vastu võtta sealseid tšerkesse, et vähendada oma auvõlga.[15]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
