Töörühm

Töörühm on ühiskonnas rühm isikuid, kes teostavad ühist ülesannet töö funktsioone liikmete vahel jagades.

Töörühmas võib leiduda järgmisi funktsioone:

• meister ehk töörühma juht
• tööülesannete jaotamine liikmete vahel
• personali ja töö planeerimine
• kvaliteedikontroll

Klassikalises (Taylori tüüpi) töörühmas teostab iga liige kitsalt oma ülesannet ning rühmana koostöötamist on vähe.

Tänapäeva töörühma iseloomustab rühma enesekoordinatsioon ja iseseisvus tööprotsessi planeerimisel. Töörühma sisene funktsioonide jaotus on suhteliselt tähtsusetu, kuid määrava tähtsusega on kõigi töörühma liikmete pidev omavaheline suhtlemine.

Töörühma omavaheline suhtlus enne töö algust

Töörühma omavaheline suhtlus enne töö algust võib mõjutada selle liikmete tegevust töö ajal ning samuti ka töö tulemust. Uurijad on viinud läbi eksperimendi, kus olid edukamad need grupid, kes said enne grupitöö algust omavahel suhelda, nad vahetasid töö käigus rohkem infot ning neil oli suurem ühtekuuluvustunne. Suhtlemisele lisaks on teine oluline faktor grupi meeleolu. Leiti, et positiivses meeleolus olnud grupid täitsid edukamalt loomingulist ülesannet, võrreldes analüütilise ülesande sooritusega. Negatiivses meeleolus olnud grupid olid efektiivsemad analüütilise ülesande lahendamisel, kuid nii positiivses kui ka negatiivses meeleolus olnud grupid olid saanud varem oma tundeid omavahel jagada. Nendes gruppides, kes oma tundeid jagada ei saanud, sellist erinevust ülesande tüüpide vahel ei esinenud. Need tulemused toetavad väidet, et omavaheline suhtlus ja eelkõige tunnete jagamine on oluline aspekt mõistmaks grupi käitumist.

Järgnevalt on kirjeldatud, kuidas artikli "Interactive affective sharing versus non-interactive affective sharing in work groups: Comparative effects of group affect on work group performance and Dynamics"^[1] autorid Klep, Wisse ja Van der Flier (2011) viisid läbi eelpool tutvustatud eksperimenti, välja on toodud olulisemad tulemused ning lõpetuseks paar näidet sarnastest uurimustest.

Eksperimendi kirjeldus

Eksperimendis tegi kaasa 210 üliõpilast, kellele maksti vabatahtliku osalemise eest 10 eurot. Osalejad jagati juhuslikult 70 kolmeliikmelisse töögruppi. Iga töögrupp määrati juhuslikult kahte olukorda: (1) positiivne meeleolu või negatiivne meeleolu; (2) emotsioonide jagamine teineteisega suheldes või emotsioonide jagamine ilma teineteisega suhtlemata.

Kolmeliikmelistele gruppidele öeldi, et nad osalevad oma rühmaga eksperimendis, mille eesmärgiks on hinnata videoklippe. Positiivse meeleolu grupid vaatasid kahte klippi multifilmidest ning negatiivse meeleolu grupid vaatasid kahte klippi traagilistest sõjafilmidest.

Grupid, kus jagati emotsioone teineteisega suheldes, vaatasid filme koos ning hiljem arutasid omavahel filmidega seoses tekkinud tundeid. Need aga, kellele ei antud võimalust teineteisega emotsioone jagada, istusid filme vaadates eraldi arvutite taga ja kasutasid kõrvaklappe. Pärast filmide vaatamist pidid nad kirjalikult kirjeldama enda kogemust.

Seejärel paluti igal grupil täita kaks ülesannet: analüütiline ja loominguline. Analüütiliseks ülesandeks oli sudoku lahendamine ning loovaks ülesandeks joonistamine. Nende ülesannete ajal gruppe filmiti, et jälgida osalejate käitumist. Hiljem vaatasid kogu materjali üle kaks uurijat, kellel paluti: (1) hinnata osalejate emotsioonide kirjeldusi; (2) hinnata grupiliikmete käitumist ülesannete lahendamisel.

Tulemused

Uuringu tulemused näitasid, et positiivses meeleolus omavahel suhtlevad grupid olid edukamad loomingulistes ülesannetes ning negatiivses meeleolus omavahel suhtlevad grupid sooritasid paremini analüütilisi ülesandeid. Sellist positiivse ja negatiivse meeleolu mõju ülesannete lahendamisele omavahel mitte suhelnud gruppide vahel ei tekkinud.

Videote analüüsist selgus ka, et omavahel suhelnud gruppidel oli suurem ühtekuuluvustunne ning nad jagasid omavahel rohkem infot, võrreldes nende gruppidega, kes omavahel enne ülesannete täitmist ei suhelnud.

Uurijad tegid antud eksperimendist järelduse, et väljaspool tööaega suhtlevad grupid on grupitöös efektiivsemad ning neil on tugevam grupitunne võrreldes nendega, kes väljaspool tööaega omavahel ei suhtle.

Sarnaseid uurimusi

Sarnase protseduuriga uurimuse on läbi viinud ka Beersma ja De Dreu (2005) ^[2], kes uurisid sotsiaalseid motiive läbirääkimistel. Uurimistöö sarnaneb eelkirjeldatuga, kasutades kolmeliikmelisi rühmi, mis jagati veel omakorda erinevatesse gruppidesse (läbirääkimised vs. mitte-läbirääkimised, loominguline ülesanne vs planeerimise ülesanne).

George (1990) ^[3] on sarnaselt kirjeldatud eksperimendiga leidnud, et grupisisesed emotsioonid mõjutavad grupi käitumist. Tema uuringust selgus aga, et negatiivsed emotsioonid mõjutavad negatiivselt ka grupitöö sooritust, mis eelkirjeldatud eksperimendist välja ei tulnud. Võib oletada, et siin mängib rolli asjaolu, et vaadatud filmid tekitasid küll negatiivseid emotsioone, kuid need ei olnud grupiliikmetel üksteise vastu suunatud.

Bartel ja Saavedra (2000) ^[4] seevastu on aga kirjeldanud grupisisest tunnete jagamist kui ühte aspekti grupitunde arengus. Seega pole omavaheline suhtlemine oluline mitte ainult grupitöö protsessi ja produkti seisukohalt, vaid see mõjutab ka grupi arengut üldisemalt pikema aja vältel.

Viited

1. Klep, A., Wisse, B., & Van der Flier, H. (2011). Interactive affective sharing versus non-interactive affective sharing in work groups: Comparative effects of group affect on work group performance and Dynamics. European Journal of Social Psychology, 41(3), 312–323.
2. Beersma, B., & De Dreu, C. K.W. (2005). Conflict’s consequences: Effects of social motives on postnegotiation creative and convergent group functioning and performance. Journal of Personality and Social Psychology, 89(3), 358–374.
3. George, J. M. (1990). Personality, Affect, and Behavior in Groups. Journal Of Applied Psychology, 75(2), 107-116.
4. Bartel, C. A., & Saavedra, R. (2000). The collective construction of work group moods. Administrative Science Quarterly, 45(2), 197–231.