Struktureeritud programmeerimine

Struktureeritud programmeerimine on programmeerimisstiil, mis seisneb peamiselt goto lausendi kasutamise vältimises. Selle algust seostatakse 1968. aastal Edsger Dijkstra avaldatud artikliga "A Case against the GO TO Statement".^[1]

Struktureeritud programmeerimise kohaselt saab kogu programmi koostada kasutades vaid kolme tüüpi keelekonstruktsioone:

• Jada on üksteise järel käivitatavad käsud.
• Valiku korral täidetakse käsud, kui mingi tingimus on täidetud. Valikuteks on paljudes keeltes if- ja switch-lausendid.
• Tsükli korral täidetakse mingit käsujada korduvalt, kuni mingi tingimus saab või lakkab olemast täidetud. Tsükliteks on paljudes keeltes while-, do ... until- ja for-lausendid.

Nende keelekonstruktsioonide kasutamisel on programmi loogika inimesele palju kergemini hoomatav, sest kohad, kuhu programmi täitmisjärg hüppab, on selgesti aimatavad, erinevalt goto kasutamisest, kus täitmisjärg võib hüpata suvalisse kohta programmis.

Viited

1. Edsger W. Dijkstra (1968). "A Case against the GO TO Statement". EWD215. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)