Spartacus

Spartacus (arvatavasti 120 – 71 eKr) oli gladiaatorite ülestõusu juht.

See artikkel räägib gladiaatorist; Stanley Kubricku filmi kohta vaata artiklit Spartacus (film 1960)

---

Spartacuse kuju Pariisis

Ta oli traakia päritolu Rooma palgasõdur, kuid deserteerus, võeti vangi ja müüdi gladiaatoriks.

Aastal 73 eKr alustas ta gladiaatorite ülestõusu.

Ta põgenes koos umbes 70 gladiaatoriga Lentulus Batiatuse koolist Capua lähedal. Põgenikud varjusid järsul Vesuuvi mäel, kuhu viis ainult üks tee. Ümbruskonna rikastelt röövisid nad endale korraliku relvastuse ja suutsid vastu hakata isegi sõjaväele. Rooma sõjasalk Gaius Claudius Glaberi juhtimisel sulges neil tee. Põgenikke ähvardas näljasurm, kuid nad tegid endale metsviinapuu väätidest köied ja ründasid roomlaste salka tagantpoolt ning purustasid selle totaalselt. Kuuldus ülestõusnutest levis kogu Itaalias nagu kulutuli ja peagi oli gladiaatoritega ühinenud kümneid tuhandeid põgenenud orje. Enamik nendest olid väljastpoolt Itaaliat lahingus võetud sõjavangid, nii et nendest sai korraliku sõjaväe. Spartacus tahtis oma armee abil viia orjad üle Alpide kodukohtadesse tagasi. Rooma konsulid Lucius Gellius Publicola ja Gnaeus Cornelius Lentulus Clodianus said Spartacuselt lüüa.

Järsku pöördus Spartacus Lõuna-Itaaliasse. Nähtavasti polnud orjad oma sihtides päris üksmeelel. Niisiis läksid Spartacus ja teised põhjast Lõuna-Itaalia tippu sooviga pääseda Sitsiilia saarele. Kuid piraadid, kes lubasid nad üle mere viia, vedasid neid alt ja need, kes põhja poole tagasi ei läinud, vaid proovisid parvedega Sitsiiliasse saada, hukkusid tormis.

Vahepeal olid roomlased aga oma jõude koondanud. Ülestõusu mahasurumise võttis enda peale Marcus Crassus. Tema korraldusel kaevasid roomlased piki Itaalia lõunatippu kraavi ja kuhjasid selle taha valli. Eesmärgiks oli tõkestada orjade tagasitee Itaaliasse. Kuid ühel öösel murdsid nad müürist läbi ja ootamatu rünnaku tulemusena oli ka kaitseliin nende vastu võimetu. Mõne aja pärast toimus Crassuse leegionäride ja Spartacuse väe vahel otsustav lahing. Orjade ülestõus oli lõpuks maha surutud ja tuhanded orjad, kes kätte saadi, löödi Via Appia äärde teiste orjade hirmutamiseks risti. Spartacus langes tõenäoliselt lahingus, aga tema laipa ei leitud.

Spartacus ilukirjanduses

Rafaello Giovagnoli romaan "Spartacus" (1874) on eesti keeles ilmunud kolmes trükis:

• "Spartacus". Eessõna: S. Kovaljov, illustreerinud T. Ksenofontov; kaas ja esileht: Villu Toots; venekeelse väljaande järgi tõlkinud Aita Kurfeldt, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951, 498 lk
• "Spartacus". Järelsõna: Z. Potapova; tõlkinud Aita Kurfeldt; illustreerinud O. Korovin; kaane kujundanud Hugo Mitt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957, 498 lk
• "Spartacus ". Järelsõna: Z. Potapova; tõlkinud Aita Kurfeldt; illustreerinud Jüri Palm. Sari Ajast aega, Eesti Raamat, Tallinn 1977, 463 lk