Sealpool mõnuprintsiipi

"Sealpool mõnuprintsiipi" ("Jenseits des Lustprinzips") on Sigmund Freudi teos, mis ilmus 1920. aastal. Eesti keeles ilmus see 2000. aastal raamatus: Sigmund Freud. Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi, tlk Krista Läänemets, Vagabund.

Esmatrüki andis välja Internationaler Psychoanalytischer Verlag, teine, ümbertöötatud trükk ilmus 1921, kolmas, ümbertöötatud trükk 1923.

Teos on kirjutatud aastatel 1919 ja 1920.

Kordamissunni analüüsist lähtudes visandas Freud väljatõrjumise ja tungi kontseptsiooni. Seda teost peetakse pöördeliseks Freudi teooria arengus.

Töös on kolm teoreetilist uuendust:

• Väljatõrjuva ja väljatõrjutud psüühilise süsteemi vahekord mõtestatakse ümber. Väljatõrjuvaks instantsiks ei pea Freud enam teadvust, vaid mina, mille tuum on mitteteadvuslik.
• Tunge ei valitse mitte ainult mõnuprintsiip, püüd saavutada mõnu ja vältida norgu, nagu Freud varem mõtles. Tungi jaoks on esmane hoopis tung taastada mingit varasemat seisundit. See tung toimib mõnuprintsiibist sõltumatult, lepib ka noruga, näiteks ärevuse kujul, ja saab mõnuprintsiipi kehtetuks muuta.
• On kaks tungide rühma, elutungid ja surmatungid. Elutungid figureerivad teise nime all juba Freudi varasemates töödes; nende energia on libiido, mis esineb nartsissismina ja objektile suunatud armastusena. Surmatungide mõiste toob Freud sisse selles töös; ta mõistab selle all enesehävitamise tendentsi ning sellest tuletatud agressiivsus- ja destruktsioonikalduvust. Elutungide eesmärk on luua üha suuremaid ühikuid, surmatungide eesmärk on viia organism tagasi anorgaanilisse olekusse.

Sisu

Ülevaade

Varasemates töödes oli Freud olnud seisukohal, et psüühilisi protsesse reguleerivad mõnuprintsiip ja reaalsusprintsiip. Mõnuprintsiip seisneb mõnu poole püüdlemises ja noru vältimises, kusjuures mõnutunne seisneb Freudi järgi pinge vähenemises energia äraandmise tõttu. Mina enesesäilitamistungi mõjul asendub mõnuprintsiip reaalsusprintsiibiga. Ka viimase eesmärk on mõnurahuldus, kuid ta lepib norukate kaudteedega – reaalsusprintsiip on mõnuprintsiibi modifikatsioon. (Osa I)

Mängu tuleb aga kordamissund: teatud norukogemusi korratakse kangekaelselt. Siia kuuluvad nii traumaatilise neuroosiga inimeste õnnetusunenäod kui ka laste mängud, milles taaslavastatakse lahusolekukogemusi. Kas need on mõnuprintsiibiga vastuolus? Vähemalt laste kordamismänge saab tõlgendada täiesti mõnuprintsiibi raames: vallutamistungi rahuldamisena passiivselt kogetud elamusega aktiivse toimetulekuna või kättemaksuaje rahuldamisena. Suurem osa sellest, mida kordamissund sel juhtumil taaselustab, toob minale küll norgu, kuid see norg ei ole mõnuprintsiibiga vastuolus: see on mina jaoks norg, aga mitteteadvuse jaoks mõnu. (Osa II)

Ent psühhoanalüütilises teraapias tuleb ette kordamistungi vorme, mis mõnuprintsiibile ei allu. Olulisi valulisi lapsepõlvemälestusi, näiteks vanematepoolse tagasilükkamise kogemust, ei meenutata, vaid korratakse, nimelt suhtumises arstisse, ülekandena. Sarnast nähtust võib kohata mitteneurootiliste isikute puhul, kellel on "saatuse sund", st sund luua ikka ja jälle suhteid, mis lõpevad ühtemoodi valuliselt, näiteks sellega, et sõber neid reedab. Teraapial on patsiendil kordamise sihiks ravi katkestamine. Nõnda aitab kordamine minal vastu panna väljatõrjutu päevavalgele toomisele. Selle vastupanu motiivid on mitteteadvuslikud. Seega on mina tuum mitteteadvuslik. (Osa III)

Kordamissunnil, mis mõnuprintsiibile ei allu, on kaks allikat – väljastpoolt tulevad ärritid ja seestpoolt, eelkõige tungidest, pärinevad ärritid. Et seletada kordamissundi, mis tekiv välisärritite mõjul, kasutab Freud "psüühilise aparaadi" mudelit. Aparaadis leiduvaid ärritusi tekitavad energiad, mis esinevad kahel kujul, "vabade energiatena" ja "seotud energiatena":

• mitteteadvuses valitseb "primaarprotsess", st seal leiduvad ärritused tulevad vabast energiast, st sellisest energiast, mis hädasti tahab kohe äravoolata (seda tajutakse pinge vähendamise püüuna).
• eelteadvuses (nendes ideedes, mis ei ole küll parajasti teadlikud, mida aga saab igal ajal teadlikuks muuta) ja teadvuses valitseb "sekundaarprotsess"; ärritused põhinevad seal seotud energial. Viimane ei taha hädasti kohe ära voolata, vaid seda saab salvestada ning selle äravool (mis on eelkõige motoorne) saab aset leida kontrollitult.
  

Aparaati kaitseb liiga suure koguse väljastpoolt tulevate energiate eest ärritikaitse, eelkõige ärevusvalmiduse kujul. Aparaat ujutatakse liiga suure ärritite hulgaga üle siis, kui indiviid on ettevalmistamata ja kannatab hirmu all, st kui ärritikaitse jääb ära ja ärevusvalmidust ei kujune. Psüühilisel aparaadil tuleb siis sissetunginud ärritite hulgaga toime tulla: seda siduda, üle viia seotud energiaks. Selleks mõnuprintsiip ajutiselt tühistatakse; norgu, näiteks ärevuse kujul, aktsepteeritakse. See seletab õnnetusunenägude kordamist. Nende unenägude abil püütakse õnnetuse tõttu sissetunginud ärritite hulgaga toime tulla, sidudes kordamist tagantjärele ärevusvalmidusega, mida esialgu ei olnud. (Osa IV)

Ent kordamistung põhineb ka ärrititel, mis pärinevad psüühilise aparaadi seest, nimelt tungidel. Et seletada seesmise põhjusega kordamissundi, visandab Freud oma tungiteooria uue versiooni. Tema põhiteesid on: kõik tungid püüdlevad kordamise poole; tungid jagunevad elutungideks ja surmatungideks.

• Tungide korduvus – tung on organismile omane tung taastada mingit varasemat seisundit, korrata mingit algset rahulduselamust. Seda ei ole väljatõrjumise abil kunagi võimalik saavutada, aga sellest ei saa ka loobuda. Sellepärast on tungid konservatiivsed, regressiivsed. Kõrgemale arenemise tungi ei ole; kõrgemale arenemine põhineb alati välisel mõjul. "Väljatõrjutud tung ei loobu kunagi enda täieliku rahuldamise püüdlusest, mis seisneks mõne primaarse rahulduselamuse kordamises; kõik asendusrahuldused, vastandreaktsioonid ja sublimatsioonid on tungi püsiva pinge kõrvaldamiseks ebapiisavad, ning eestleitava ja nõutava rahuldusmõnu vahelisest vahest tuleb tungiimpulss, mis ei luba jääda peatuma ühegi tekitatud olukorra juures, vaid luuletaja sõnul "tungib ohjeldamatult üha edasi" (Mephisto, "Faust" I, "Uurimistuba")." (Osa V, lk 251^[1])
• Kaks tungide rühma: Freud eristab elutunge (Eros) ja surmatunge. Ta omistab need kõigile organismidele, sealhulgas ainuraksetele. Surmatungid püüavad viia elusolendit tagasi anorgaanilisse olekusse. "Igasuguse elu eesmärk on surm." (lk 248). Nende hulka kuuluvad enesehävitamispüüe ning sellest tulenev kalduvus agressiivsusele ja destruktsioonile. Elutungide eesmärk on elu pikemat aega säilitada ning koondada seda üha suuremateks üksusteks. Nende hulka kuuluvad nartsissism ja sellest tulenevad objektile suunatud seksuaaltungid. Elutungide ja surmatungide vahel on vastasseis, mis koos väljastpoolt tulevate segavate jõududega määrab olendi arengu. (Osa V)

Freud ei näe võimalust anda oma teesidele kahe tungide rühma kohta teaduslikku põhjendust. Need näivad leidvat kinnitust August Weismanni eristuses keha sureliku osa (sooma) ning surematute sugurakkude vahel. Ent Weismanni järgi on surm evolutsiooni hiline leiutis, ta ei näe selles kõiges elusas algusest peale toimivat jõudu. Kas kinnituseks võiks olla Ewald Heringi teooria, mille järgi elusaines toimuvad assimilatoorsed (ülesehitavad) ja dissimilatoorsed protsessid? Freud jätab selle küsimuse lahtiseks. Ta leiab oma spekulatsioonile tuge ainult filosoofidelt: surmatungidele Arthur Schopenhauerilt ja elutungidele Platonilt. Ent väide, et tungid on regressiivsed, põhineb vaatlustel kordamissunni kohta. (Osa VI)

Freud lõpetab oma kirjutise märkustega tungide, mõnuprintsiibi ning vaba ja seotud energia vahelise suhte vahekorra kohta. Mõnuprintsiip on nii surmatungide kui ka eluprintsiipide teenistuses. Selle eesmärk on hoida erutustase konstantsena (konstantsusprintsiip) või isegi nullini viia (nirvaanaprintsiip); nii toetab see surmatunge, anorgaanilisse olekusse viimist. Ent see toimib ühtlasi vastupidises suunas, kontrollides tungiärritusi, mis eluülesannet raskendavad, ning olles seega elutungide teenistuses. Mitteteadvuses toimuvad protsessid, mida kutsuvad esile primaarprotsessi vabad erutusprotsessid, kutsuvad esile palju intensiivsemaid mõnu- ja norutundeid kui minas toimuvad mõtlemis- ja tajuprotsessid, mis põhinevad seotud erutusprotsessidel. Indiviidi psüühilise elu alguses oli olemas ainult primaarprotsess. Selles valitses mõnuprintsiip, kuid sugugi mitte kitsendamatult, "ta peab leppima sagedaste läbimurretega" (lk 271), katkestustega tungide kordusliku iseloomu tõttu. Hiljem, kui mina on arenenud, on mõnuprintsiibi valitsemine väga palju tugevamalt tagatud. Freud lahkub lugejast kinnitusega, et tuleb säilitada valmisolek lahkuda teelt, millest on jäänud mulje, et see ei vii millegi heani. (Osa VII)

Kokkuvõte

I

Psühhoanalüüsi teooriad eeldavad mõtlematult, et psüühilisi protsesse reguleerib alati mõnuprintsiip, st neid ajendab alati norupinge ning need suunduvad oleku poole, kus pinge on kaotatud, nii et mõnuprintsiip langeb kokku noru vältimisega ja mõnu tekitamisega. Selle arvestamine toob psühhoanalüüsi ökonoomilise vaatekoha. Arvatakse, et toopilise, dünaamilise ja ökonoomilise momendi kombineerimine annab kõige täielikuma kirjelduse ning seda võibki nimetada metapsühholoogiliseks. Pole tähtis, kui lähedal viib mõnuprintsiibi postuleerimine mõnele teadaolevale filosoofilisele süsteemile. Sellistele spekulatiivsetele oletustele jõutakse fakte seletada püüdes. Prioriteet ja originaalsus pole olulised, ja muljed, millel see printsiip põhineb, on ilmsed. Oleks aga tänuväärt, kui mõni filosoofiline või psühholoogiline teooria selgitaks mõnu- ja norutunde tähendust, kuid midagi pole võtta. See on psüühika hämaraim ala, ja kuna sellest ei pääse mööda, siis on Freudi arvates kõige vabam oletus kõige parem. Psühhoanalüütikute järgi norg suurendab ja mõnu vähendab mitteseotud energia hulka psüühikas. Nagu psühhofüsioloogia näitab, ei ole aistingute tugevus ja vastavate muutuste ulatus proportsionaalsed; võib-olla vastab aistingu tugevusele muutuse kiirus. Seda saaks ehk katseliselt kindlaks teha; psühhoanalüütikuid nende asjadega ei tegele, kuni neil sellekohaseid vaatlusi ei ole. Küll aga pakub huvi see, et Gustav Fechneril ("Einige Ideen zur Schöpfungs- und Entwicklungsgeschichte der Organismen") oli mõnu ja noru kohta sarnane hüpotees nagu psühhoanalüütikutel: iga teadvustatud psühhofüüsiline liikumine on mõnuline, kui see jõuab küllalt lähedale täielikule stabiilsusele, ja noruline, kui see stabiilsusest küllalt palju hälbib, ja nende vahele jääb neutraalne ala. Mõnuprintsiip on siis psüühikaaparaadi püüdlus hoida erutustaset võimalikult madalal või vähemalt konstantsena. Seda, mis võib erutust suurendada, aistitakse norulisena. Mõnuprintsiip tuleneb konstantsusprintsiibist, aga viimaseni viisid samad faktid mis mõnuprintsiibinigi.

Aga tegelikult ei ole õige öelda, et mõnuprintsiip psüühilisi protsesse valitseb. Muidu oleks valdav enamik psüühilisi protsesse mõnust saadetud või mõnuni viivad. Siis aga peavad mõnuprotsessidele vastu seisma mingid muud jõud. (Fechner on öelnud, et tendents eesmärgile ei tähenda veel eesmärgi saavutamist ja eesmärk on saavutatav ainult lähendustes.) Sellele, mis need takistavad jõud on, saab kogemuse põhjal vastata.

Mõnuprintsiip on sobiv psüühilise aparaadi primaarse tööviisi korral. Kui organismil tuleb välismaailma raskustele vastu panna, siis mõnuprintsiip on väga ohtlik. Mina enesesälitustungide mõjul asendub see reaalsusprintsiibiga, mis küll ei loobu sellest, et lõpuks mõnuni jõuda, kuid nõuab rahulduse edasilükkamist, loobumist mingitest rahulduse võimalustest ja noru ajutist kannatamist ning viib need nõudmised läbi. Mõnuprintsiip jääb pikaks ajaks raskete "kasvatavate" seksuaaltungide tööviisiks, ning saab ühtelugu organismi kahjuks reaalsusprintsiibist võitu.

See seletab ainult väikest osa noruelamustest, kusjuures mitte kõige intensiivsemaid. Teised tulevad konfliktidest ja lõhedest psüühilises aparaadis siis, kui mina areneb kõrgema organiseerituse poole. Peaaegu kogu energia, mis aparaati täidab, pärineb kaasatoodud tungiliigutustest, aga mitte kõiki neid ei lubata samadel arengufaasidel. Arengu käigus juhtub ühtelugu, et mõne tungi või tungiosa eesmärgid ja nõudmised osutuvad ülejäänute, minaga liitunute omadega lepitamatuteks. Siis tõrjutakse need välja ja hoitakse madalamatel arenguastmetel ning nende rahuldamine on esialgu võimatu. Kui neil siis õnnestub kaudteed pidi jõuda otsese või aseainelise rahulduseni (nagu väljatõrjutud seksuaaltungide puhul sageli juhtub), siis mina kogeb seda noruna. Selle protsessi üksikasjadest pole hästi aru saadud või ei saagi neid kirjeldada, aga kindlasti on igasugune neurootiline norg mõnu, mida ei saa mõnuna kogeda. Oluline on küllap see, et mõnu ja norg kui teadlikud aistingud on minaga seotud. Need noru allikad ei kata veel enamikku noruelamisi, aga teised nähtavasti ei ole mõnuprintsiibi valitsemisega vastuolus. Enamik norgu, mida me läbi elame on tajunorg, kas rahuldamata tungide tajumise norg või siis välistaju, mis kas tekitab kannatust või äratab norulisi ootusi, mida psüühiline aparaat võtab ohuna. Reaktsiooni nendele tunginõudmistele ja ohuähvardustele, mis väljendub psüühilise aparaadi tegevuses, saab korrektselt tuletada mõnu- või reaalsusprintsiibist. Paistab, et mõnuprintsiipi pole tarvis rohkem kitsendada, kuid just reaktsioon välisele ohule annab uut ainest ja uusi küsimuseasetusi seoses siinse probleemiga.

II

Pärast eluohtlikke õnnetusi võib tekkida traumaatiline neuroos. Pärast maailmasõda ei ole enam kiusatust panna seda närvisüsteemi mehaanilise kahjustuse arvele (Zur Psychoanalyse der Kriegsneurosen). Haiguspilt sarnaneb motoorsete sümptomite külluse poolest hüsteeria omale, aga tavaliselt lisanduvad suur kannatus nagu hüpohondria ja melanhoolia korral ning psüühiliste funktsioonide ulatuslikum nõrgenemine või moondumine. Seda haigust ei ole täielikult mõistetud. Sõjaneurooside puhul tekkis sama haiguspilt mõnikord ilma mehaanilise jõuta. Tavalise traumaatilise neuroosi puhul torkab silma, et peapõhjus tundus olevat üllatus ja hirm ning samaaegse vigastuse või haava puhul tavaliselt neuroosi ei tekkinud. Ärevus (Angst) on ohu ootus ja selleks valmistumine, kusjuures oht võib olla tundmatu. Kartus (Furcht) nõuab kindlat objekti, mida kardetakse. Hirmu (Schreck) puhul satutakse ohtu ootamatult ning rõhk on üllatusel. Freud ei usu, et ärevus saab traumaatilist neuroosi tekitada. Selles on midagi, mis hirmu ja hirmuneuroosi vastu kaitseb.

Traumaatilise neurootiku unenägudes kordub õnnetuse stseen, millest ta ehmatusega ärkab. Arvatakse, et mulje oli nii tugev, et see elamus tuleb isegi unes meelde ning haige on traumale psüühiliselt fikseeritud. Sellised fikseeringud on tuntud hüsteeria puhul. Ka sõjaneurooside puhul on motoorseid sümptomeid seletatud fikseeringuga trauma hetkele. Ainult et Freud ei tea, et traumaneurootikud ärkvel olles õnnetust palju meenutaksid, võib-olla pigem püüavad nad sellele mitte mõelda. Kui peetakse enesestmõistetavaks, et unenägu läheb tagasi haigeks tegevasse olukorda, siis saadakse unenäo loomusest valesti aru. Pigem peaks haige unes nägema terve olemise aja või paranemise pilte. Kui eeldada, et ka õnnetusneurootikud näevad unes soovide täitumist, siis tuleb järeldada, et kas ka unenägemine on neil moondunud või siis on tegu mõistatusliku masohhismiga.

Lapsemängu teooriad püüavad ära arvata mängimise motiive, paigutamata mõnu saamist esiplaanile. Freudil oli juhus tegelda pooleteistaastase lapse esimese ise väljamõeldud mänguga. Laps oskas öelda vähe arusaadavaid sõnu ja tal oli mitmeid tähenduslikke häälitsusi, millest kodakondsed aru said.

Viited

1. Sigmund Freud. Jenseits des Lustprinzips. – Sigmund Freud. Studienausgabe, kd 3: Psychologie des Unbewußten, Fischer: Frankfurt a. M. 2000, lk 251; järgnevalt tsiteeritakse selle väljaande järgi.