Salajõe Allika rändrahnud

Salajõe Allika rändrahnud on kaks rändrahnu Läänemaal Lääne-Nigula vallas Salajõe külas. Rahnud jäävad umbes 60–130 m kaugusele Liiva-Rehe teest ja umbes 400 m kaugusele Harju-Risti–Riguldi–Võntküla teest. Umbes 500 m edelasse jääb Silma looduskaitseala. Rahnude geograafilised koordinaadid on 59° 2′ 1″ N, 23° 37′ 51″ E.

Rahnud võeti kaitse alla aastal 1937. Rahnude seisukord on hea.

Rahnud on gneissbretšast^[1].

Rahnude mõõdud on ^[2]:

1. 5,0×4,5×3,2 m, ümbermõõt 19 m
2. 6,5×4,5×3,8 m, ümbermõõt 18 m

Rahnud on tuntud ka nimedega "Allika talu rahn" (7,0×5,5×3,9 m, ümbermõõt 19,6 m)^[3] ja "Kasemetsa talu rahn" (6,8×4,4×3,4 m, ümbermõõt 17,6 m)^[4].

Rahnudele on kehtestatud piiranguvöönd 50 m (1,39 ha).

Salajõe Allika rändrahnude keskkonnaregistri kood on KLO4000913.

Allika rahnu iseloomustus[3]

Allika rahn on püstiste külgedega ümar, kuid väga ebatasase pinnaga tugevasti sammaldunud rahn. Põhjaosas kamardunud ja peal kasvab harilik kukehari. Rahnu ümber on kuhjatud põllukive. Rändrahn võib pärineda Neugrundi meteoriidikraatrist.

Kasemetsa rahnu iseloomustus[4]

Kasemetsa rahn on piklik ebatasase pinnaga tugevasti murenev ja sammaldunud rahn. Põhja- ja läänekülg võsastunud. Edelanurga juures kasvab suur jämedatüveline saar. Rahnu ümber on kuhjatud põllukive. Rändrahn võib pärineda Neugrundi meteoriidikraatrist.

Rahnude uurimine

1. A. Puudist, 1933 – esimene mõõtmine ja uurimine;
2. Priit Kohava, 1987 – üksikasjalik mõõdistus;
3. Enn Pirrus, 1993 – revisjonülevaatus.

Viited

1. Keskkonnaregistri vahendusel Läänemaa Keskkonnateenistuse andmed aastast 2002
2. Keskkonnaregistri vahendusel Herbert Viidingu andmed aastast 1986
3. Andmed EELIS infolehe vahendusel Allika rahnu kohta
4. Andmed EELIS infolehe vahendusel Kasemetsa rahnu kohta

Kirjandus

1. K. Orviku, Gneissbretshia suurte rändrahnudena. – Eesti Loodus, 1935, 3.
2. Looduskaitse I, 1937, lk. 180.
3. P. Kohava, Läänemaa Metsamajandi järelvalvepiirkonna looduskaitseobjektid. Tallinn 1988. Käsikiri. Eesti Metsakorralduskeskus.
4. E. Pajula, Läänemaal omad loodussümbolid. – Eesti Loodus. 2000, nr. 7/8, lk. 291–293.
5. K. Suuroja, S. Suuroja, Kuidas avastati Eesti suurim meteoriidikraater I, II. – Eesti Loodus. 2000, nr. 7/, lk. 217–218; 294–296.8.

Välislingid

• Salajõe Allika rändrahnud keskkonnaportaalis
• Salajõe Allika rändrahnud Eesti looduse infosüsteemis
• Looduskaitse nõukogu otsus üksikute puude ja rändrahnude kaitses 22. maist 1937.
• ENSV MN Looduskaitse Valitsuse juhataja käskkiri nr. 25 Rändrahnude, kivikülvide ja põlispuude nimekirja kinnitamine
• Kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse-eeskiri