kokkupandav kaasaskantav personaalarvuti mobiilseks kasutamiseks From Wikipedia, the free encyclopedia
Sülearvuti ehk süler, kõnekeeles ka läpakas (inglise keeles laptop) ja rüperaal, on kaasaskantav arvuti, mis töötab erinevalt lauaarvutist lisaks võrgutoitele ka akuga.
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Sülearvutisse on sisse ehitatud kõvaketas, kuvar, klaviatuur ja osutusseadis (hiir, puutepadi või puuteekraan), tavaliselt ka kõlar(id) ja kettaseade või mälupulgapesa. Aku on laetav vooluvõrgust ja sülearvutisse sisseehitatud või ühendatava välise vahelduvvooluadapteriga.
Sülearvuti on kujundatud suure raamatu kujuliseks, mis on 2–5 cm paks ja tavaliselt 27×22 cm või 39×28 cm suur. Tänapäeva sülearvuti kaalub 1–6 kg, vanem sülearvuti võib olla raskemgi.
.jpg)
Sülearvutite ajalugu sai alguse 1971. aastal,[1] kui Alan Kay käis välja idee Dynabookist (esialgu Kiddicomp[2]) – kaasaskantavast seadmest, mis oli mõeldud peamiselt õpilastele, et neid õppimisel aidata.[3] Plaan oli sellel kasutada programme, mis on kirjutatud Smalltalki programmeerimiskeeles.[1]
Esimese üldtunnustatud kaasaskantava arvuti lõiAmeerika Ühendriikide firma Osborne Computer Corporation 1981. aastal, kui välja tuldi 11 kg kaalunud Osborne 1-ga, mis ei olnud tänapäeva mõistes eriti kompaktne. See töötas CP/M operatsioonisüsteemil ning omas 4-megahertsist Zilog Z80 protsessorit ja 66 kB RAM-i.[4] Ekraan oli ainult 5" lai ja ühel real sai kuvada 52 tähemärki.[5]
Sama aasta novembris tuli turule aga Epson HX-20, mis oli üks esimesi sülearvutisarnaseid arvuteid. Kaal oli vaid 1,6 kg, samas ei olnud see nii võimas kui Osborne 1: protsessori töösagedus oli 0,614 MHz ja muutmälu maksimum oli 33 kB.[6]
1982. aasta novembris lasti välja Compaq Portable, mida loetakse esimeseks IBM PC klooniks. Protsessoriks oli Intel 8088 (4,77 MHz) ja RAMi kuni 655 kB.[7]
Järgmisel aastal tuli turule Radio Shack oma kaasaskantava TRS-80 Model 100-ga, mis kaalus kõigest 1,36 kg. Neid müüdi rohkem kui 6 miljonit.[8]
IBM tõi 1984. aastal turule oma kaasaskantava arvuti 5155 Portable Personal Computeri nime all.[9] 1992. aastal aga tuli välja sama firma esimene Thinkpad, mis on tänapäevalgi üsna levinud sülearvutiseeria.[10]
Aasta-aastalt on sülearvutid muutunud tänu tehnoloogia kiirele arengule üha väiksemaks ja odavamaks ning neile on lisandunud palju lisaseadmeid, näiteks veebikaamera, Touchpad või TrackPoint, mikrofon ja kõlarid. Samuti ei jääda enam lauaarvutitest märkimisväärselt maha riistvarakomponentide võimsuse poolest.
Sülearvutite riistvarakomponentidel on sama funktsioon, mis lauaarvuti omadelgi, aga sülearvutite puhul tuleb arvestada rohkem ka energiasäästlikkusega ja võimalike temperatuuriprobleemidega. Üldiselt kehtib reegel, et mida võimsam on sülearvuti, seda vähem peab arvuti ilma toiteta vastu ja seega peab sülearvutit ostes tegema kompromisse riistvara võimsuse ja aku vastupidavuse vahel.
Kui lauaarvutite puhul on emaplaadid standarditud,[11] siis sülearvutite puhul määrab üldiselt emaplaadi kujunduse ja suuruse tootja ning seega on niinimetatud white box sülearvutite ehitamine, parandamine ja uuendamine kallim kui lauaarvutite puhul. On olnud mõned üritused luua ühtne süsteem, aga need ei ole vähemalt seni osutunud eriti edukaks.[12]
Protsessor on osa sülearvutist, mille juures pannakse eriti rõhku selle, kui palju ta tarbib voolu. Seetõttu on tootjad loonud erinevaid tehnoloogiaid, mis aitavad protsessoritel säästa energiat ja rakendavad neid täisvõimsusel ainult siis, kui seda on tõesti vaja (näiteks AMD PowerNow! või Inteli SpeedStep ja Turbo Boost).
Nagu lauaarvutite maailmas, valitsevad ka sülearvutite protsessorite tootmises kaks suurt tootjat: Intel ja AMD. Inteli käes on üle 82% turuosast, AMD käes 17,6% ning kolmandale kohale jääb VIA Technologies kõigest 0,1% turuosaga.[13]
Mõned Inteli laua- ja sülearvutite protsessoriseeriad on nime poolest samad (i-seeria, Intel Core 2),[14][15] samas näiteks Atom-seeria protsessorid on mõeldud enamasti kasutamiseks kaasaskantavates seadmetes ja nende eesmärgiks on võistelda ARM protsessoritega.[16]
AMD on turule toonud erilise sülearvutitele mõeldud protsessoriseeria Turion, mis peaks konkureerima Inteli CPUdega. Nagu statistikast näha, siis on jämedam ots siiski Inteli käes. Athloni ja Semproni protsessoreid tehti ka lauaarvutite jaoks.[17][18]
Kui kõikidel uuematel lauaarvutitel on kasutusel DIMM-tüüpi muutmälu, siis sülearvutite juures kasutatakse selle väiksemat versiooni SODIMM, millele on paigaldatud mitu mälukiipi.[19] Kuni 2012. aastani oli viimaseks versiooniks DDR3 SODIMM, kuid 2012. aasta jooksul peaks välja tulema ka juba DDR4-mälu,[20] mis on väidetavalt kuni 40% efektiivsem kui DDR3-mälu.[21] Uute mälumoodulite arendamisega tegeleb konsortsium JEDEC, millega on liitunud maailma tuntuimad riistvaratootjad (Intel, Samsung ja teised[22]).
Paljudel sülearvutitel on energiasäästu eesmärgil kasutusel emaplaadi kiibistikule[23] integreeritud videokaart, mis kasutab arvuti enda muutmälu ning seega jääb RAM-i süsteemi enda töötamiseks vähemaks. Samuti ei paku integreeritud kuvaadapter üldiselt võimalust mängida viimaseid mänge vaid see sobib lihtsakoelisemateks tegevusteks, mis ei nõua suurt graafikavõimsust.[24]
Samal ajal on aga võimalik osta ka sülearvuteid, millel on eraldi videokaart ja mis seetõttu saavad paremini hakkama näiteks kõrglahutusega video kuvamisega ning uuemate mängudega. Seejuures tuleb aga arvestada sellega, et eraldi videokaart võtab rohkem voolu kui integreeritu ning seetõttu pole alati otstarbekas osta väga suure graafikavõimsusega sülearvutit.
Kui lauaarvutid kasutavad 3,5" kõvakettaid, siis sülearvutite puhul on tavaliselt standardiks 2,5".
Kõvaketastele salvestatakse aastast 2006 andmeid üldiselt vertikaalselt[25] ja seetõttu on suurenenud märkimisväärselt kõvaketaste mahutavus ruuttolli kohta. 2,5" kõvakettad suudavad talletada piisavalt andmeid, et täita tavakasutaja vajadusi: sülearvutitele mõeldud kõvaketaste mahutavus on jõudnud juba 1 terabaidini[26] ning arvatavasti kasvab see tulevikus veelgi.
Tänapäeval hakatakse eriti sülearvutimaailmas vaatama üha rohkem aga pooljuhtketaste ehk SSD-de poole, mis on magnetketastest mõnevõrra energiasäästlikumad ja töökindlamad, suurema lugemis- ja kirjutamiskiirusega ning vastupidavamad põrutustele, sest erinevalt HDD-dest ei ole neil liikuvaid osi.[27] Üheks suurimaks puuduseks pooljuhtketastel on veel suhteliselt kõrge hind, mis ei aita kaasa konkurentsile magnetketastega, mis on kordades odavamad.
Sülearvutite puhul jääb ekraani diagonaali suurus üldiselt 10,6" ja 20" vahele[28] ning võimalik on valida LCD-, LED- või OLED-ekraani vahel. Viimane on nendest kõige energiasäästlikum, aga samas ka väga vähelevinud ja kallis.[29]
Lisaks on võimalik valida ka mati või läikiva ekraani vahel. Esimesel on värvid hägused ja pilt pole kontrastne, samas on sellega väga mugav töötada ereda valguse käes. Viimasel on olukord aga vastupidine. Seetõttu eelistatakse kontoriarvuti ostmisel näiteks matte ekraane, sest seal on tihti palju ja eredaid valgusallikaid.[30]
Väga suurel osal sülearvutitest on CD- või DVD-luger ja -kirjuti. Kõige uuematel ja mõnevõrra kallimatel rüperaalidel on ka Blu-Ray toega optiline seade. Samas Netbookidel pole suurusest tingituna standardvarustuses üldiselt ühtegi optilist seadet. Neid on võimalik hiljem lisaks soetada ja ühendada arvutiga läbi USB-pesa.
Et lisada sülearvutile lisaseadmeid, on välja töötatud väliseid laienduskaarte, millest levinumad on PC-kaart (endine PCMCIA) ja ExpressCard. PC-kaart on vanem laienduskaart ja sellega ühendati näiteks sülearvuteid ja videokaameraid või tekitati sülearvutile traadita interneti kasutamise võimalus, kui seda pole juba sisse ehitatud.[31]
ExpressCard asendab tänapäeval PC-kaardi standardit. Seda tutvustas 2003. aastal PCMICA. Sama organisatsioon tõi turule ka PC-kaardi. ExpressCard on saadaval kahes suuruses: 54 mm ja 34 mm laiusena. Pikkus ja kõrgus on mõlemal juhul vastavalt 75 mm ja 5 mm.[32] Andmevahetuskiirus süsteemiga on kuni 2,5 Gbit/s ja seega saab porti ühendada ka näiteks gigabitist võrgukaarti. ExpressCardi pesa kaudu saab kasutada muidki lisaseadmeid alates ID-kaardi lugerist ning lõpetades USB 3.0 ja FireWire-pesadega.[33]
Mini PCI ja PCI Express Mini näol on tegemist sülearvuti sisse paigaldatavate laienduskaartide standardiga, millest esimene on vanem versioon: see tuli kasutusele koos PCI 2.2 ja sellega sai lisada arvutile Wi-Fi või Bluetoothi toe, helikaardi või näiteks eraldi videokaardi.[34] PCI Express Mini on Mini PCI edasiarendus, mis tuli kasutusele koos PCI Expressiga. See on poole väiksem kui Mini PCI, aga suudab arendada kuni 2,5 Gbit/s andmevahetuskiirust. Ka selle lisakaardiga saab sülearvutile lisada funktsioone, mida algupäraselt ei ole sisse ehitatud.[35]
Lisaks klaviatuurile, osutusseadmele (Touchpad, TrackPoint vms) ja kõlaritele on tänapäeval väga suurele osale sülearvutitest sisse ehitatud ka veebikaamera ja mikrofon.
Sõltuvalt arvuti suurusest on igal arvutil vähem või rohkem väliseid siine, mille abil saab arvutiga ühendada lisaseadmeid. Kõige tuntum neist on USB-pesa. Samuti on sülearvutitel üldjuhul olemas kas VGA-pesa, DVI-pesa või mõlemad[36] ning TRS-pistikupesa, et kasutada sülearvutit koos väliste kõlarite või kõrvaklappide ning välise mikrofoniga.[37] Uusimatel sülearvutitel on ka HDMI-liides, et edastada kõrglahutusega pilti ja heli telerisse, millel on samuti HDMI-pesa. Samuti kasutatakse tänapäeval üha laiemalt eSATAt, mis suudab andmeid edastada 3 korda kiiremini kui USB 2.0 ja FireWire 400. eSATA-pessa on võimalik ühendada näiteks väliseid kõvakettaid või optilisi seadmeid.[38]
Pikemalt artiklis Sülearvuti toide Pikemalt artiklis Sülearvuti akudSülearvuti ja lauaarvutite üks peamisi erinevusi on see, et sülearvutid saavad mõnda aega tänu akudele töötada ilma võrgutoiteta. Aku vastupidavus sõltub aga suures osas riistvarakomponentidest. Näiteks eraldiseisva videokaardiga sülearvuti aku peab tunduvalt vähem aega vastu kui integreeritud videokaardiga sülearvuti aku. Samuti tuleneb erinevus ka sellest, mida arvutiga tehakse: mänge mängides tühjeneb aku mitu korda kiiremini kui tekstitöötlust tehes. Sülearvuti aku säästmiseks on väga palju võimalusi.[39] Aku tühjenemisel tuleb sülearvuti ühendada vooluvõrku.
Kaasaskantavus on tavaliselt esimene omadus, mida mainitakse sülearvutite ja lauaarvutite erinevusena.[40] Füüsiline kaasaskantavus võimaldab sülearvutite kasutamist mitmes asukohas – mitte ainult kodus ja töökohas, vaid ka liikvel olles või lennukis, kohvikutes, auditooriumides või raamatukogudes, kliendi asukohas või koosolekuruumides jne. Kaasaskantavuse omadus pakub märgatavaid eeliseid:
Sülearvutite muud eelised:
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
