Ristipuu

Ristipuu on eesti rahvausundis suurem puu, mille koorde on surnu mälestuseks lõigatud rist. Komme on olnud tavapärane eelkõige Lõuna-Eestis, kus see on paiguti tuntud tänapäevalgi^[1].

Iia ristimänd

Rist Mustahamba tammel

Tihti, kuid mitte alati on ristipuu mänd (ristimänd, võru keeles ristipetäi). Puude tukka, milles on hulk ristipuid, võidakse nimetada ristimetsaks (võru keeles ristimõts).

Saaremaa lääneosas on vahel risti asemel lõigatud puu koorde ka lahkunu peremärk.

Ajaloost

Andmeid ristipuude kohta on Eestis juba 17. sajandist. Samalaadseid teateid on ka Läti alade ja Soome idaosa kohta. Rist lõigati puusse enamasti teel surnuaiale, harvemini tagasiteel. Seejuures rüübati lonks viina. Mälestusohvrina riputati ristipuude külge ka värvilisi lõngu ja paelu. Usuti, et ristipuu takistab surnu koduskäimist.

Setud panid ristipuu alla kõdunema lautsilauad (surnulava lauad), surnuõled ning surnu pesemiseks kasutatud viha. Mõnikord põletati need tseremoniaalselt^[1].

Ristipuid

• Iia ristimänd
• Kambja ristimänd

Vaata ka

• Hiiepuu
• Põlispuu
• Pühapuu

Viited

1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 256

Kirjandust

• Marju Kõivupuu. Hinged puhkavad puudes. Huma, 2009. [ristipuude monograafia]
• Marju Kõivupuu. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. Akadeemia 1997, nr 1, lk. 35-61.
• Marju Kõivupuu. In memoriam Laatre ristipedajas. - Mäetagused, nr 16, lk. 117-119.

Välislingid

• Ristipuude kaart Eesti Rohelise Liikumise kodulehel
• Marju Torp-Kõivupuu. Ristipuud maastikul ja usundilises jutupärimuses. Mäetagused, nr 27
• Rosma ristimets Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu