Rauna piiskopilinnus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Rauna piiskopilinnus (saksa keeles Schloß Ronneburg, eesti keeles ka Raune)[1] oli Riia peapiiskopi lätlaste alade residentslinnus. Linnuse varemad asuvad Lätis Vidzemes Smiltene piirkonnas Rauna alevis, väikeste ojadega ümbritsetud järsul mäeseljakul, Riia tänava (Rīgas iela) kõrval, 500 m Rauna jõe ääres asuvast Tanīsa linnamäest idas, Rauna pargis laululava kõrval.[2] Muinasajal jäi see asukoht tõenäoliselt Tālava maakonna edelaossa, Autine linnusepiirkonna piiri lähedale.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
- 1381 – Rownenborgh
- 1385 – Rowneborch
- 1388 – Roweneborg
- 1415 – Roweneborgh
- 1418 – Runenborg, Runenborch
- 1490 – Runenburgh
- 1494 – Rawneborg
- 1495 – Rouwnebarch
- 1500 – Rowneburck, Ronaeburgum[3]
- 1552 – Ronenberch, Runeburg[4]
August Wilhelm Hupeli teateil 1789. aastast on lossile ja kihelkonnale nime andnud Raunaise oja ja Rauna jõgi.[5] Kohanimel võib olla ka seos Rönnede perekonnanimega, kelle esivanemad olevat Liivimaale tulnud Mecklenburgi piirkonnast. 1336. aastast teatakse Tartu toomhärrana Johann Rennet.[6]
Linnuse rajamisest Liivi sõjani
1201–1253 asus Riia piiskopkonna peamine tugipunkt Riia linnas. Seoses Riia peapiiskopkonna moodustamisega paavsti poolt 1251 ja Suerbeeri saamisega peapiiskopiks 1253 hakati peapiiskopile välja ehitama 3 halduskeskust: Lemsalu liivlaste alade, Raunat lätlaste alade ja Kokneset kogu uue piiskopkonna pealinnusena endise Semigallia piiskopkonna alade valitsemise tarvis. Riia jäi tagaplaanile. Pärast Rauna linnusemüüride kerkimist kaotasid Taniskalnsi linnamäel (Vana-Rauna, Alt-Ronnenburg) olevad vanad piiskopi vasallilinnuse puitkindlustused oma tähtsuse.[7] XV sajandiks vana linnamägi hüljati. Taniskalnsi nimi tuleb XV sajandil neid maid vallanud Tonies Reneni (Rönne) nimest.
1262. aasta talvekuudel[8] rajati baltisaksa ajaloolaste andmetel[9] Rauna linnus ja kirik[10] peapiiskopi Suerbeeri poolt.[11] Teise versiooni kohaselt alustas ehitust järgmine peapiiskop Johann von Lunen, kelle portree alt linnuses leiti epigramm, kus teatatakse, et ehitustööd viidi läbi Johannes I valitsusajal 1273–1284[12] – "tema ajal sai loss Raunas alguse". Neil versioonidel ei ole dokumentaalset kinnitust, kuid vajadus lätlaste aladel olevate piiskopkonna valduste haldamiseks pidi tekkima üsna varsti pärast 1220. aastaid, kui saksa feodaalid oma vallutused Vana-Liivimaal suuremalt jaolt lõpule olid viinud.
1325. aasta veebruaris peapiiskop Friedrich von Pernsteini poolt Riias välja antud ürikus on juttu Rauna kihelkonda kuuluva Alteni mõisa (hilisem Stürtzenhof,[13] läti Starti) läänistamisest.[14] Mõis on piirkonnas üks vanemaid, selle kinkis selsamal aastal peapiiskopkonnale Saare-Lääne piiskopi Jakobi venna/õepoeg. Raunast jäi mõis 10 km loodesse.
9. detsembrist 1381 pärinevas kirjas on esmamainitud linnust (in castro nostro Ronneborgh) peapiiskopi Johann IV von Zinteni ajal.[15] Linnusteuurija Armin Tuulse arvamusel ehitati linnus millalgi XIV sajandi keskel. XIII–XIV sajandil tekkis linnuse külje alla ka 3 km pikkune kaitsemüürideta linnake, milles olid mõned tänavad, nunnaklooster, paar kirikut ja kabel. Linnake elavnes oluliselt peapiiskopi ja tema õukonna sealviibimise ajal. Rauna linnusepiirkonda kuulusid keskajal ka Smiltene, Dzerbene, Piebalga ja Cesvaine linnused.[16]
31. mail 1410 on Liivi ordu meistri poolt Riias välja antud uuendatud läänikiri Alteni mõisa kohta.[17] 1405–1418 oli peapiiskopkond ja Rauna ordule panditud ja selle valduses. 1419 andis peapiiskop Johannes IV välja omakorda uuendatud läänikirja.
1420. aastast alates elas linnuses 29. septembrist (mihklipäev) kuni 2. veebruarini (küünlapäev) igal aastal peapiiskop koos oma õukonnaga. Linnus osales pidevalt Riia peapiiskopkonna ja Liivi ordu vahelises vaenutegevuses.
1430 on Rauna pealikuna "traditsiooniliselt" mainitud Johann Rennet (Johann von Rönne),[18] kellele peapiiskop Henning von Scharffenberg 1439 läänistas Rauna kihelkonna Serbeni ametkonnas Taureni koha. Keskaja lõpul omas perekond kihelkonnas mitut mõisat. Johanni nimetati ka foogtiks.
1448–1479, peapiiskop Silvester Stodewescheri ajal asus linnuses ka läänimeeste hulgast nimetatud foogti residents.[16]
1457. aastal vasallipäeval Raunas andis piiskop Silvester välja privileegi, kus osa tema suurvasalle (Rosenid, Tiesenhausenid, Ungernid) nii piiskopkonna liivlaste kui ka lätlaste osas said õiguse pärandada lääne viis põlve edasi nii mees- kui ka naisliinis.[19] Vasallid muutusid mõisnikeks ja tekkis aadel. Peapiiskop sai selle heateo eest suurematelt vasallidelt suure rahalise preemia.
1479 tungis Liivi ordu meister Bernd von der Borchi juhtimisel peapiiskopkonda ja hõivas kahe nädala jooksul ilma otsese sõjategevuseta mitmed linnused, nagu Toreida, Lemsalu, Rauna ja Smiltene. Järgmine peapiiskop Michael Hildebrand oli valmis orduga koostööd tegema ja sai linnused tagasi.[20]
6. veebruaril 1509 suri oma residentsis Raunas peapiiskop Hildebrand, kes oli olnud ordumeelne vaimulik ja saavutanud eriti hea koostöö ordumeister Wolter von Plettenbergiga.
16. sajandi algul, peapiiskop Jasper Linde ajal tehti linnuses suurt ümberehitus- ja kaasajastustööd. Eeslinnuse ümmargust kirdetorni hakati piiskopi järgi kutsuma "kiitsakaks Kaspariks".[21] 1524 suri Linde Raunas.
1514 on linnuses foogt Asmus Hintze.
28. juulil 1521 toimus Raunas nõupidamine, kus osalesid Riia peapiiskop Linde, Tallinna ja Tartu piiskop Johannes V Blankenfeld, Saaremaa piiskop Johannes IV Kievel ja Kuramaa piiskop Heinrich II Basedow. Kirikuelu tähtsate reformide kõrval käsitleti seal eelviimase punktina esmakordselt "Martin Lutheri asja".
1522 vallutas ordu uuesti Rauna.
1529 viis peapiiskop Thomas Schönning oma residentsi Raunast üle Koknesesse, Rauna jättis aga koadjuutorile Wilhelm von Hochenzollernile.
1536 piirasid orduväed uuesti linnuse ümber, vallutasid selle ja rüüstasid..[22] Linnusefoogtiks oli Kersten Han.
1550. aasta paiku oli foogti ametipostil Andreas Koskull.
1552. aastast on säilinud suur hulk peapiiskop Wilhelmi poolt Raunas koostatud kirjavahetust tema ja Preisi hertsogi Albrechti vahel, kes omavahel nõu pidasid ja Liivi ordut sekulariseerida püüdsid. Milline tegevus oluliselt Vana-Liivimaad nõrgestas. Rauna linnusepealik oli sellal Salomon Canitz. Peapiiskopkonna kaheks kõige tugevamaks linnuseks on peetud Raunat ja Kokneset.[23]
18. juunil 1556 alustas Liivi ordu sõjategevust Riia peapiiskopi vastu. Kõigepealt rünnati üht piiskopi pealinnust – Raunat Järva foogti Bernd von Smerteni poolt 19. juunil. Linnuse külje all põletati maha alev. Linnusest avati tuli, aga ebatäpselt. 21. juunil toodi orduvägedele Võnnust neli suurtükki – kaks poolkartauni ja kaks hädamadu – ja samal õhtul linnus alistus. Kolm päeva viibisid orduisandad Raunas, 24. juunil liikusid orduväed edasi Dzerbenesse ja Vana-Piebalgale. Need väikelinnused alistusid ja edasi liiguti piiskopi järgmise pealinnuse Koknese suunas.[24] Rauna linnust rüüstati ja ordumehed, olles hiljem sunnitud lossi maha jätma, süütasid selle. Septembris hõivas ordu uuesti linnuse ja sinna määrati pealikuks Gotthard von Fürstenberg.[25] Enne orduvägede rünnakut Raunale laseb peapiiskop maha lõhkuda palverännakukohana kuulsa linnuse külje all asuva Püha Risti kabeli ja sellest linnusele uue kaitsetorni ehitada.[26]
Liivi sõda (1558–1582)
1558. aasta septembri keskel toimusid Riia peapiiskopkonna vägede, mis koosnes 600 vasallist-ratsanikust ja 3000 talupojast, ning Vene väesalkade vahel Kulna piiskopilinnuse lähedal kokkupõrked, kus sakslased purustati, osa vangistati ja viidi Pihkvasse, järelejäänud põgenesid Raunasse.[27]
6. septembril 1559 kogunesid Saare-Lääne piiskopkonna vasallid Pärnusse, kust läksid 300 ratsaniku ja 300 talupojaga sõjakäigule Raunasse.[28] Läänlased ei soovinud ordu ja peapiiskopkonna meestega venelaste vastu võidelda, vaid üritasid sõjast kõrvale jääda.
1577. aasta septembris (juulis–augustis) vallutasid Rauna linnuse venelased Ivan IV Vassiljevitš Groznõi juhtimisel.[29] 1582. aastaks on venelased sunnitud Vana-Liivimaalt lahkuma.
Poola ja Rootsi võimu all
1583 oli Poola kuninga Stefan Bathory määratuna Rauna staarostiks Prokop Pieniążeki.[30]
1584 inspekteeris läbisõidul Üleväina hertsogkonnast teel Smiltenest Võndu Rauna linnust ka kardinal Radziwill, kes märkis, et linnus on väga ilus, jäetud venelaste poolt purustamata ja linnuses on kõigi piiskoppide kujutised.
1590 sai Rauna alevik linnaõigused.[22]
1601. aasta veebruari algul saadab rootsi kuningas Karl IX oma sõjaväe Carl Carlsson Gyllenhielmi juhtimisel pärast Volmari linnuse ja Võnnu linnuse vallutamist edasi Rauna peale. Linnusesse sõjategevuse eest varjule tulnud saksa aadlikud, keda poola linnusepealik, leedu aadlik alamstaarost Maciej Wiesiolowski (Matthias Wiossolovsky) usaldas ja lootis kasutada kaitses rootslaste vastu, röövivad tema käest hoopis linnusevõtmed ja hõivavad linnuse. Wiesiolowski saadetakse sõjavangina Pärnu kaudu Rootsi ja sakslased vannuvad Karlile truudust. Rootsi peavägi liigub vallutama Koknese linnust.[31] Linnuse võtmise au langeb rootsi admiralile Joachim Scheelile.[32]
Pärast Koknese lahingut 27. juunil (17. juuni) läksid Poola väed Krzysztof Radziwiłłi ja Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rauna alla, piirasid linnuse sisse ja hakkasid seda 23. juulil ründama. Rootslased on seal linnuseülemaks määranud Rauna piirkonna aadliku Johann von Roseni, kes olles samuti Poola kuningale vannet murdnud, kaitses linnust kaua ja edukalt, kuni hakkasid lähenema Rootsi abiväed 14 000 mehega Nassau-Katzenellenbogeni krahvi Johanni juhtimisel. Poolakad põgenesid Riiga.[33] 29. septembril jõudis Riiga 15 000-meheline ja 50 suurtükiga varustatud poolakate abivägi Jan Zamoyski juhtimisel ja vabastas linna piiramisrõngast.
1602. aasta alguses langes Rauna linnus Zamoyski vägede kätte pärast seda, kui need olid vallutanud Volmari.
1625. aasta juulis vallutasid rootslased taas alanud sõjas poolakatega de la Barre juhtimisel uuesti linnuse. Samal aastal läänistas kuningas Gustav II Adolf Rauna linnuselääni, mis koosnes sealhulgas Kukkaini, Wilke, Same, Marsneni, Lauseni ja Knetze vallast, Rootsi riiginõunikule, kindral Svante Banérile (1584−1628). Hiljem võeti lään uuesti kroonile tagasi suure mõisate reduktsiooniga 1681. aastal.[34]
1657 vallutasid II Põhjasõja ajal (1655–1660) Rzeczpospolita vägede koosseisus linnuse leedulased eesotsas Gonsievskiga. Õige pea lõid rootslased nad sealt välja.
1658 alistasid poolakad Rauna korraks uuesti, kuid taas hõivasid rootslased tänu reetmisele kaitsjate hulgas krahv Douglase juhatusel Rauna linnuse ja loss kannatas märkimisväärselt. Enam seda üles ei ehitatud.[22] Lossi terveksjäänud ruume kasutasid elupaigana ühe rootsi nõuniku sugulased,[21] kuid üldiselt oli linnus mahajäetud ja muutus aegamööda varemeteks.
1665 andis Rootsi kuningas korralduse Rauna taastada, kuid seda ei tehtud.
1683 kustutati Rauna kindluste nimekirjast ja Rootsi kuningas Karl XI käskis lossi ümbert maha lõhkuda kõik, mis linnust meenutab ja kuna kõik eeslinnuste tornid olid halvas seisukorras, otsustati ka need lammutada. Alles pidi jääma vaid pealinnus.
Põhjasõjast tänapäevani
1702. ja 1708. aasta lahingute järel Vene ja Rootsi vägede vahel Põhjasõjas jäi linnus lõplikult varemetesse. Maa pealt pühiti ka Rauna linnake.
1762 läänistas vene keisrinna Katariina II Rauna lossimõisa oma salanõunikule krahv Kayserlingile. Siitmaalt vahetas mõis pidevalt omanikke, kuni jõudis 1821. aastal rittmeister Adolf von Wulffi kätte.[35]
1772 joonistas varemeid üles Johann Christoph Brotze. Hooned olid ilma katusteta. Tornil on 3 korrust ja sellel on siiski katus peal.
1805. aastast pärineval ülesjoonistusel on kõik varemetes, valdustorni kolmas korrus on varisenud.
1855. aasta paiku oli ühe kunagise suure saali müürinišši krohvil veel näha punase liiliaga Riia stiftivappi.[36]
19. sajandi lõpuks oli pealinnuse lühike kirdenurk varisenud. Selle ees asetses suur eeslinnus, pealinnuse kolmel küljel asusid väiksemad eeslinnused.
1919 juunis sai Rauna tugevalt kannatada Eesti Vabadussõjas toimunud lahingute ajal Eesti ja Läti vägede ning Landeswehri vahel.
1927 ja 1930 viidi Taniskalnsi linnamäel läbi Läti ajaloos esmakordsed nii ulatuslikud ja suuremahulised väljakaevamised, mida juhatas üks esimesi professionaalseid ajaloolasi Lätis, professor dr. Fratzis Balodis. Keskaegsete kivilinnuste uurimisega tollal praktiliselt ei tegeletud, kuna neid peeti võõra ja vaenuliku saksa kultuuri ilminguteks.[37]
1941 lasid sakslased II maailmasõja ajal linnusevaremetes maha 15 nõukogude võimu aktivisti.
1990. aastate lõpus uurisid arheoloogid ühte poolümarat torni ja koostasid selle põhjaliku kirjelduse.
2005. aastal algasid linnusevaremete põhjapoolses osas konserveerimistööd. Töödel osales ka üks parimaid läti restauraatoreid Valdis-Janis Platais.[38] Üks säilinud linnusetornidest kaeti katusega, mis takistab ka müüride edasist varisemist. 27. oktoobril 2006 avati pärast mitu kuud kestnud ehitustöid nn "konvendihoone" katustatud peatorn.[39]
2008 sügisel avati restaureeritud linnusetorni kõigil viiel korrusel Daze Tabune ja Andoij Nordena koostatud ekspositsioon linnuse ajaloost ja väljakaevamistel kogutud leiumaterjalist. Teaduslikke väljakaevamisi on korraldatud alles XXI sajandil.
2011. aasta aprillis külastas linnusetorni ka Läti president Valdis Zatlers.
Paiknemine ja asukoht
Rauna linnus asub künklikul maastikul, kõrgendikul, mis jääb u 130 m üle merepinna ja kus Rauna jõe orulooked ja ojad moodustavad sügavaid ja järske sälgorge. Lääne pool asuva Liivi ordu pealinnuseni – Võndu – tuli vahemaad u 20 km (3 miili), loodes asuva Volmarini ja põhjas asuva Trikatani 25 km (3,5 miili). Edelas, 27 km (4 miili) kaugusel paiknes Skujeni ordulinnus. Lääne ja põhja pool ümbritsesid sageli vaenuliku ordu maad ja linnused peapiiskopi residentsi poolkaarekujuliselt üpriski lähedalt. Peapiiskopkonna linnustest olid lähimad 15 km lõunasse jääv Dzērbene (2 miili) ja 21 km (3 miili) kirdesse jääv Smiltene. Tähtsamatest lätlaste alade peapiiskopkonna linnustest asusid lähemal Cesvaine (Tsässviina) 60 km (8,5 miili) ja Kulna (Gulbene) 72 km (10,5 miili) kaugusel, teise lääne pool asuvasse residentslinnusesse Lemsallu (Limbaži) tuli 58 (8 miili), kolmandasse lõunas olevasse residentslinnusesse Koknesesse 77 km (11 miili). Riiga oli vahemaa 100 km (14 miili) ja peapiiskopi kõige idapoolsema, Venemaa piiri äärse Vilaka linnuseni 126 km (18 miili).
Pealinnus
Rauna oli tugevaim ja ilusaim peapiiskopkonna linnus lätlaste aladel, mida sarnaselt liivlaste "poolel" asuva Lemsaluga (Lemsal) kasutati residentslinnusena. Linnus asetseb kõrgel mäeseljal ja saavutas oma lõpliku kuju paljude ehitusperioodide käigus. Esmase ajutise kindlustuse asemel hakati ehitama konvendihoonelaadset rajatist. Ürikuliselt on linnust esmamainitud 1381, rajatud on see aga juba varem ja kindlasti on peahoone valminud juba enne ordu peapiiskopkonna vastaseid vallutuspüüdeid XIV sajandi viimasel veerandil. Arhitektuurilise ülesehituse järgi kujutab linnus endast kloostri tüüpi suletud struktuuri.
Algse linnuse pindala on olnud 48*36 meetrit.[40] Oma kujult järgib Rauna ordu ehitusstiili siiski vaid osaliselt: peahoonekompleks moodustab pika nelinurga, mille nurgad asetsevad põhiilmakaarte suundades ja mille põhjapoolses nurgas asetses neljakandiline valdustorn. Kirdepoolsele küljele on hoone loode- ja kagukorpuste vahele jäänud välja ehitamata. Seal asetses värav pealinnuse siseõue. Väravakäigu ja langevõre kaitselahendus sarnanes Kuressaare (Arensburg) omaga. Ka siseruumide paigutuse osas on vabalt talitatud. Kagutiiva idaotsas asetses kahevõlvikuline kellatorniga kabel; selle akna paekivist väljatahutud raamistik oli veel XX sajandi algul hästi säilinud ja rõhutasid residentsi esinduslikkust. Selle vormid viitavad otseselt lubjakivialade sakraalarhitektuurile; sedasama teevad ka kunagiste võlvide allesolevad rullroided, mille vasteid leidub linnuse lähedal asetsevas XIV sajandi keskele langeva ehitusajaga Rauna kirikus. Nagu piiskopilosside siseruumide ehitusjärjekord tõenäoliselt ette nägi, valmis esimesena just kabel. Selle kõrval asetsev suur ruum võis kasutuses olla kapiitlisaalina, lõunanurgas asusid piiskopi eluruumid, edelatiivas edasi kaks kööki ja loodetiivas dormitoorium. Kõik need ruumid jäid varasematel ehitusperioodidel võlvimata; sisaldades algselt puidust vahelagesid; ja alles XVI sajandi algul peapiiskop Jasper Linde ajal laoti lihtsakujulistele konsoolidele toetuvad rikkaliku profileeringuga tellistest võlvroided, mis kujundasid kapiitlisaali võlvidele tähekujutise. Kõigil kolmel küljel olid II korrusel suhteliselt laiad aknaavad, mis olid vooderdatud lubjakivilaadse travertiiniga.[41]
Peakorrus asetses n-ö teisel korrusel. Esimese korruse moodustasid keldrid. I ja II korruse ruume ühendasid ja pääsu siseõue tagasid ristikäigud kolmes hoonestatud küljes.[39] Ilmselt oli peakorruse kohal ka kolmas korrus.
Sellesama ehitusalti peapiiskopi ajal on ka senini puidust olnud ristikäik asendatud kivivõlvistikuga. Selle ehituskonstruktsiooni osas, nagu ka hilisemate müürikõrgenduste juures on ajastule vastavalt kasutatud telliskivi. Vanematest müüriosadest näitab eriti edelakülg XIV sajandi keskel ehitatud linnuste omapära, millega seoses laiad poolkaartega aknad olulist tähtsust omavad; kuid mis küll veel samasugusele hoogsale rütmistiilile ei osuta, nagu Võnnus (Wenden), kuid tõendavad siiski juba kuulumist hilisesse arengustaadumi; ja mis kõrvaldasid varajastele linnustele omase range suletuse.[42] Kas üks linnuseruumidest või siis siseõu oli kaunistatud seintele maalitud 24 Riia piiskopi ja peapiiskopi pildiga ja ladinakeelsete lühikeste epigrammidega. Dionysius Fabriciuse kroonika järgi oli ühe suure ruumi seinal 19 peapiiskopi pildid, kes olid kujutatud piiskopirüüs, mitra ja karjasesauaga. Viimane, kahekümnes peapiiskop markkrahv Wilhelm oli teistest eraldi, ilmselt kõrval või vastasseinas; mitra on ta piiskopitoolile asetanud, seljas on soomusrüü ja käes hoiab risti asemel mõõka. Kroonik peab seda halvaks endeks, Wilhelmit ketseriks ja sõjaõhutajaks[43] – tegelikult võis pildigalerii valmida lihtsalt eelviimase peapiiskopi Thomas Schöningi ("ilustaja") ajal ja Wilhelmi kujutis lisati ruumipuudusel hiljem kõrvale.
Viimase ehitusperioodi tööde ajal on pealinnuse juures palju kasutatud nii tavalisi kui ka erikujulisi telliseid, hoonet katsid põletatud savist katusekivid.
Eeslinnused
Suuri muudatusi tõi linnuserajatise välisilmesse ajajärk pärast 1418. aastat, kui peapiiskopid vahepeal lohakile jäetud linnused ordult tagasi olid saanud ja nüüd seoses siseolukorra teravnemisega olid sunnitud tegelema ulatuslikuma kaitsesüsteemi väljaehitamisega. Sellel ajal rajati siis ka Raunasse kui ühte tähtsamasse peapiiskopi maalinnusesse, mitmeosaline eeslinnustevöö, millest enne seda ainult vähene osa tekkinud oli. Lõplikult väljaehitatuna ümbritsesid eeslinnused pealinnust kõigist külgedest. XV sajandist ja osaliselt ka XVI sajandi algusest pärinevad suured, tulirelvadele mõeldud ümartornid, mis linnuse kaitsekindluse hilisemate piiramiste ajal enda kanda võtsid.[44]
Peapiiskop Jasper Linde ajal 1509–1524 ehitati pealinnust ümbritsevasse eeslinnuste kaitsemüüri mitmeid ümaraid ja poolümaraid suurtükitorne: eeslinnuse kirdenurka kõrge ümmargune "kiitsakas Kaspar", läänekülge üks ja lõunakülge kolm poolümarat torni. Tornid ei olnud elamiskõlbulikud, poolümarad tornid olid siseküljest lahtised ja korruseid ühendasid lihtsad puutrepid. Nagu on näha XVII sajandil joonistatud plaanist, on eeslinnuste sees mitu üksteisega kokku ehitatud hoonet, mille esimesel korrusel asusid majandusruumid, tallid, laudad, meierei, töökojad, sepikoda jne, teisel korrusel aga rüütlite ja lossiteenijate eluruumid. Eeslinnuse hoonestus oli pealinnusest madalam. Eeslinnustest väljapoole lõuna-, ida- ja põhja suunda rajati lisaks kaitsevallid ja vallikraavid.[39] Põhjapoolse suure eeslinnuse ja idaküljel paikneva peavärava vahele moodustus zwinger.
.jpg)
Ulatuslikult on säilinud konvendihoonelaadse pealinnuse loode-, edela- ja kagupoolne hoonetiib. Ka eeslinnuse välimisest kaitsemüürist on alles umbes 10 meetri pikkusi lõike lõuna-, ida- ja põhjaküljel. 2013. aasta seisuga on suur osa eeslinnuse alast ja välimine kaitsevall kaetud kõrgete pargipuude ja võsaga.
Vaade kiriku tornist Rauna linna peatänavale 2010. aastal
Eeslinnuse läänemüüri poolümar kaitsetorn 2013. aastal
Sisehoov, pealinnuse loodetiiva kagupoolne külg torni kohal 2013. aastal
Vaade edelasuunas, torni poolt loodetiivale. Akende kohal on näha lae võlvkaarte jäljed
.jpg)
- Ronnenburgi linnuselään
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
