Progressiivne tulumaks

Progressiivne tulumaks (ka progresseeruv tulumaks või progressiivtulumaks) on kas ettevõtte kasumi või üksikisiku sissetuleku maksustamise süsteem, kus suuremale brutotulule kehtib suurem maksumäär (protsent).

Astmeline tulumaks on progressiivse maksusüsteemi üks võimalik rakendus üksikisiku tulult tulumaksu arvestamisel, mida Eesti Keskerakond esitles enne 2003. aasta Riigikogu valimisi, olles sellest rääkinud ka juba enne 1999. aasta Riigikogu valimisi.

Eestis kehtis progressiivne tulumaks palkadele ja ettevõtete kasumitele kuni 1993. aastani.

Progressiivse tulumaksu rakendamine

Giacomo Corneo tutvustab 2002. aastal uurimust, kus maksupoliitika teooriad väidavad, et tulu ümberjaotamise määr peab kasvama vastavalt maksueelse tulu ebavõrdsusele. Samas soovitavad mitmed tulumaksu käsitlevad uurimused tulu suuremat ümberjaotamist just riikides, kus maksueelne sissetulek jaotub suhteliselt ühtlaselt ja eelduseks on, et inimesed on peale tarbimise ja vaba aja veetmise huvitatud oma positsioonist ühiskonnas ning et inimese sotsiaalse edu näitajaks on tema paiknemine tulude astmestikus. Uurides maksu piirmäärade varieerumist sissetuleku erinevatel tasemetel ja analüüsides seoseid maksu optimaalse progresseerumise ning tulude ebavõrdsuse näitaja – Gini koefitsiendi vahel selgub, et progressiivne tulumaks toetab nn Pareto efektiivsust, kui maksueelne sissetulek on jaotatud suhteliselt ühtlaselt. Progressiivsuse optimaalne määr kasvab, kui maksueelsete tulude põhjal arvestatud Gini koefitsient on allpool kriitilist taset, ning kahaneb, kui maksueelse sissetuleku ebavõrdsus suureneb. Eksisteerib minimaalne Gini koefitsient, mille juures optimaalselt progresseeruva maksu graafik jõuab nullini.

Seda nähtust saab seletada sellega, et kui vaba aeg on tavaline kaup, siis suure teenimispotentsiaaliga inimestel on tugev motivatsioon tõusta sotsiaalsel tasandil. Progressiivne tulumaks tooks inimestele kasu, suurendades nende vähest vaba aja hulka kellegi staatust muutmata. Rohkem võrdsust teenimispotentsiaali jaotuses teeks tuluhierarhias tõusmise suhteliselt lihtsamaks. Ka tarbimise seisukohast on progressiivne tulumaks seda efektiivsem, mida egalitaarsem ehk võrdsusele suunatum on majandus. Efektiivsus kaoks, kui staatus ei huvitaks inimesi või vaba aega ei hinnataks või staatuse tõstmise ajend oleks liialt tugev. Lisanduvat vaba aega ei väärtustata, kui kõrge positsiooniga kaasneks automaatselt ka palju vaba aega. Sellisel juhul ei too progressiivne tulumaks rikastele mingit kasu.

Konkurents suhteliselt kõrgema tarbimistaseme saavutamise pärast tekitab tööjõu ülejääki. Et progressiivne tulumaks vähendab inimeste tööaega traditsiooniliste ergutuskanalite kaudu, siis leevendab progressiivne tulumaks pisut karmi konkurentsi. Vähesel määral progresseeruv tulumaks toodab Pareto efektiivsust seni, kuni vaesed saavad kasu raha ümberjaotamisest ja rikkad saavad kasu madalamate hindade arvel tarbimiskonkurentsis. Rikastele oleks soodne, kui progressiivse tulumaksu korral oleks rahalise ümberjaotuse koormus piisavalt väike, et säiliks maksueelse tulu hierarhia.

Heaoluriik on viimastel aastatel sattunud paljudes maades kriitika objektiks. Oluliselt on kärbitud maksude piirmäärasid suure sissetulekuga maksumaksjate kasuks ja piiratud tulu ümberpaigutamise kavasid. See, et progressiivne tulumaks võib tuua eelkõige kõrge produktiivsusega inimestele leevendust konkurentsis staatuse pärast, on tavaliselt tähelepanuta jäetud.