From Wikipedia, the free encyclopedia
Primož Roglič (sündinud 29. oktoobril 1989 Trbovljes) on Sloveenia jalgrattur.
.jpg) | |
| Isiklikud andmed | |
|---|---|
| Täisnimi | Primož Roglič |
| Hüüdnimi | Rogla |
| Riik |
 Sloveenia |
| Sünniaeg | 29. oktoober 1989 |
| Sünnikoht | Trbovlje |
| Pikkus | 177 cm |
| Kaal | 65 kg |
| Meeskonna info | |
| Praegune meeskond | Red Bull–Bora–Hansgrohe |
| Ala | maantee |
| Roll | rattur |
| Ratturi tüüp | universaal |
| Profimeeskonnad | |
| 2013–2015 2016–2023 2024– |
Adria Mobil LottoNL–Jumbo Bora–Hansgrohe |
| Võidud | |
|
Suurtuurid
Mitmepäevasõidud
Ühepäevasõidud
| |
|
Viimati uuendatud 30.06.2024 | |
| Medalikohad | ||
|---|---|---|
| Olümpiamängud | ||
 |
Tokyo 2020 | Temposõit |
| Maailmameistrivõistlused | ||
 |
2017 Bergen | Temposõit |
| Juunioride suusaalade maailmameistrivõistlused | ||
|
2007 Planica | Suusahüpete meeskonnavõistlus |
|
2006 Kranj | Suusahüpete meeskonnavõistlus |
Ta on võitnud kolmel korral Vuelta a España (2019, 2020, 2021) ning ühel korral Giro d'Italia (2023). Vueltal on ta kahel korral võitnud ka punktiarvestuse (2019, 2020). Tour de France'il on ta võitnud 4 etappi ja olnud üldarvestuses teine (2020).
Roglič alustas sportlaskarjääri suusahüppajana ja võitis ka kaks kontinentaalkarikasarja etappi. 2017. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel Planicas võitis ta meeskonnavõistluses kuldmedali. 2007. aastal kukkus ta testhüppajana Planica lennumäel toimunud võistlusel ja sai raskelt vigastada. Ta lõpetas enda suusahüppajakarjääri 2012. aastal.[1]
2012. aastal liitus ta Sloveenia profirattameeskonna Radenska järelkasvumeeskonnaga, kus harjutas endise tippratturi Andrej Hauptmani juhendamisel. Rogliči maksimaalse hapniku tarbimise testi tulemused olid 22-aastasena sarnased tippratturite näitajatele. Hauptman märkas Rogliči talenti ja keskendus tema rattavalitsemisoskuste arendamisele. Roglič on öelnud, et tema suusahüppetreeningutest, mis sisaldasid muuhulgas tasakaaluharjutusi ja akrobaatikat, on olnud kasu ka profiratturina.
2013. aastal liitus ta Sloveenia profimeeskonnaga Adria Mobil.
2016. aastal liitus Roglič Hollandi profimeeskonnaga LottoNL–Jumbo. Oma debüütaastal osales ta Giro d'Italial. Avaetapi temposõidus oli ta Tom Dumoulini järel teine. 9. etapil, 40,5-kilomeetrises temposõidus, oli ta sunnitud kasutama varuratast, sest tema ratas ei vastanud UCI nõuetele. Hoolimata sellest, et varurattal puudus kompuuter ning ta ei teadnud andmeid enda sõidu kohta, suutis ta etapi võita. Giro järel tuli ta temposõidus Sloveenia meistriks. 2016. aasta suveolümpiamängudel Rio de Janeiros sai ta temposõidus 10. koha.
2017. aastal võitis Roglič Volta ao Algarve velotuuri. Tour de France'il võitis ta 17. etapi. Sellega sai temast esimene Sloveenia jalgrattur, kes saavutanud Touril etapivõidu. Mägedekuninga arvestuses lõpetas ta Warren Barguili järel teisena. Maailmameistrivõistlustel Bergenis võitis ta temposõidus Tom Dumoulini järel hõbemedali.
2018. aasta oli Rogliči läbimurdehooaeg. Ta võitis Itzulia Basque Country, Tour de Romandie ja Tour of Slovenia mitmepäevasõidud. Tour de France'il suutis ta püsida üldarvestuses kõrgetel kohtadel ja tõusis 19. etapi võiduga Geraint Thomase ja Tom Dumoulini järel kolmandaks. Ta lõpetas velotuuri Thomase, Dumoulini ja Chris Froome'i järel neljandana.
2019. aastat alustas Roglič Tirreno–Adriatico ja Tour de Romandie mitmepäevasõitude võitudega. Ta läks Giro d'Italiale suursoosikuna ning võitis ka avaetapi temposõidu. Ta hoidis kuus päeva Giro liidrisärki ja võitis ka teise temposõidu, kuid lõpetas üldarvestuses Richard Carapazi ja Vincenzo Nibali järel kolmandana.
Vuelta a Españal tõusis ta 10. etapi temposõidu võidu järel üldliidriks ja punktiarvestuse liidriks ning hoidis mõlemat liidrikohta lõpuni. Sellega sai temast esimene Sloveenia jalgrattur, kes suutnud võita suurtuuri. Hooaja lõpus võitis ta Itaalias peetud mainekad ühepäevasõidud Giro dell'Emilia ja Tre Valli Varesine.
2020. aasta hooaega alustas Roglič koroonapandeemia tõttu alles juunis, kui võitis Tadej Pogačari ees grupisõidu Sloveenia meistritiitli. Temposõidus kaotas ta meistritiitli 8,5 sekundiga Pogačarile.
Tour de France'il võitis ta neljanda etapi, tõusis üheksanda etapi eel üldliidriks ja hoidis liidrikohta kuni eelviimase etapini. 20. etapil, 36,2-kilomeetrisel temposõidul lõputõusuga La Planche des Belles Filles mäel, kaotas ta etapi võitnud Tadej Pogačarile 1.56 ja jäi ka üldarvestuses Pogačarile 59 sekundiga alla.
Maailmameistrivõistlustel Imolas sai Roglič grupisõidus kuuenda koha. Liège–Bastogne–Liège'il võitis ta karjääri esimese Monumendi, kui möödus lõpumeetritel Julian Alaphilippe'ist, kes tähistas ennatlikult võitu.
Vuelta a Españal võitis Roglič neli etappi ja võitis üldarvestuse 24-sekundilise eduga Richard Carapazi ees. Sellega sai temast esimene rattur pärast aastatel 2003–2005 võidutsenud Roberto Herast, kes suutnud Vueltal tiitlit kaitsta. Ta võitis teist aastat järjest ka punktiarvestuse, olles selles arvestuses liider alates esimesest etapist. Viimati suutis suurtuuril punktiarvestust algusest lõpuni juhtida Mario Cipollini 1997. aasta Giro d'Italial.
Roglič alustas hooaega kolme etapivõiduga Paris-Nice'i velotuuril, kuid jäi viimase etapi kukkumise tõttu üldarvestuse võidust ilma. Ta võitis Baskimaa velotuuril temposõidu, punkti- ja mägedekuninga arvestuse ning sai La Flèche Wallonne'i ühepäevasõidul teise koha.
Tour de France'il kukkus ta kolmandal etapil ja katkestas enne 9. etappi, olles üldarvestuses liidrist Pogačarist maas enam kui poole tunniga. Suveolümpiamängudel Tokyos sai ta grupisõidus 28. koha. Temposõidus tuli ta olümpiavõitjaks, edestades hõbemedali võitnud Tom Dumoulini enam kui minutiga. Sellega sai temast esimene Sloveenia rattur, kes võitnud olümpiamängudelt kuldmedali.
Vuelta a Españal võitis ta avaetapi temposõidu, kuid loovutas liidrikoha kolmandal etapil Rein Taaramäele. Ta tõusis uuesti liidriks 6. etapi järel, kuid andis 10. etapil liidrisärgi jooksikute gruppi kuulunud Odd Christian Eikingile. Ta võitis 17. etapi soolosõiduga, tõusis taas üldliidriks ning hoidis esikohta velotuuri lõpuni. Roglič edestas teiseks tulnud Enric Masi 4.42-ga, võitis neli etappi ja oli Tony Romingeri ja Roberto Herase järel kolmas rattur, kes suutnud võita Vuelta kolm korda järjest.
Roglič võitis Paris-Nice'i ja Critérium du Dauphiné velotuurid ja läks taas Tour de France'ile ühe suurfavoriidina. Ta kaotas Tour de France'i 5. etapil kukkumise tõttu üle kahe minuti, sai vigastada ja jätkas tuuri meeskonnakaaslase Jonas Vingegaardi abimehena. Ta katkestas meeskonna käsul velotuuri 15. etapi järel, et keskenduda ettevalmistusele Vuelta a Españaks. Vingegaard võitis Touri üldarvestuse.
Vuelta a Españal oli Roglič kuni 16. etapini koos Remco Evenepoeliga esikohakonkurentsis, kuid põrkas enne finišit Fred Wrightiga kokku, sai vigastada ja oli sunnitud velotuuri katkestama.
Roglič alustas 2023. aasta hooaega Tirreno–Adriatico ja Volta a Catalunya velotuuride võitudega. Giro d'Italial võitis ta üldarvestuse 14-sekundilise eduga Geraint Thomase ees. Ta kaotas enne eelviimast etappi Thomasele 26 sekundiga, kuid suutis teda temposõidus hoolimata mehaanilisest probleemist 40 sekundiga edestada.
Augustis võitis ta Vuelta a Burgose mitmepäevasõidu. Vuelta a Españal võitis ta kaks etappi ja lõpetas üldarvestuses meeskonnakaaslaste Sepp Kussi ja Jonas Vingegaardi järel kolmandana. Septembris avalikustas Roglič, et lahkub hooaja lõpus Jumbo-Vismast. Tema viimaseks võiduks Hollandi meeskonnas jäi esikoht Giro dell'Emilia ühepäevasõidul.
2024. aastal liitus Roglič Saksamaa meeskonnaga Bora–Hansgrohe. Ta võitis Itzulia Basque Country velotuuri avaetapi temposõidu ja hoidis liidrikohta kuni 4. etapini, kui oli sunnitud kukkumise tõttu katkestama. Erinevalt mitmetest konkurentidest pääses ta raskemate vigastusteta, kuid otsustas kuni Critérium du Dauphiné velotuurini võistlemisest loobuda. Enne Tour de France'i võitis ta Critérium du Dauphiné, edestades Matteo Jorgensoni üldarvestuses 8 sekundiga.
Tour de France'il oli ta taas stardis ühe suurfavoriidina, kuid katkestas pärast 12. etappi kukkumise tõttu.
Vuelta a Españal võitis ta kolm etappi ja tuli enam kui kahe ja poole minutilise eduga Ben O'Connori ees velotuuri üldvõitjaks. Sellega sai temast Roberto Herase kõrval teine neljakordne Vuelta võitja.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
