Petru Lucinschi (venepäraselt Pjotr Lutšinski; sündinud 27. jaanuaril 1940 Rădulenii Vechi külas Rumeenias) on Moldova poliitik ja endine Nõukogude Liidu parteitegelane.
| Petru Lucinschi | |
|---|---|
 Petru Lucinschi (2000) | |
| Moldova president | |
|
Ametiaeg 15. jaanuar 1997 – 7. aprill 2001 | |
| Eelnev | Mircea Snegur |
| Järgnev | Vladimir Voronin |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
27. jaanuar 1940 Rădulenii Vechi, Rumeenia |
| Rahvus | moldovlane, rumeenlane (al 2018)[1] |
| Erakond |
Moldaavia Kommunistlik Partei, Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, Moldova Agraardemokraatlik Partei |
| Abikaasa | Antonina Lucinschi (1965–2006)[1] |
| Lapsed |
Chiril Lucinschi Sergiu Lucinschi[1] |
Ta oli Moldaavia Kommunistliku Partei juht perestroika ajal. Pärast Moldova iseseisvumist oli ta Moldova Vabariigi teine president (1997–2001).
Elulugu
Petru Lucinschi sündis 1940. aastal Rădulenii Vechi külas tollases Rumeenia Kuningriigis, pool aastat enne Bessaraabia okupeerimist Nõukogude Liidu poolt sama aasta juunis. Ta kasvas üles Moldaavia NSV-s ja õppis Moldova Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas 1962. 1977. aastal omandas ta filosoofiadoktori kraadi.[2]
Poliitiline karjäär
Aastatel 1960–1971 tegi Lucinschi karjääri komsomolis ja jõudis seal Moldaavia Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu esimese sekretäri ametipostile. 1967. aastal valiti ta Moldaavia NSV Ülemnõukokku, kust suundus edasi parteitööle Moldaavia Kommunistlikus Parteis. Moldaavia NSV Ülemnõukogus püsis Luchinschi 1980. aastani. Aastatel 1971–1976 oli Lucinschi Moldaavia KP Keskkomitee sekretär ja 1976–1978 Kišinjovi linnakomitee esimene sekretär. 1978–1986 töötas ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee osakonna asejuhina.[2]
Aastatel 1986–1989 oli Lucinschi Tadžikistani Kommunistliku Partei Keskkomitee teine sekretär. Ühtlasi oli ta 1986–1990 Tadžiki NSV Ülemnõukogu liige ja 1986–1991 NSV Liidu Ülemnõukogu liige. 1989. aastal valiti ta Moldaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks, kus püsis 1990. aastani. Aastatel 1990–1991 töötas ta NLKP KK Poliitbüroo liikme ja sekretärina.[2]
Pärast Moldova iseseisvumist 1991. aastal jäi Lucinschi Moskvasse, kus tegi teadustööd. Aastatel 1992–1993 oli ta Moldova suursaadik Venemaal. 1990. aastal sai Lucinschi Moldova parlamendi liikmeks ning 1993. aastal valiti ta parlamendi presidendiks. 1994. aasta parlamendivalimistel valiti Lucinschi tagasi parlamenti, kus ta jätkas tööd parlamendi presidendina kuni riigi presidendiks valimiseni.[2]
1996. aasta detsembris toimunud presidendivalimistel kogus Lucinschi valimiste esimeses voorus 28% häältest; teises voorus Sneguri vastu sai ta 53% häältest, osutudes seega valimiste üllatusvõitjaks.[3] Kampaania ajal rõhutas ta vajadust luua stabiilsust, parandada suhteid Venemaaga ja lahendada konflikt Transnistriaga.[4]
Presidendina
1997. aastal võimule saanud Lucinschi oli presidendina tsentrist, kes pooldas vabaturumajanduse reforme ja kutsus kodanikke üles "äärmuslikke" poliitikaid tagasi lükkama. Kuid hoolimata populaarsusest ja poliitilisest kogemusest ei suutnud Lucinschi lahendada 1990. aastate esimeses pooles tekkinud poliitilist vastas- ja ummikseisu. Ta nimetas ametisse Ion Ciubuci valitsuse, mis ei osutunud aga töövõimeliseks. Probleeme tekitasid parteijuhtide vastasseisud, tsentristlike reformide vastane vasakpoolne parlament, kasvav poliitiline killustatus ja nõrk presidendi positsioon. Lucinschi oli lubanud korruptsioonivastaseid reforme, ent nende realiseerimata jätmisel seadsid presidendivastased hoopis Lucinschi enda ja tema juhtkonna korruptsioonikahtluse alla. Sagedaste konfliktide tõttu ei saanud Ciubuci valitsus reforme täide viidud, mistõttu astus valitsus tagasi. Seejärel ei suutnud president ja parlament koostööd teha, et leida uue valitsuse moodustajat. Ei presidendi pakutud kandidaat Valeriu Bobuțac ega parlamendi pakutud kandidaat Vladimir Voronin ei saanud kokku vajalikku häälte arvu (52) parlamendis. Juba ainuüksi 1999. aastal oli Moldoval kolm valitsust ning kuuenädalane valitsuskriis, kui riigil ei olnud valitsust.[5][6]
Lucinschi prioriteetide hulka kuulus Transnistria konflikti lahendamine. Ta asus kasutama oma sidemeid Venemaa juhtkonnaga lootuses lahendada konflikt. Esialgu paistis see vilja kandvat, kui 1997. aastal viidi ellu juba varem alla kirjutatud kokkulepe Moldova ja Venemaa vahel, kus sätestati Vene vägede väljaviimine Transnistriast. Ta kohtus Transnistria presidendiga ja pidas läbirääkimisi otse, kuid edutult.[7] Siiski ei lahkunud Venemaa relvajõud Lucinschi ametisoleku jooksul piirkonnast.[5]
Vaidlemine parlamendis ja sagedased valitsuskriisid panid Lucinschit taotlema põhiseaduse muudatusi, mis koondaks rohkem võimu presidendiametile. Plaan presidendi võimu suurendamiseks valmis 1999. aasta maiks ja selle heakskiidu saamiseks planeeris Lucinschi referendumit. Plaan parlamenti nõrgestada põhjustas aga pingeid Lucinschi ja parlamendi vahel ning parlament hakkas presidendile vastu töötama. Konflikt lõppes Lucinschi lüüasaamisega. 2000. aastal muutis parlament põhiseadust, mille järgi hakkas uut riigipead valima parlament, mitte enam rahvas.[5] Lucinschi lükkas seaduse tagasi, kuid parlament võttis selle vastu pärast Lucinschi ametiaja lõppu 7. aprillil 2001.[8][9]
Pärast presidendiaja lõppu on Lucinschi poliitikast taandunud. Ta juhib endanimelist strateegiliste uuringute ja rahvusvaheliste suhete arengufondi.[9][1]
| Eelnev Mircea Snegur |
Moldova president 1997–2001 |
Järgnev Vladimir Voronin |
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
