Pfalz-Zweibrücken

	Pfalz-Zweibrücken; Zweibrückeni pfaltskrahvkond 1444–1801
	Vapp
Valitsusvorm	vasallvürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Zweibrücken
Religioon	katoliiklus;; luterlus, aastast 1532 ; kalvinism, aastast 1588

Pfalz-Zweibrücken või Zweibrückeni pfaltskrahvkond on endine Saksa-Rooma riigi osastisriik. Selle pealinn oli Zweibrücken (prantsuse: Deux-Ponts). Selle valitsejasugu, Wittelsbachide haru, oli aastatel 1654–1720 ka Rootsi valitsejasugu.

Quick Facts Valitsusvorm, Osa ...

Close

Pfalz-Zweibrücken loodi eraldi vürstkonnana aastal 1444, kui Stefan von Pfalz-Simmern-Zweibrücken jagas oma territooriumi Pfalz-Simmern-Zweibrückeni oma kahe poja vahel. Noorem poeg Ludwig I sai Zweibrückeni ja Veldenzi krahvkonnad.

Pfalz-Zweibrücken lakkas olemast aastal 1801, kui selle annekteeris Prantsusmaa. Pärast Viini kongressi aastal 1815 tagastati mõned selle osad viimasele hertsogile, kuningas Maximilian I Josephile, kes ühendas need teiste endiste territooriumitega Reini vasakkaldal, et moodustada Rheinkreis, hiljem Rheinland-Pfalz.

Vürstkond eostati aastal 1444 ja sai valmis aastal 1453 Simmern-Zweibrückeni pfaltskrahvkonna jagamisega, mis oli loodud aastal 1410 Stefanile, pfaltskrahv Ruprecht III kolmandale elusolnud pojale. Aastal 1444 päris Stefan oma äialt, Veldenzi krahvilt Friedrich III-lt Veldenzi krahvkonna. See võimaldas tal jaotada oma valdused oma poegade, Friedrich I ja Ludwig I vahel, mida Stefan aastal 1453 pärast troonilt taandumist tegi: vanem poeg Friedrich I sai Sponheimi krahvkonna ja võttis tiitli Sponheimi krahv, saades ka Simmern-Zweibrückeni pfaltskrahvkonna põhjaosa. Noorem poeg Ludwig I sai Veldenzi krahvkonna oma vanaisa pärandist ja Pfalz-Zweibrücken-Simmerni lõunaosa, mis sisaldas endist Zweibrückeni krahvkonda, mille Pfalz omandas aastal 1385. Stefani tiitlite hulgas olid Reini pfaltskrahv ja Baieri hertsog. Mõlemad pojad pärisid õiguse kasutada neid tiitleid, mis on, miks kahte äsja loodud vürstkonda Pfalz-Simmernit ja Pfalz-Zweibrückenit kutsuti tavaliselt pfaltskrahvkondadeks ja vahel hertsogkondadeks.

Kui Pfalz-Zweibrücken aastal 1444 loodi, koosnes see Armsheimi, Landsburgi, Lautereckeni, Burg Lichtenbergi, Meisenheimi ja Veldenzi amtist Veldenzi krahvkonnast. Aastal 1459 lisati Falkenburgi, Guttenbergi, Haßlochi, Kirkeli, Lambsheimi, Oggersheimi, Wachenheimi, Wegelnburgi ja Zweibrückeni amtid Pfalz-Simmernist.

1784. aastal omatud territooriumid

Amt oli haldusüksus; Oberamt oli suurem üksus, mis jagunes Unteramtideks.

Oberamt Zweibrücken
Oberamt Homburg (omandati aastal 1755 territooriumite vahetamise teel Nassau-Saarbrückeniga)
Oberamt Lichtenberg Kuselis (algselt Veldenzi krahvkonna osa)
Oberamt Meisenheim (algselt Veldenzi krahvkonna osa)
Oberamt Trarbach, sealhulgas Kröv (algselt Sponheimi krahvkonna osa)
Amt Allenbach (algselt Sponheimi krahvkonna osa)
Oberamt Kastellaun sealhulgas Senheimi foogtkond ja 1/3 Veltheimi ja Strümmichi foogtkonnast (algselt Sponheimi krahvkonna osa)
Oberamt Bergzabern sealhulgas Kleeburgi, Annweiler am Trifelsi, Wegelnburgi foogtkond
Amt Nohfelden
Oberamt Guttenberg (omandati aastal 1768 territooriumite vahetamise teel Pfalzi kuurvürstkonnaga)
Amt Seltz ja Hagenbach
Bischwilleri isandkond

Guttenberg, Seltz ja Hagenbach ja Bischwiller olid Prantsuse vasallid, teised olid Saksa.

15. sajand

Ludwig I valitsemisajal, kes viis läbi neli nurjunud vaenust oma nõo Friedrich I vastu, kaotati Lambsheimi, Wachenheimi ja Waldböckelheimi amtid Pfalzile. Saksa-Rooma keiser Friedrich III, kes oli samuti Pfalzi kuurvürstkonnaga konfliktis, nimetas Ludwig I välimarssaliks ja tunnistas Pfalz-Zweibrückeni hertsogkonnaks. Ludwig I edendas kaevandamist ja lihtsustas hertsogkonna haldamist.

Esialgu oli pealinnaks Meisenheim. Aastal 1477 ohustas Pfalzi kuurvürstkond Meisenheimi ja pealinn koliti Zweibrückenisse, kuhu see jäi aastani 1793.

16. sajand

Pärast Ludwigi surma hertsogkonda ei jaotatud. Tema testament nõudis, et hertsogid Alexander ja Kaspar valitseksid hertsogkonda üheskoos. Kuid Alexander kuulutas oma vanema venna vaimuhaigeks, pani ta luku taha ja valitses hertsogkonda üksi. Alexander sõdis ka Pfalzi kuurvürstkonnaga; tema väed rüüstasid Pfalzi Landshuti pärilussõja ajal. Aastal 1505, kui sõda keisri otsusega lõppes, anti mõned Pfalzi kuurvürstkonna territooriumid Pfalz-Zweibrückenile. Alexander sõlmis uue kuurvürsti Philippiga pärandilepingu, mis parandas märgatavalt suhteid kahe riigi vahel.

Alexander ja Ludwig II viisid sisse esmasünniõiguse, reegli, et kogu vürstkonna pärib edaspidi vanim poeg. Bischweiler omandati aastal 1542 Veldenzi pfaltskrahvi Ruprechti regentluse ajal. Aastal 1544 Pfalz-Veldenzi kõrvalharu eraldus. Aastal 1553 osteti Pfalzi kuurvürstkonnalt Lützelsteini krahvkond (nüüd La Petite-Pierre Alsace'is). Pfaltskrahv Wolfgang saatis oma territooriumil kloostrid laiali, kasvatades sellega oma tulusid, ja omandas Disibodenberg kloostri territooriumi. Aastal 1557 päris ta Heidelbergi lepinguga Pfalz Neuburgi, poole Hinder ("Kaugemast") Sponheimi krahvkonnast ja poole Pfalzi Guttenbergi isandkonnast; see rohkem kui kahekordistas tema territooriumi. Aastal 1558 saatis ta laiali Hornbachi kloostri ning võttis selle territooriumi ja poole Molsheimi krahvkonnast. Aastal 1559 suri kuurvürstiliin välja ja Wolfgang päris osa Kaugemast Sponheimi krahvkonnast. Ta kasutas seda suurt omandit, et anda igale oma viiest pojast mingi territoorium: sõltumatud Pfalz-Neuburg ja Pfalz-Zweibrücken, mis läks aastal 1569 Johann I teisele pojale, ning mitteriiklikud tagatisliinid Pfalz-Sulzbach, Pfalz-Zweibrücken-Vohenstrauß-Parkstein ja Pfalz-Birkenfeld.

17. sajand

Kolmekümneaastase sõja ajal okupeeriti hertsogkond keisrivägede poolt ja Zweibrückeni pfaltskrahv Johann II pidi põgenema Metzi. Tema poeg ja järglane Friedrich naasis aastal 1645. Kui Friedrich ilma meessoost pärijateta aastal 1661 suri, sai tema järglaseks tema nõbu Friedrich Ludwig. Tema valitsemisajal okupeeriti riik aastal 1676 Prantsusmaa poolt. Zweibrücken oli vasall Metzi piiskopkonnale, mille Prantsusmaa annekteeris. Aastal 1680 annekteeris Prantsusmaa seetõttu ka Zweibrückeni. Aastal 1681 suri Friedrich Ludwig maapaos ilma meessoost järglasteta.

1697. aasta Rijswijki rahu tagastas hertsogkonna selle õigusjärgsele omanikule, kes oli kord eemaldanud Friedrich Ludwigi nõo, Kleeburgi pfaltskrahv Karl II, kes oli ka Rootsi kuningas Karl XI.

18. sajand

Personaalunioon Rootsiga kestis kuni Karl XII surmani aastal 1718. Kui Karl XII lastetuna suri, päris Rootsi krooni tema õde Ulrika Eleonora, samas Zweibrücken läks tema nõole, Zweibrückeni hertsog Gustavile.

Aastatel 1725–1778 resideerisid pfaltskrahvid Zweibrückeni lossis; siis kolisid nad Karlsbergi lossi Homburgi lähedal, et rõhutada oma nõudlust pärida Baieri hertsogkond. Valitseva perekonna liikmed maeti lossikirikusse Meisenheimis ja hiljem Aleksandri kirikusse Zweibrückenisse (mis sai Teises maailmasõjas raskelt kannatada).

Gustav oli viimane Kleeburgi liini pfaltskrahv; kui ta ilma meessoost pärijateta aastal 1731 suri, hõivas hertsogkonna keisririik. Aastal 1734 andis keiser Birkenfeldi pfaltskrahv Christian III-le Zweibrückeni. Birkenfeld eraldati aastal 1584 Zweibrückenist kõrvalliinile. Tema poeg Christian IV pöördus aastal 1758 katoliiklusse.

Christian IV valitsemisajal vähendati piirkonna killustatust territooriumite vahetamisega. Näiteks aastal 1768 anti Odernheim ja pool Molsheimi Pfalzi kuurvürstkonnale, vastu saadi Neuburg, Hagenbachi kreis, Selzi kreis ja Selzi klooster. Aastal 1776 jagati "Hinder" Sponheimi krahvkond Zweibrückeni ja Badeni vahel, Zweibrücken sai Kastellauni, Traben-Trarbachi koos Starkenburgiga ja Allenbachi ning Baden sai Birkenfeldi, Frauenburgi ja Herrsteini.

Hertsogkond vallutati aastal 1793 Prantsuse revolutsioonivägede poolt. 4. novembril 1797 liidendati okupeeritud territoorium äsja loodud Prantsuse departemangu Mont-Tonnerre'iga, mille pealinn oli Mainz. Prantsusmaa-poolset anneksiooni tunnistati rahvusvaheliselt Lunéville rahuga. Aastal 1799 tegi vanema haru hääbumine viimasest Zweibrückeni pfaltskrahvist Maximilian Josephist Baieri kuurvürsti Maximilian IV Josephi, samuti Pfalzi kuurvürsti Maximilian II Josephi.

19. sajand

Aastal 1806 sai Maximilian Josephist Baieri kuningas Maximilian I Joseph ja kuurvürsti roll lakkas olemast.

Pärast Viini kongressi tagastati endise hertsogkonna osad Wittelsbachide perekonnale, üheskoos endise kuurvürstkonna osad ja varem erinevate perekondade territooriumid. Maximilian Joseph ühendas kõik need valdused, moodustades Rheinkreisi, hiljem Pfalzi (Pfalz).

Hertsogkonnas ei olnud võimu, mis oleks piiranud hertsogi võimu. Isegi linnarahvastik oli õiguslikult pärisorjad, kuni Johann I 21. aprillil 1571 selle seisundi kehtetuks muutis (kuigi olukorda Zweibrückeni linnas oli juba mõnevõrra kergendatud dekreetidega aastatest 1352 ja 1483). Noored mehed pidid kuus aastat miilitsas teenima.

Kõrgeim halduskogu oli kabinet; mille istungitel hertsog osales. Riigikassa vastutas rahanduse, kaevanduste ja metsanduse eest. Puudus kohtu- ja täitevvõimu lahusus. Õigust jagasid ametnikud auastmega Schultheiß. Kõrgeim kohus riigis oli apellatsioonikohus Zweibrückenis; selle traditsioone jätkab täna Zweibrückeni Oberlandesgericht. Pärast 1774. aastat ei olnud enam võimalikud Zweibrückeni kohtu apellatsioonid keiserlikule apellatsioonikohtule. Kuid riigi Alsace'i osades olid alates umbes 1680. aastast võimalikud apellatsioonid Conseil souverain d’Alsace Colmaris. Olulised põhimäärused olid kohtu õiguskord aastast 1605, alama kohtu kord aastast 1657 ning hiljem kriminaalmenetlus aastast 1724 ning abielu ja eestkoste määrused. Valdkondades, kus ei olnud osariigi seadusi, kasutati keisririigi seadusi.

Halduslikult oli riik jaotatud kaheksaks ringkonnaks: Zweibrücken, Homburg, Lichtenberg, Meisenheim, Trarbach, Kastellaun, Bergzabern ja Guttenberg.

1520. aastatel viidi Pfalz-Zweibrückenis mitmes linnas sisse reformatsioon, sealhulgas Zweibrückenis endas, kus Johann Schwebel oli hertsogi kaplan ja hiljem pastor. Schwebel oli ka juhtiv tegelane, kui mitu hertsogkonna pastorit sõlmisid Wittenbergi konkordaadi ja kui tehti esimesed katsed moodustada ühtne territoriaalkirik kahe väikese kirikukorraga aastatest 1533 ja 1539. Regendiks oli sel ajal Ruprecht, kes valitses oma vennapoja Wolfgangi nimel, kes oli ikka veel alaealine. Teoloogiliselt järgis Schwebel Martin Buceri juhatust Strasbourgis. Pärast Schwebeli surma aastal 1540 võttis Wolfgang aastal 1544 valitsemise üle. Kui kantsler Ulrich Sitzinger ja tema 1557. aasta ulatuslik kirikukord olid mõjutatud Philipp Melanchthonist, võttis Wolfgang hiljem omaks rangema gnesio-luterliku poliitika.

Pärast Wolfgangi surma ühines tema poeg Johann I aastal 1588 reformitud usutunnistusega. 1624. aasta dies decretorius järgi valitses Zweibrückenit ikka veel reformitud vürst, nii muutus see 1648. aasta Vestfaali rahu Cuius regio, eius religio reegli järgi kehtestatud religiooniks. Prantsusmaa taasühendamise perioodil (1680–1697) oli katoliku kirik taas lubatud ja aastal 1697 Rootsi võimu all pärast Rijswijki rahu taastati ka luterlikud kogudused.

Halduslikult oli reformitud kirik organiseeritud sarnaselt ilmaliku võimuga: iga ilmalik ringkond vastas kirikuringkonnale, mida juhtis superintendent või inspektor. Preestrid olid riigiametnikud ja neid külastas regulaarselt komisjon, mis koosnes ringkonna superintendendist, ilmalikust foogtist ja keskvõimu esindajast Zweibrückenist. Puudus piiskop või kiriku president, kuigi Zweibrückeni superintendent oli olulisemal positsioonil, kui tema kolleegid. Üksikute ringkondade kihelkonnakirikud kogunesid regulaarselt; mõnikord kogunes kogu hertsogkonna vaimulikkond riiklikule sinodile. Institutsioneeritud riiklikku kirikunõukogu ei olnud; esialgu tegeles sellega ilmalik kabinetikolleegium, keda abistas Zweibrückeni superintendent. Kuid 18. sajandil loodi riiklik kirikunõukogu; selle liikmeskond koosnes ilmalikest councillors.

Algusest peale mängis ilmalik element Zweibrückeni kirikus erilist rolli. Reformatsioon taaselustas iidse vanema ameti, kogukonna poolt valitud ilmiku, kes pidi kontrollima koguduse elustiili, pastorit, kihelkonna raha ja vara.

1720. aasta paiku lisas Pfalz-Zweibrücken Jülich-Kleve-Bergi ühendatud hertsogkondade sümbolid oma vapile.

Stefan, krahv 1410–1459 (1385–1459)
- Ludwig I Must, krahv 1459–1489 (1424–1489), teine poeg
  - Kaspar, krahv koos vennaga 1489–1490 (1458–1527), kukutati venna poolt
  - Alexander Lonkur, krahv 1489–1514 (1462–1514)
    - Ludwig II Noorem, krahv 1514–1532 (1502–1532)
      - Wolfgang, krahv 1532–1569 (1526–1569)
        Johann I Lonkur, krahv 1569–1604 (1550–1604), teine poeg
        Johann II Noorem, krahv 1604–1635 (1584–1635)
        Friedrich, krahv 1635–1661 (1616–1661)
        
        Friedrich Kasimir, Zweibrücken-Landsbergi pfaltskrahv (1585–1645)
        Friedrich Ludwig, krahv 1661–1681 (1619–1681)
        
        Johann Kasimir, Zweibrücken-Kleeburgi pfaltskrahv (1589–1652)
        Rootsi kuningas Karl X ja Zweibrücken-Kleeburgi pfaltskrahv (1622–1660)
        Rootsi kuningas Karl XI, krahv 1681–1697, personaalunioonis Rootsi kuningriigiga (1655–1697)
        Rootsi kuningas Karl XII, krahv 1697–1718, personaalunioonis Rootsi kuningriigiga (1682–1718)
        
        Zweibrücken-Kleeburgi pfaltskrahv Adolf Johann I (1629–1689)
        Gustav Samuel Leopold, krahv 1718–1731 (1670–1731)
        
        Zweibrücken-Birkenfeldi pfaltskrahv Karl I (1560–1600)
        Birkenfeld-Bischweileri pfaltskrahv Christian I (1598–1654)
        Zweibrücken-Birkenfeldi pfaltskrahv Christian II (1637–1717)
        Christian III, krahv 1734–1735 (1674–1735)
        Christian IV, krahv 1735–1775 (1722–1775)
        
        Zweibrücken-Birkenfeldi pfaltskrahv Friedrich Michael (1724–1767)
        Karl II August, krahv 1775–1795 (1746–1795)
        
        Maximilian I, krahv 1795–1805, aastast 1799 personaalunioonis Baieri kuurvürstkonnaga (1756–1825)

Pfalz-Zweibrückeni dünastia, Rootsi kuningadünastia aastatel 1654–1720