Pacta sunt servanda

Pacta sunt servanda (ladina keeles 'lepingut tuleb austada') on õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt on poolte kokkulepe neile täitmiseks kohustuslik. Muuhulgas on see põhimõte oluline võlaõiguses ja rahvusvahelises õiguses.

Pacta sunt servanda põhimõtte kohaselt on kokkulepe sõlmimise järel poolte vahel seaduseks ning sellest tulenevalt on kohustuste mittejärgimine lepingu rikkumine. Õige käitumise nõudmine ja sellest tulenev hea usu põhimõte on kogu õigussüsteemi toimimise eeltingimus kuni selleni välja, et mõningates õigusharudes järgnevad sanktsioonid kokkuleppe rikkumisele ka siis, kui ükski osaline pole kahju saanud.

Lause päritolu pole täpselt teada, kuid Cicero kirjutas, et Pacta et promissa semperne servanda sint (De Officiis, III, 24).

Eesti positiivses õiguses sätestab võlaõigusseaduse § 8 lõige 2, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Rahvusvahelises õiguses ütleb Viini rahvusvaheliste lepingute õiguse konventsioon, et iga kehtiv leping on kohustuslik tema osalistele ja nad peavad seda täitma heas usus.

Väljaspool Rooma õigusest tulenevaid õigustraditsioone rõhutab näiteks koraan lepingute täitmise kohustuslikkust.