Põhjus ja tagajärg

Põhjus ja tagajärg on filosoofilised mõisted, mis iseloomustavad nähtustevahelist üldist seost materiaalses protsessis, milles ühe nähtuse toimumisel tekib teine nähtus. Põhjuste ja tagajärgede kaudu seotud sündmuste rida nimetatakse põhjuslikkuse ahelaks, mis on ruumis ja ajas pidev (ilma alguse ja lõputa.) ^[1]

Põhjuse ja selle tagajärje vahelist seost nimetatakse põhjuslikkuseks, kausaalsuseks, põhjustmiseks. ^[2]

Põhjuslikkus

Põhjuslikkus üritab seletada maailma toimumist. Selle kontseptsioon sarnaneb teguri ja tõhususe omadega. Sel põhjusel aga läheb sellest arusaamiseks vaja intuitsiooni.^[3] Tavalise keele loogika ja struktuuriga on põhjuslik seos aga kaudne.^[4]

Põhjuslikkuse omadused

Kas põhjus ja tagajärg on sündmused?

Enamik filosoofe vaatleb põhjuste ja tagajärgedena sündmusi (muutusi, mittemuutusi, esinemisi) ning parafraseerib ütlused, kus põhjuste või tagajärgedena esitatakse midagi muud, ütlustele sündmuste kui põhjuste ja tagajärgede kohta. See võimaldab vältida komplikatsioone põhjuslike radade kirjeldamisel.

Mõned filosoofid leiavad, et põhjuseks või tagajärjeks on mõnikord fakt, omadus või sündmuse aspekt, ilma et seda saaks taandada sündmustevahelisele põhjuslikkusele.

Mõned filosoofid leiavad, et teo puhul ei saa tegijat kui põhjust taandada sündmustele.^[5]

Kas põhjuselt kandub tagajärjele midagi üle?

Osa filosoofe väidab, et põhjuselt kandub tagajärjele midagi üle.

Ühes variandis kandub üle mõni jäävusseadusele alluv füüsikaline suurus.

Hans Reichenbachi ja Wesley Salmoni järgi kandub üle mingi struktuuriline tunnus. '

Täielik põhjus ja spetsiifiline põhjus

Eristatakse täielikku põhjust ja spetsiifilist põhjust. Täielik põhjus on kõigi nende asjaolude koguhulk, mille olemasolu puhul paratamatult saabub tagajärg. Spetsiifiline põhjus on rea niisuguste asjaolude koguhulk, mille ilmumine toob kaasa tagajärje ilmumise, ent seejuures on ka palju teisi asjaolusid, mis konkreetses situatsioonis olid olemas juba enne tagajärje saabumist ja mis on põhjuse toime tingimuseks. ^[2]

Põhjuslik seos

Põhjuslik seos (ingl causal relation) on seos põhjuse ja tagajärje vahel. Tänapäeva teaduses eelistatakse rääkida determineerimisest, mida mõistetakse väljaarvutamise võimalusena. Filosoofia ajaloos on aga põhjuslikku seost mitmeti tõlgendatud. Aristotelese arvates on neli põhjust või seletavat printsiipi. Atomistid mõistsid põhjusena aatomite põrkumist või haakumist. Tavapärane arusaam põhjuslikust seosest eeldab veel tänapäevalgi sarnasust millegi käegakatsutavaga. Näiteks on lihtne mõista, et kivi liikumise põhjus on, et mina ta teatud suunas lennutasin, kuid hulga raskem on mõista, kuidas saab teatud elektrinähtus atmosfääris põhjustada välku (silmaganähtav sündmus) ja müristamist (kuuldav sündmus).

Tänapäeva tavaarusaam põhjuslikust seosest ei erine oluliselt 18. sajandi omast. Just seda analüüsis David Hume ning jõudis küllaltki tavatute järeldusteni. Põhjuslikku seost iseloomustavad arvatavasti kolm tunnust:

• Põhjus ja tagajärg on ajas ja ruumis teineteise lähedal. Mõnikord võib jääda mulje, et põhjus ja tagajärg on teineteisest väga kaugel (ajaliselt või ruumiliselt), kuid siis on pigem tegemist terve põhjusliku ahelaga.
• Põhjus eelneb tagajärjele.
• Põhjuse ja tagajärje seos on paratamatu.

Võib olla juhtumeid, kus kaht sündmust iseloomustavad kaks esimest tunnust, kuid sellele vaatamata ei saa neid vaadelda põhjuse ja tagajärjena. Näiteks järgneb suvi kevadele, kuid vaevalt võib kevadet suve põhjuseks nimetada.

“Uurimuses inimmõistusest” defineerib Hume põhjusliku seose kahe tingimusega:

• Põhjus on sündmus, millele järgneb teine sündmus, kusjuures igale esimese sündmuse sarnasele sündmusele järgneb teise sündmuse sarnane sündmus.
• Kui ei ole esimest sündmust (põhjust), siis ei oleks ka teist (tagajärge).

Meil on harjumus seostada teatud sündmusi ning kalduvus arvata, et see ongi objektiivne põhjuslik seos. Hume leidis, et objektiivsete põhjuslike seoste olemasolu pole võimalik tõestada.

Immanuel Kant leidis, et objektiivsed põhjuslikud seosed on siiski olemas, kuid tänu sellele, et inimmõistus eeldab põhjuslikkust tunnetuse aprioorse vormina. Põhjuslikud seosed ei iseloomusta seega asja iseeneses, vaid ainult asja meie jaoks. ^[6]

Kontsept

Metafüüsika

Põhjuse ja tagajärje loomus on osa metafüüsikast.

Ontoloogia

Tüüpiline metafüüsiline küsimus põhjuse ja tagajärje kohta uurib, milline entiteet (iseseisev olemusvorm) on põhjus ja milline tagajärg. Üks võimalus on, et põhjus ja tagajärg on üks ja see sama entiteet, asümmeetriline seos nende vahel. Näiteks "A on põhjus ja B selle tagajärg" või "B on põhjus ja A selle tagajärg." Sellisel korral on aga ainult üks neist õige.^[7] Üksel komistades jalaluu murdmisel on komistamine põhjus ja jalaluu murdmine sele tagajärg, mitte vastupidi.^[8] Teine võimalus on et põhjus ja tagajärg on mõlemad erinevad entiteedid. Käitumisviis võib olla põhjuseks samas kui püsiv objekt on selle tagajärjeks. Näiteks suhe kahe vanema vahel on põhjuseks nende lapse sünnile/olemasolule.

Epistemoloogia

Kuna põhjuslikkus on õhkõrn metafüüsiline arusaam, on vaja märkimisväärseid jõupingutusi, et saada rohkem teada selle eriti empiirilistest asjaoludest.

Geomeetriline tähendus

Põhjuslikkusel on eelduse ja ühtsuse tunnused.^{[9] [10]} Need on topoloogilised ja on ajaruumi geomeetrilised osad. Nagu Alfred Robb on välja töötanud, tuletavad need omadused aja ja ruumi mõistet.^[11] Max Jammer kirjutab: "Einsteini postulaat... avab tee põhjuslikkuse topologia otsesele ülesehitusele... Minkowski ruumis."^[12] Põhjuslik efektiivsus levib sama kiirelt kui valgus.^[13]

Vaata ka

• Põhjus
• Tagajärg
• Põhjuslikkus

Viited

1. Eesti Entsüklopeedia ( http://entsyklopeedia.ee/artikkel/p%C3%B5hjus_ja_tagaj%C3%A4rg3 )
2. Hume 1748:VII
3. Whitehead, A.N. (1929). Process and Reality. An Essay in Cosmology. Gifford Lectures Delivered in the University of Edinburgh During the Session 1927–1928, Macmillan, New York, Cambridge University Press, Cambridge UK, "The sole appeal is to intuition."
4. Copley, Bridget (27 January 2015). Causation in Grammatical Structures. Oxford University Press. ISBN 9780199672073. Retrieved 30 January 2016.
5. Sanford 1985
6. Determinism ( https://web.archive.org/web/20171201040804/http://filosoofia.indrekmeos.xyz/determinism.html )
7. Whitehead, A.N. (1929). Process and Reality. An Essay in Cosmology. Gifford Lectures Delivered in the University of Edinburgh During the Session 1927–1928, Macmillan, New York, Cambridge University Press, Cambridge UK.
8. Armstrong, D.M. (1997). A World of States of Affairs, Cambridge University Press, Cambridge UK, ISBN 0-521-58064-1, pp. 89, 265.
9. Born, M. (1949). Natural Philosophy of Cause and Chance, Oxford University Press, London, p. 9.
10. Sklar, L. (1995). Determinism, pp. 117–119 in A Companion to Metaphysics, edited by Kim, J. Sosa, E., Blackwell, Oxford UK, pp. 177–181.
11. Robb, A.A. (1936). Geometry of Time and Space, Cambridge University Press, Cambridge UK.
12. Jammer, M. (1982). 'Einstein and quantum physics', pp. 59–76 in Albert Einstein: Historical and Cultural Perspectives; the Centennial Symposium in Jerusalem, edited by G. Holton, Y. Elkana, Princeton University Press, Princeton NJ, ISBN 0-691-08299-5, p. 61
13. Naber, G.L. (1992). The Geometry of Minkowski Spacetime: An Introduction to the Mathematics of the Special Theory of Relativity, Springer, New York, ISBN 978-1-4419-7837-0, pp. 4–5.