Notre-Dame'i koolkond on Pariisi heliloojate koolkond, mis tegutses Notre-Dame'i kiriku juures. Notre-Dame'i koolkonna esindajad on heliloojad Leoninus ja Perotinus.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Mitmehäälne muusika lakkas olemast eelkõige kloostrikunst ja kirikumuusika stiil hakkas järsult erinema gregooriuse laulu stiilist. Notre-Dame'i koolkonnast sai alguse vaimuliku ja ilmaliku muusika julge süntees, mis oli iseloomulik kogu hilisemale Euroopa muusikale. Kunsti ilmalikustamisest räägib ka Notre-Dame'i muusika kontsertlik iseloom: kui seni oli mitmehäälsus seotud põhiliselt sekventsde ja tropeeritud antifooniliste missalauludega, siis nüüd hakati põhiliselt kaunistama missa niigi kõige kontsertlikumat osa – alleluia ja granduale soololõike. Varasemaga võrreldes kasvasid teosed hiigelpikkadeks, sageli 10–15 minutit. Organumihäält kaunistati järjest rikkalikumalt ja cantus firmus'e meloodiastruktuur lagunes täiesti – organumifaktuuris jäid cantus'e noodid pikkadeks pedaalnootideks.
Leoninuse ja Perotinuse muusikas olid hääled iseseisvad ja vabalt kulgevad. Iga hääl oli ise virtuoosne ja täiuslik. Muusika põhines tavaliselt melismidel, kusjuures pikaks venitatud silbid kaotasid tihti tähenduse. Kui lihtne laul ei kasutanud muud meetrumit kui liturgilise sõna rütm, siis varajane polüfoonia oli organiseeritud üsna selge kolmeosalise meetrumiga. Seda stiili nimetatakse tihti ars antiqua'ks ('vana kunst'). See domineeris umbes ühe sajandi, kuni Lääne esimesed muusikateoreetikud arendasid välja keerukama ars nova ('uus kunst').
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
