Nazgulid

Nazgulid on tegelased J. R. R. Tolkieni triloogias "Sõrmuste Isand".

Üks Nazgulidest oli kuulus Nõiakuningas (pildil)

Eellugu

Enne seda, kui Nazgulid Sõrmuse vaimudeks said, olid nad suured Numenori kuningad. Ahnusest pimestatuna võtsid nad vastu Sauroni kingitud üheksa sõrmust. Sõrmused pikendasid ebaloomulikult nende eluiga ja muutsid elamise talumatuks, nii et lõpuks jäid neist järele vaid vaimud, keda nähti vaid siis, kui nad enestele mustad keebid peale heitsid ning mustadel hobustel liikusid. Sellest tekkis Nazgulitele ka hüüdnimi Mustad Ratsanikud.

Taust

Nazgulitel puudus oma isiklik tahe. Nad olid ainsad, kelle üle oli Sauronil täielik kontroll, mida ta Sõrmuste jagamisega algselt oligi soovinud.

Nazgulid eksisteerisid vaid viirastuslikul kujul (v.a juhul, kui nad keepe kandsid). Vaid Sauron ise ning sõrmust sõrmes hoidev Sõrmusekandja võisid näha nende kahvatuid siluette põlevate silmade, hallide juuste, valgete rüüde ning hõbedaste kiivritega.

Nazgulid viibisid nähtamatus maailmas Sauroni loodud viirastustega. Nad ei näinud eriti füüsilist maailma, keskpäevavalguses ei näinud nad midagi ning inimesed olid nende silmis samuti vaid varjud. See-eest üksteist võisid nad ka päevavalges ja kaugelt hästi näha. Kõige ohtlikumad olid Sõrmuse Vaimud aga pimedas, sest siis nägid nad ka asju, mida tavaline inimene polnud võimeline nägema.

Omadused

Nende haistmismeel oli erakordselt terav – nad tundsid vere ja elusolendi lõhna. Samuti tunnetasid nad Sõrmust ja suutsid isegi siis näha isikut, kes seda kannab, kui viimane oli teistele nähtamatu. Samuti püüdis sõrmus ise end Sõrmuse vaimudele kättesaadavaks teha – iga kord, kui Nazgulid olid läheduses, tundis Frodo suurt kiusatust sõrmus sõrme panna.

Nazgulid suutsid inimestega rääkida, kuid nende hääl kõlas kummaliselt ja ebameeldivalt. Üksteist kutsusid nad aga kriiskavate karjetega, mis kõlasid verd tarretavalt. Nad kuulsid üksteise kriiskeid ka ülisuurte vahemaade tagant.

Nazgulite läheduses võis tunda õudust ja külma õhku. Inimesed tajusid nende kohalolekut isegi siis, kui neid näha ei olnud, kuid end nähtamatuks teinud ilma keepideta Nazgulite ees oligi hirmutunnetus suurem. Samuti oli õud suurem pimedas ning siis, kui kõik üheksa vaimu olid koos. Ka loomad kartsid Nazguleid. Mustad hobused, nende ratsud olid treenitud neile alluma. Antud hobused olid ilmselt sündinud Mordoris, kuid võisid olla ka Rohanist varastatud. Hiljem, kui ratsud olid hukkunud, andis Sauron oma teenritele uued olevused: kohutavad tiivulised elajad.

Hirm oli Nazgulite suurim relv. Oli vähe inimesi, kellel oli tahtejõudu neile vastu seista. Nazgulid kasutasid ka mürki, mida nimetati Mustaks Hinguseks, sest see tõi ohvrile haiguse või isegi surma.

Ent kõige hirmsa juures olid ka Nazgulitel nõrgad kohad. Kõik Nazgulid, kaasa arvatud Nazgulite isand, kartsid tuld ja vett. Nad ei ületanud kunagi jõgesid, välja arvatud siis, kui üle jõe viis sild. Nad küll talusid päikest, kuid kaheksa neist sattusid päevavalguse käes üksi jäetuna tihti segadusse. Valgel ajal oli nende võim väiksem kui pimedal.

Nazgulid kartsid ka haldjaid, eriti Kadumatutel Maadel elanud Kõrghaldjaid, sest neil oli võimu ka nähtamatus maailmas. Samuti pelgasid nad Valariteks nimetatud jõudusid, eriti Elberethi, kes oli loonud tähed ja keda just haldjad väga austasid.

Nazgulitel polnud suurt füüsilist jõudu, et seista vastu neile, kes neid ei kartnud. Siiski ei saanud Nazguleid tappa tavalisel viisil. Suurem osa relvi neid ei kahjustanud ning iga tera, mida puutus Nazgulite isand, purunes. Nende tapmiseks läks vaja erilist, Dunedanile valmistatud mõõka, mille peale olid pandud loitsud. Kui sellega Nazgulite isandat haavati, siis ta langes. Ülejäänud kaheksa hävisid leekides, kui Turmamägi kokku vajus. Nende saatus oli seotud Sõrmusega ja kui Sõrmus hävis, hävisid ka nemad. Seesama side kindlustas, et Nazgulid ei tõuse enam iial.