Musket

Musket on eestlaetav pika sileda rauaga käsitulirelv, mida alates 16. sajandist kasutas peamiselt jalavägi.

Musketid ja täägid fregati Grand Turk pardal

Termin "musketär" tähendab musketiga relvastatud sõdurit. Pikka aega kasutati musketeid kui soomust läbistavaid relvi raudrüüs rüütlite vastu ja toetati nendega arkebuuse ning piikidega relvastatud jalaväge. Musketid olid pikka aega arkebuusidest raskemad relvad, kuid alates 16. sajandist tehnoloogia edasi arenedes muutusid musketid kergemaks ja lõpuks asendasid arkebuusid. Peale täägi kasutuselevõttu kadusid ka piigid relvastusest ja sisuliselt kõik jalaväelased muutusid musketärideks. Musketid kaotasid oma tähtsuse lahinguväljal 19. sajandi lõpus vintpüsside kasutuselevõtu järel.

Musketid Napoleoni sõdades

18. sajandil oli musket jalaväelase peamine tulirelv. Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal oli kasutusel sileraudne eestlaetav musket. Musketit õpiti tundma juba 16. sajandil, kuid teda ei täiustatud enne 18. sajandit. Täägi külge ühendamine, ränikivist tuleluku mehhanismi ja rauast rammimisvarda kasutuselevõtt, aga samuti odavate nitraatide leidmine ning tõhusama püssirohu tootmisprotsessi käivitamine lubas rohkem toetuda üksuste tulejõule. Musket oli lahinguväljadel domineeriv relv kuni 19. sajandini, kui andis oma suurepärase teenistuse üle uuematele mudelitele, vintrelvadele. Vaatamata järjepidevale arendamisele oli musketitel mitmeid puuduseid. Peab ära märkima tema raske käsitsemise, lühikese laskekauguse ja märkimisväärse ebatäpsuse. 95–150 cm pika ja 4,5–7 kg raske relva laadimine ei olnud lihtne ülesanne.

Musketiga tulistamine

Ideaalsetes oludes hästi väljaõpetatud mees suutis lasta kuus lasku minutis. Lahingu ajal oli üks kuni kaks lasku tõenäolisem saavutus. Isegi laadimise protsessi kirjeldamine võtab vähem aega kui tegelik protsess ise. Kaba maha toetades pidi musketär võtma ühe käega oma laskemoonataskust 30–40 grammise padruni. Padrunist, mis oli paberisse mässitud püssirohuportsjon ja kuul, tuli kuul välja hammustada ja jätta hammaste vahele. Esmalt tuli osa püssirohust valada süütepannile ja -kanalisse, ülejäänud püssitorusse. Püssirohu toru põhja jõudmiseks tuli paar korda musketi päraga vastu maad lüüa, seejärel tuli kuul rauda sülitada ja lasta rohule järele kukkuda, kõige lõpuks läks tropiks ette paber. Kõik see tuli vardaga raua põhja kinni rammida. Peale varda tagasi oma kohale asetamist tuli tõsta tuleluku mehhanism, sihtida ja tulistada. Brittidel oli selle protsessi teostamiseks 20 eraldi liigutust ja 10 käsklust. Lahingus jäi neist järele vaid “lae ja süüta.” Isegi ilma pinge ja lahingupaanikata oli laadimises/laskmises lihtne eksida. Püssirohi võis minna sinna kuhu polnud määratud, varras võis ununeda rauda jne. Teinekord võis püssirohi olla niiske või ränikivi liialt kulunud. Tõrked olid tavalised asjad ja ei olnud harv juhus, kui sõdur lahinguärevuses musketi kahe või isegi kolme laenguga laadis ja siis relv laskja käes plahvatas. Isegi kõige paremate tingimuste juures hakkas musket peale tosinat lasku lagunema. Kõike seda tingisid eri suurustega laengud ja kuulid.

Musketi täpsus

Ka heade lasketingimiste juures oli musket ebatäpne. Üks selle aja ohvitser on öelnud: „Sõdur, kes saab haavata 150 jardi (1 jard = 0,914 meetrit) pealt temale sihitud ja lastud musketikuulist, peab olema eriti vähese õnnega sündinud.” Preisi armee tegi 1790. aastal testi, oma 1782. aastal toodetud musketite tabavuse kontrollimiseks. Tulemust ei saa nimetada muljetavaldavaks. Märklauad, ehk puidust ja riidest kujud seati jalaväe kompanii ette, kus oli iga 1,8 meetri peale üks mees, kokku 32 meest, mis tegi tegelikust 44% tihedama rivi, kui tavaliselt. Harilikult täitis kompanii 52 m² alal. Toodud rivistuses oleks kompanii katnud 30 m² ala. Enamgi veel, tulistajatel oli suur eelis, keegi ei tulistanud neile vastu.

Kaugus meetrites – Tabavusprotsent

300 – 20

200 – 25

140 – 40

70 – 70

See test tõestas, et 25% kõigist laskudest ei tabanud vaenlast. Osa sihtmärgini jõudnud kuulidest ei teinud suurt viga, sest jäid kinni sõdurite kõrgetesse mütsidesse või riietesse. Lahingute analüütikud väidavad, et 15% väljalastud kuulidest tabasid kedagi, kusjuures kahju määravaks suuruseks oli laskekaugus. Tavaline musketituli 100 meetri kaugusel oleva vaenlase pihta tõi vähe tõsiseid kaotuseid. Samas 50 meetrilt avatud tuli võis põhjustada tõsist kahju. Nende faktidega pidid selle aja taktikud arvestama.

Musketite kasutamise taktika

Tulejõul oli mõju siis kui teda anti suures koguses kontsentreerituna kitsale rindele. Rivistades sõdureid õlg õla kõrvale kahte või kolme viirgu suurenes üksuse tule efektiivsust märkimisväärselt.

Rügement suutis lasta 1500 meetri pikkusest rivist ligikaudu 3000 lasku minutis. Ründava poole kaotusteks saab arvata 70 meetri peal 450 haavatut, kellest kuus said surmavad vigastused. Teisalt 70 meetri läbimiseks kulus kiiresti liikuval sõduril umbes minut. Kõigele vaatamata ei saa öelda, et musket ei olnud efektiivne relv. Ta lihtsalt ei olnud üksikuna kasutades tõhus. Kui taktikud panid musketi tihedasse rivisse ja võtsid kasutusele kogupaugud, võis musketituli lühikese maa pealt olla väga ohtlik. Seetõttu ei olnud ebatavaline kui mõnda üksust lahingus tõsiselt pommitati ja ta suuri kaotusi omas.

1815. aastal Ligny all Prantsuse 82-ne liinirügement ja kaks pataljoni, kokku umbes 1100 meest, pühiti teelt kahe tunnises tõsises tulevahetuses St. Amand-la-Haye küla pärast. Prantslaste 7. diviis kaotas selles lahingus 50% oma koosseisust, sealhulgas kaotati diviisiülem ja mõlemad brigaadikomandörid. Raske on sorteerida missugused kaotused olid tingitud suurtükitulest, missugused musketite omast. Sellegipoolest peab ütlema, et sellised kaotused ei olnud enam tulevahetustes ebatavalised. Palju täpsem relv oli vintpüss. Sõja alguses võeti ta kasutusele osaliselt kergejalaväe üksustes. Tema laskekaugus oli palju suurem ja ohtlikum, peale selle oli vintpüss palju kergem. Tema puuduseks oli musketist veelgi keerulisem käsitsemine ja hooldamine, mis omakorda tegi laskmise kiiruse aeglaseks. Probleemiks oli vajaliku tihedusega kuuli rauda saamine. Mõnel mudelil kasutati selleks isegi puuhaamrit. Britid relvastasid vintpüssiga ühe lahingpataljoni. Relva mark oli Baker, ajaloo esimene masinate abil masstoodetud vintrelv. Prantslased olid Napoleoni isiklikul käsul aastal 1807 loobunud vintpüssi kasutamisest, kuna ta pidas neid mõttetult kalliks. Teised armeed aga jätkasid vintpüsside kasutusele võtmist eriotstarbega üksustes.

Püssirohi

Püssirohu juures on mitu huvitavat seika. Napoleoni sõdade ajal koosnes prantslaste püssirohi: 75% salpeetrit; 9,5% väävlit; 15,5% puusütt. Inglastel 75% salpeetrit; 10% väävlit; 15% puusütt. Väiksem kogus puusütt hoidis rohkem tõrkeid ära. Inglastel olid ka paremad tulekivid ja neil oli kohustus kive tihedamini vahetada. Ühes Hispaanias toimunud lahingust on teada, et Wellington lausa andis käsu sõduritele kasutada uut tulekivi. Kuigi prantslaste musketid tõrkusid sagedamini oli nende plussiks lihtne parandamine, sest neil sai isegi rauda vahetada. Kõik sõjaväed kasutasid lähivõitluses tääke ehk bajonette, mida sai püssi raua külge kinnitada. Täägivõitlust on hinnanud eriti kõrgelt Vene väejuht Kutuzov.

Musketi tehnilised andmed

Tabelis toodud relvade kaal on ilma täägita. Viimane tooks relvale kaalu juurde. Tabelis on 90% relvadest, mis olid kasutusel Waterloo lahingus, nimetamata on jäänud Hollandi ja teiste liitlaste omad. Nende üksused kasutasid enamuses Prantsuse musketeid.

Päritolu – Nimi – Kasutuses alates – Kaliiber, mm – Kaal – Lasku minutis – Kaugus Efekt/max

Briti – Brown Bess – 1699 – 18,7 – 5,0 3–6 70/140

Briti – Bakeri vintpüss – 1800 – 16,2 – 4,3 1–2 140/275

Prantsuse – Charleroi musket – 1777 – 17,2 – 4,8 2–4 70/140

Prantsuse – Imperiali musket – 1805 – 17,2 – 4,8 2–4 70/140

Preisi – Potsdami musket – 1782 – 19,5 – 5,7 2–4 70/140

Preisi – Sileesia vintpüss – – 15,0 – 3,6 5–1 140/275

Ratsaväelased olid relvastatud karabiinidega, mis põhimõtteliselt on samastatavad musketitega, ainult lühema rauaga. Tragunid kandsid midagi karabiini ja musketi vahepealset, olles abiks kui nad pidid ajutist jalaväelase rolli täitma. Võrreldes tavalise musketiga olid karabiinid ja tragunite musketid veel vähema laskeulatuse ja täpsusega. Prantsuse sõdur kandis kaasas tavaliselt 50 ja Briti sõdur 60 lasu jagu laskemoona. Samasugune kogus oli iga mehe jaoks veel armeede varudes. Need kogused lubasid pidada tulevahetust suuremas lahingus 2–3 tundi. Varusid hoiti pataljoni, rügemendi varustusvankritel.