Motett

Motett oli aastatel 1220–1750 üks olulisemaid mitmehäälse vokaalmuusika žanre, millel võis, aga ei pruukinud olla dubleeriv või ka iseseisev instrumentaalsaade.

13. ja 14. sajandi motett

• pärines liturgilisest troobist, kuid arenes keskajal üheks olulisemaks vaimuliku kunstmuusika žanriks
• komponeeriti tenoris olevale cantus firmus '​ele, mis oli tavaliselt liigendatud korduva rütmimustrina
• koosnes lisaks tenorile kuni kolmest ülemisest häälest, milles peaaegu alati olid erinevad ladina- või prantsuskeelsed tekstid ja mis liikusid tavaliselt kiiremates helivältustes
• muutus aegamööda ilmalikuks

15. sajandi esimesel poolel taastus moteti seos liturgiaga ja seda mõjutasid mitmed muud muusikažanrid, nagu šansoon, tenormissa ja hiljem ka madrigal.

16. sajandil saavutas motett Josquin des Prez' ja tema järgijate madalmaade koolkonna stiilis loomingus oma klassikalise sünteesi.

Hiljem on motetti üldiselt määratletud ladinakeelsele tekstile loodud vaimuliku polüfoonilise muusikažanrina, millel võib, aga ei pruugi olla dubleerivat või ka iseseisevat instrumentaalsaadet.

Ars antiqua motett

Ars antiqua motett sai mõjutusi ühest küljest Leoninuse suurest organumikogumikust "Magnus liber", täpsemalt selle Perotinuse poolt moderniseeritud discantus-lõikudest ning teisest küljest klauslitest (clausula), mis samuti pärinesid discantus-lõikudest ja arenesid hiljem gregoriuse koraali stiilis melisme sisaldavaks eraldi muusikažanriks.

Prosa ja prosula traditsioonidest lähtudes katsetasid 13. sajandi alguse Pariisi heliloojad keskaegsest muusika ja luule ühisest kontseptsioonist lähtudes uue teksti lisamist kõige uuemale melismaatilisele polüfooniale, sealhulgas konduktuse (conductus) caudadele ja organumi melismidele.

Motett, mis kujues lõpuks nende katsetuste kõige edukamaks tulemuseks, sai alguse poeetilise teksti kasutamisest klausli duplumis.

Selle arengu keskmes olid Perotinus ja tema tekstide autor Kantsler Philip (Philip the Chancellor). Tulemuseks olnud teoseid, mis kujutasid enesest tropeeritud tiiskandipassaaže või tropeeritud klausleid, hakati prantsuskeelse sõna mot (sõna) põhjal kutsuma motellideks. Sõna 'motell' muutumisel motetiks hakati ka uue tekstiga partiid nimetama duplumi asemel motetuseks.

Moteti kujunemisel mängisid keskset rolli klauslid. Nende kasutamine varasemate organumite vananenud passaažide asendajana viitab küll minevikule, kuid nende transfomeerumine motetiks selgitab nende jätkuvat populaarsust. Kuigi paljusid klausleid ei tunta motettidena ja neile ei lisatud ka teksti, püsis heliloojate huvi selle žanri vastu aastakümneid. Klausel oma rütmiseeritud tenoriga olid kahtlemata moteti potentsiaalseteks eelkäijaks.

Ars nova motett

Motett kui žanr oli oluline ka edaspidi kuni 14. sajandi lõpuni ja seda peeti elitaarseks, mis oli mõistetav ainult väljavalitutele. Selle eesmärk oli pidudel kuulajate meeli lahutada, sellel oli esteetiline kõrgväärtus ja see ei allunud enam liturgiale.

Johannes de Grocheo (u 1255 – u 1320, prantsuse muusikateoreetik) kirjutab: "Seda žanrit ei tohi rahvale esitada, kuna viimane ei taba selle peensusi ära, samuti ei ole rahva meelt võimalik sellega lahutada, seevastu tuleb seda esitada haritlastele ja neile, kes otsivad kunsti peeneid nüansse. Motetti harilikult lauldakse haritlaste pidudel." (Wörner 1993: 96)   

Liturgilise (vaimuliku) moteti tekstid on seotud nn tenor '​i ehk kõige madalama hääle (ka cantus firmus ehk 'kindel laul', liturgilised meloodiad, võis olla veel gregoriuse koraal) tekstiga. Tenor '​it võidi esitada ka instrumentidega, ülemised hääled - teine hääl peale tenori duplum või motetus (sellest hiljem ka nimetus "motett"), kolmas hääl triplum ja neljas hääl quadruplum. 

Ilmalike motettide tekstid kõnelevad kahel teemal: 1) poliitiliste ja moraalsete probleemide drastiline kriitika; 2) (enamasti) prantsuse armastuslüürika. 

Ars nova motett muutus 14. sajandil kõige esinduslikumaks žanriks, kirjutati peamiselt poliitilistele sündmustele pühendatud pidumotette, nt kuningate kroonimiste ja peapiiskoppide pühitsemiste puhuks.