Taru ehk mesipuu on mesilastele valmistatud eluruum, millesse nad ehitavad kärgedega pesa ning koguvad sinna mett ja suira.
Metsmesilased ehitavad oma pesa koobastesse, kaljulõhedesse, õõnsatesse puudesse ja muudesse looduslikesse õõnsustesse. Meemesilased eelistavad õõnsusi, mille maht on umbes 45 liitrit, ning nad väldivad alla 10 l ja üle 100 l suurusi õõnsusi. Õõnsuse kõrgus maapinnast peab olema 1–5 m, sissepääs sellesse peaks olema pigem lõuna poolt (põhjapoolkeral) ja pigem altpoolt. Kaugus emakolooniast peab olema vähemalt 300 m. Sama pesa kasutatakse palju aastaid järjest.
Mesilastele pole sageli sobivat looduslikku elupaika. Sellisel juhul saab neid ise valmistada.
Ajalugu
Tarusid tehti juba Vana-Egiptuses. 5. dünastia kuninga Nyuserre Ini ajal rajatud templi seintel, mis on dateeritud aastasse enne 2422 eKr, on kujutatud töölisi tarru suitsu puhumas ja kärgi eemaldamas.
Meetootmist selgitavaid raidkirju on leitud 26. dünastia aegse aadliku Pabasa hauast. Neil kujutati meepurke ja silindrilisi tarusid.
Iisraelis pronksiajal eksisteerinud Rehavi linnas toimunud väljakaevamistel leiti sadakond kolme tuhande aasta vanust taru, neist kolmkümmend tervet. Tarud olid valmistatud põletamata savist ja õlgedest ning paiknesid korrapärastes ridades. See näitab arenenud meetööstust Iisraelis sel ajal. Tarude kõrval asus viljakuskujukestega altar ja see võib tähendada, et meetootmisega oli seotud religioosseid tegevusi. See on vanim avastatud mesila, kuid on selge, et mesilad ise on märksa varem leiutatud.
Mesindus Eestis
Metsamesinduse perioodil, mis oli valdav kuni 19. sajandi teise pooleni, kasutati tarudena metsas kasvavate puude looduslikke või uuristatud õõnsusi. Mesilasperele raiuti puudesse sobivaid õõnsusi tarutuuraga, kusjuures tarupuu märgistati peremärgiga. 1783. aastal keelustati metsainstruktsiooniga tarupuude õõnestamise riigile või mõisatele kuuluvates metsades, kuid neid leidus veel 19. sajandilgi Kagu-Eestis.[1]
Alates 16. sajandist võeti Eestis kodumesilates kasutusele pakktarud, mis valmistati õõnestatud puupakkudest. Seda tarutüüpi kasutati meil kuni Teise maailmasõja alguseni. 18. sajandi lõpust alates kasutati Põhja-Eestis õlelontidest punutud õlgtarusid, mis olid iseloomulikud Kesk-Euroopale. Laudadest neljakandilisi kasttarusid hakati valmistama 19. sajandi lõpul.[1]
Tänapäeval on maailmas kasutusel üle 600 tarutüübi.
Liigitus
Tarusid saab liigitada lamavtarudeks ja korpustarudeks.
- Lamavtarude raamid asuvad rõhtsalt. Eestis kasutatakse peamiselt eesti lamavtaru, mille sisse mahub olenevalt taru suurusest 16–25 pesaraami.
- Korpustarusse asetatakse raamid püsti. Sellel tarul lisatakse raame kümnekaupa üksteise peale.
Tarusid liigitatakse ka raami mõõtude järgi. Maailmas on levinuimad Langstrothi-Rooti taru (raami mõõtmed 230×435 mm) ja Dadanti-Blatti taru (300×435 mm). Eestis kasutati 20. sajandi teisel poolel laialdaselt 22-raamilist Eesti taru (277×414 mm).
Vaata ka
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mesipuu |
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
