Magnetoptiline ketas

Magnetoptiline ketas on andmekandja, mille kirjutamisel kasutatakse magnetvälja ning lugemisel optikat. Tehnoloogia pärineb aastast 1985. Neid kettaid kasutati arvuti kõvaketastena, ning need ei vaja erilisi failisüsteeme.

MO ketta pind

Magnetoptilised kettad on turult kadunud, kuna odavamad CD/DVD-kettad muutsid nad üleliigseteks. Magnetoptilised kettad on väga töökindlad, samas aga ka väga aeglased.

Tehnoloogia

130 mm 2,6 GB magnetoptiline ketas

Algselt olid kettad sama suured, kui täiskõrguses 130 mm kõvakettad (nt arvutis IBM PC XT). 130 mm andmekandja meenutab välimuselt vanamoodsat CD-ROM-i ümbrist, samas 90 mm ketas on juba umbes sama suur, kui harilik 1,44 MB diskett, kuid kaks korda paksem. Ketta ümbris tagab, et tolm ei rikuks seadet ning kestadel on avad, mis justkui oleksid alati suletud.

Plastikust kesta all on magnettundlikust metallist ketas. Andmete lugemise ja kirjutamise käigus puudub füüsiline kontakt kettaga. Lugemisel valgustab laser ketta pinda, mis omakorda peegeldab valgust lähtuvalt aluspinnast. Kirjutamisprotsessi ajal laseri võimsus kasvab nii palju, et see suudab ketta pinna üles sulatada. Kui kirjutatav punkt on üles sulatatud, lülitub protsessi ketta teisel pool paiknev elektromagnet, millega muudetakse ketta polarisatsiooni.

Iga kirjutamistsükkel on lugemistsüklist kaks korda pikem, kuna esimesel ketta ringil laser kustutab ja kuumutab ketast ning teisel ringil elektromagnet kirjutab andmed kettale. Aastal 1996 leiutati 90 mm ketaste jaoks tehnika, mis kustutas ja kirjutas samal tsüklil.

Magnetoptilised kirjutid kontrollivad pärast kirjutamist kettale salvestatud andmeid, et vea puhul sellest kohe operatsioonisüsteemile teada anda. See tähendab, et kirjutamine on lugemisest kolm korda aeglasem, kuid neile ketastele salvestatud andmed säilivad töökindlalt.

Magnetoptiliste ketaste tehnoloogia hakkas hoogsalt arenema 1997. aasta sügisel, kui välja tuli Plasmon's DW260 ketas. Selles oli kasutusel tehnoloogia Light Intensity Modulated Direct OverWrite, tänu millele oli ketta jõudlus varasematest ketastest märgatavalt suurem.

130 mm kettad olid saadaval mahtudega 650 MB kuni 9,2 GB, kuigi see maht oli jagatud ketta kahele küljele ehk näiteks 2,6 GB ketta puhul oli mõlema poole vormindatud suurus 1,2 GB. 130 mm kettad kasutasid alati SCSI-liidest. 90 mm kettad oli ühepoolsed ning neil puudus ümberpööramise võimalus. 90 mm kettaid oli saada SCSI, IDE (PATA) ja USB vormingus. Maht varieerus 128 MB kuni 2,3 GB-ni.

Tootjad

Arvuti NeXT oli esimene, mis kasutas magnetoptilist ketast, kuid peagi pakkus Canon seda ka teistele klientidele.

Sony MiniDiscs on magnetoptiline ketas ja Sony toodab ka muid erinevaid magnetoptilisi meediume.

Pinnacle Micro oli magnetoptiliste ketasti suurtootja. 3,5" kettaid oli mahus 128 MB ja 230 MB. 5,25" tootmises olnud kettad olid 650 MB ja 1,3 GB (Sierra), 2,6 GB (Vertex) ja 4,6 GB (Apex). Vertex ja Apex ei toetanud ISO standardit ning kasutasid omandiõigustega meediat. Pinnacle Micro on lõpetanud nende toodete tootmise.

Fujitsu oli 90 mm magnetoptiliste seadmete suurtootja, kuid ka nemad on magnetoptiliste seadmete tootmise lõpetanud.

PDO Konica Minolta on jäänud ainsaks 90 mm 3,5" magnetoptiliste ketaste tootjaks. Neil on nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides müügil 3,5" 1,3 GB mahutavusega ketas.

MiniDisc ja Hi-MD

MiniDisc

MiniDisci (lühemalt MD) magnetoptilise salvestussüsteemi töötas välja Sony eesmärgiga parandada helikvaliteeti kassettmakiga võrreldes ja võimaldada ka salvestatud helimaterjali hõlpsat töötlemist. MD-seadmed tulid müügile 1992. aastal, aga on leidnud võrdlemisi piiratud kasutamist. Sony lõpetas kaasaskantavate MD-mängijate tootmise 2012. aastal.

MD-plaat on kaitseümbrises nagu arvutidiskett, ent sellest märksa väiksem: läbimõõt 64 mm, ümbris 72×68×5 mm. Mänguaeg oli algselt 60 min, seejärel 80 min.

Salvestist kannab 1,2 mm paksust läbipaistvat plastketast kattev magnetkiht, mille peegeldusvõimet saab salvestamisel muuta magnetvälja ja laserkiire koostoimel. Magnetkiht (nt polaarsusega SN) magneetub ümber (olekusse NS) ainult salvestusraja selles kohas, mida samal ajal kuumutab kõrge temperatuurini (180 °C) plaadi vastaspoolelt infrapunane laserkiir (sama lainepikkusega 0,78 μm kui CD-mängijas). Ümbermagneeditud koht on parema peegeldamisvõimega ja vastab bitile 1. Need magneetumisolekud jäävad püsima ka magnetkihi jahtumise järel. Üheaegselt kirjutamisega kustutab laserkiir endise salvestuse. Salvestusrajalt loeb laserkiir bitte samamoodi nagu CD-plaadilt; laserkiire võimsus on nüüd palju väiksem kui salvestamisel. Säästkodeerimiseks kasutab Sony oma koodekit ATRAC. Versioon ATRAC3plus (2003) tagas andmekiiruse 256 kbit/s.

2004. aastal tuli Sony välja minidiski Hi-MD versiooniga, mis lubab salvestada ühele endise suurusega Hi MD-plaadile ligi 1 GB andmeid, seejuures peale helisignaali ka fotosid, tekstdokumente ja videot. Andmeid tihendab süsteem ATRAC-3plus, kusjuures on valida mitmesuguseid andmeedastuskiirusi.