Mäetaguse mõis

Mäetaguse mõis (saksa keeles Mehntack) oli rüütlimõis Jõhvi kihelkonnas Virumaal. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb mõisasüda Mäetaguse alevikku Alutaguse valda Ida-Viru maakonnas.

Mäetaguse mõisast on kirjalikke teateid 1542. aastast. Omanikuks oli siis Peter von Tiesenhausen. Tiesenhausenid valitsesid Mäetagusel 1617. aastani, kui uueks omanikuks sai Tuwe Bremen. Juba 1638. aastal ostis mõisa Fabian von Wrangell. Wrangellide 98 aastat kestnud valitsemisaja jooksul arenes mõis kiiresti. Ehitati mitmeid uusi hooneid ning arendati põllumajandust. 1690. aastal rentis mõisa parun Ungern-Sternberg. Põhjasõja ajal 1703. aasta mais mõis põletati. Läbi aegade on Mäetaguse kuulunud Virumaa suuremate mõisate hulka nii territooriumilt kui talupoegade arvult.

Tõeline õitseaeg saabus 1738. aastal, kui mõis läks von Rosenite omandusse. Mäetaguse mõisnik Otto Fabian von Rosen, Liivimaa maanõunik 1737–1759 ja hiljem Liivimaa maamarssal, kes koostas 1739. aastal agraarõigusliku dokumendi, nn Roseni deklaratsiooni, mis kuulutas talupoegade õigusetut seisundit ja põlistas pärisorjusliku Balti erikorra, st mõisnikule saab kuuluma täielik õigus talupoja isiku ja omandi üle. Talupoegadelt võetava koormise suurus on mõisniku enese määrata.

1760. aastal algul valmis uus, puidust härrastemaja. 1816. aastal, päev enne peremehe sünnipäeva, põletati see mõisahoone maha.

1796. aastal Eugene von Roseni ajal ehitati varaklassitsistlik kahekorruseline kelpkatusega peahoone. Esifassaadi ilmestab hoone keskosas paiknev konsoolrõdu. Kergelt eenduvate risaliitide ees asuvad sissepääsud. Teise korruse akende kohal on kolmnurkfrontoonid. Tagafassaadil paiknevad tiibhooned. Tagafassaadi keskosas asus varem kahe korruse kõrgune palkon. Teisel korrusel asuvad ruumid anfilaadselt. Neist esinduslikem on hoone keskosas asuv saal.

1890. aastatel, Konstantin von Roseni ajal, ehitati peahoone mõningal määral ümber. Samast perioodist on pärinevad ka enamus kõrvalhooneid. Peahoone vestibüüli hakkas ehtima historitsistlik laemaaling, mis on koopia itaalia kunstniku Andrea Mantegna Mantovas asuvast maalist. Auringi külgedel paiknevad kaaristutega tall-tõllakuur ja ait. Rosenite valduses püsis mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Otto Fabianil oli viis poega. Mäetaguse mõisa päris keskmine George Woldemar von Rosen. Viimane omanik oli vabahärra Konstantin von Rosen.

19. sajandi alguses sai mõisa park praeguse ulatuse. Park on suur ja heas kujunduses. Puud paiknevad ringidena. Pargis on mitu tiiki, mis praegu on kuivad. Pargis on Eesti kõrgeim, üle 30 meetri kõrguseks kasvanud saar.

Peahoonest paari kilomeetri kaugusel asub Rosenite uusgooti stiilis detailidega kabel. Kabeli kõrval asunud Rosenite perekonna rahula on praktiliselt hävinenud.

1919. aastal mõis riigistati toona vastu võetud maaseaduse järgi. 1922. aastal rajati häärberisse kool, kuni 1982. aastani, mil valmis uus koolimaja.

1992. aastal andis sovhoos maja vallavalitsusele, mil alustati ka mõisa restaureerimist. Kõigepealt sai maja uue katuse. 1993. aastal tehti fassaad korda, ehitati katlamaja ja majja viidi keskküte. 14. veebruaril 1995 valmis esimene korrus ja vallavalitsus kolis uutesse tööruumidesse. 1995. aasta jõuluks valmisid trepihall, kaminasaal ja suur saal. 1996. aasta jaanipäevaks valmisid näitusesaal ja banketisaal. Restaureerimist jätkati kuni 1998. aasta detsembrini, mis valmisid kaks viimast ruumi.

Härrastemaja üldpindala on 1041 m² ja majas on 37 ruumi. Mäetaguse mõisakompleksist on säilinud 14 hoonet: tõll-tõllakuur, ait, viina-ait, kasvuhoone, ait-kelder, viinavabrik, meierei, 2 loomalauta, tööhobuste tall, valitseja-maja. Härrastemaja teine korrus oli esinduskorrus, alakorrus mitmesuguste majandus-teenijateruumide päralt, mis oli tüüpiline 18. sajandi lõpule ja 19. sajandi algusele.

Restaureeritud mõisahoones asus 2017. aasta lõpuni Mäetaguse vallavalitsus, teise korruse saalides korraldatakse aga kultuuriüritusi ning see on ka selliste pidulike sündmuste nagu pulmade, juubelite ja vastuvõttude pidamise koht.

Hoone ehteks on vestibüüli historitsistlik laemaaling ning mõisaajast säilinud kaks pronksist lõviskulptuuri. Ait-tõllakuuris tegutseb mõisahotell ja spaa.