From Wikipedia, the free encyclopedia
Lohu mõis (saksa keeles Loal) oli rüütlimõis Harjumaal Hageri kihelkonnas Lohu külas. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Rapla maakonda Kohila valda.
.jpg)
Lohu mõisa rajas Hans von Maydell 1620. aastatel Ruila mõisa Lohu külla keskajast pärinevale veskikohale. Lohu küla oli juba 1241. aasta paiku Taani hindamisraamatusse kantud 27 adramaaga.
1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Stockholmis Ruila mõisa riigisaadikuks olnud Riia linnapeale Johann Ulrichile (1572–1642).
1637. aastal omandas mõisa tema poeg Wilhelm Ulrich (u 1604–1661). Hiljem kuulus mõis Wilhelmi pojale kohtunik Ewert Gustav von Ulrichile (suri 1707), seejärel viimase vanemale pojale, kindraladjutandile ja laevastiku kapten-komandörile Karl Gustav von Ulrichile (1677–1730), kelle surma järel sai uueks omanikuks Ewerti vanuselt järgmine poeg, Eestimaa rüütelkonna peamees Jakob Heinrich von Ulrich (suri 1743), kes rajas 1730.–1740. aastatel mõisa uue härrastemaja. Tema poeg Friedrich Johann von Ulrich (1717–1770) päris hiljem Lohu mõisa koos sinna juurde kuuluva Röa kõrvalmõisaga.
1709. aastal toimusid mõisa ümbruses Karl XII sõjakaaslaste karoliinide lahingud. Lahingu mälestuseks on rootslaste haud mõisa kõrval.
1778. aastal müüsid Ulrichid Lohu mõisa Otto Wilhelm von Krusenstiernale (1740–1820), kes oli 1774 abiellunud Friedrich Johann von Ulrichi tütre Friederike Mariega (1754–1841). Otto lasi ehitada uue härrastemaja ja pani aluse Krusensternide Järlepa harule, ostes 1799 Järlepa mõisa. Otto Wilhelm von Krusenstierna oli kuulsa admirali Adam Johann von Krusensterni lell ja saksa näitekirjaniku August von Kotzebue äi.
1798 pantis Otto Wilhelm Lohu mõisa alampolkovnik Adam Johann von Baranoffile (1751–1807).
1816 lahkus mõisast maadeuurija Adam Johann von Krusensterni pere, kes oli mõisas maja üürinud, ja kolis endale ostetud Kiltsi mõisa. 15. märtsil 1816 sündis Lohu mõisas nende peres Charlotte Friedrika Julie von Krusenstern, kes 1846 abiellus Preisi diplomaadi ja kirjaniku Felix Theodor von Bernhardiga (1802–1885), kes oli Saksa keeleteadlase ja kirjaniku August Ferdinand Bernhardi (1769–1820) ning Saksa luuletaja ja näitekirjaniku Sophie Tiecki (1775–1833) poeg.
1821 rentis Adam Johann von Baranoffi poeg leitnant Karl Friedrich von Baranoff (1794–1838) Lohu mõisa koos sinna juurde kuuluva Röa kõrvalmõisaga kümneks aastaks Napoleoni sõdades silma paistnud kindralleitnandile Gotthard August von Helffreichile (1776–1843). Mõisate hinnaks oli 130 000 + 15 000 bankorubla + 15 000 hõberubla.
Gotthard August von Helffreichi surma järel jäid Lohu ja Röa kõrvalmõis tema lese vabapreili Charlotte Wilhelmine Anette von Helffreichi (sünd Stiernhielm; 1802–1872) eluaegsesse valdusse.
Charlotte Wilhelmine surma järel päris tema poeg kindralmajor Alexander Georg von Helffreich (1826–1908) Lohu ja Röa mõisa hinnaga 70 000 hõberubla ning asus koos abikaasa Helenega (1833–1921) Lohu mõisa elama.
1890 rajati mõisa viinavabrik ja sepikoda. Mõisaproua Helene von Helffreichi käsul valmistati ulatuslik fotokogu 1880.–1890. aastatel toimunud ümberehitustöödest ja kujundatud mõisa pargist. Fotode koopiad asuvad tänapäeval Eesti Ajalooarhiivis.
1905. aasta rahvarahutuste käigus sai Lohu mõis rüüstamises kannatada, kuid pääses mahapõletamisest.
1910. aastal kinnitati Lohu ja Röa kõrvalmõis kindral Alexander Georg von Helffreichi testamendi järgi tema õepojale kindralmajor Konstantin Baranoffile (1859–1936).
Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadusega riigistati mõisamaad ning Konstantin Baranoffile jäeti elamiseks asundustaluna mõisa valitsejamaja ja kasutusse mõisa enam kui 1200 hektarist vaid 29 hektarit maad.
1920. aastal sai mõisasüdamest moodustatud Niine talu (Vt ka Niine 6) endale sõjaliste teenete eest kontradmiral Johan Pitka (1872–1944), kuid Eesti Vabariigi poliitikas ja poliitikutes pettununa müüs ta 1924 koha Jüri Jaaksonile (1870–1942) ja sõitis Kanadasse põlislaande asundust rajama. Jaakson sai peagi riigivanemaks ja seejärel Eesti Panga presidendiks ning kaotas huvi mõisa vastu. Enne okupatsiooni jõudsid mõisa omanikud olla veel Tallinna Raekoja plats 16 koloniaalkauplust pidanud vürtspoodnik Heinrich Otto Waldmann (sünd. 3. mai 1888 Avanduse[1]), 1930. aastast aedvilja ärimees Johannes Heinrich Kramann (1886–1951) ja tema tütar Erika (1911–1988). Vana kindral Baranoff suhtunud varade äravõtmisse ja uutesse omanikesse üldiselt rahulikult, vaid Jaaksoni polevat ta sallinud ja kutsunud teda isegi duellile.
.jpg)
18. sajandi teisel veerandil rajati barokne peahoone, mida hiljem kasutati valitsejamajana. Mõnedel andmetel ehitati hoone juba 17. sajandi lõpus.
Otto Wilhelm von Krusenstern lasi ehitada uue kahekorruselise barokse mõisahoone. Härrastemaja paikneb tagaküljega vastu maanteed. Hoone teise korruse saali kaunistavad saksa rokokoomaalija Christian Gottlieb Welté 1791 loodud grisaille-maalingud romantilistest maastikest, Venuse ja Adonise müüdist, kus Venus kummardub tapetud Adonise kohale, ning Pyramuse ja Thisbe kurvast loost[2]). Welte maalingute kogupind on 27,6 ruutmeetrit.
Maalingud kaeti 1825. aasta paiku Miguel de Cervantes Saavedra "Don Quijote'i" teemaliste oksjonilt ostetud kõrgtrükitehnikas pilttapeetidega, mis pärinevad arvatavasti Pierre Jacquemarti ja Eugene Bernardi trükikojast Pariisis. Rariteetsed pilttapeedid riknesid Nõukogude ajal hoolimatute valdajate tõttu, kes kasutasid härrastemaja toorviljahoidlana.
1957. aastal võeti pilttapeedid riikliku kaitse alla kuuluvate vabariikliku tähtsusega kunstimälestiste nimekirja, restaureeriti 1960. aastatel Moskvas tuntud restauraatorite (J. A. Kossikova, M. P. Filatova, J. M. Tarassova jt) käe all ja neid säilitatakse tänapäeval Eesti Ajaloomuuseumis.
1966. aastal tulid restaureerimiseks eemaldatud pilttapeetide ja krohvikihi alt kõigi üllatuseks nähtavale suure kunstiajaloolise väärtusega seinamaalide fragmendid. 1967 ilmusid Teadusliku Restaureerimise Töökoja restauraatori E. Kelleri käe alt nähtavale ka signatuur (Welte) ja dateering (1791). Krohvi eemaldamise ja maalide restaureerimisega tegelesid asjatundjad: Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi kunstnik-restauraator Eerik Põld, Jaan Kobin Tallinna Linnamuuseumist, Tallinna Kunstiinstituudi üliõpilased E. Jänes ja T. Lätt ning kunstihuviline Tallinna Majandustehnikumi matemaatikaõpetaja T. Talts.
19. sajandi lõpus ehitati härrastemaja uusgooti stiilis ümber. Samas stiilis rikkalik dekoor lisati ka kõrvalhoonetele. 1885. aasta paiku kujundati peahoone ees olev park ümber Baltimaade kuulsaima maastikuarhitekti Georg Kuphaldti eestvedamisel. Pargiehitustöödel osales hilisem kauaaegne Tallinna linnaaednik Hans Lepp (1873–1951). 1890 rajati mõisa viinavabrik ja sepikoda.
1930. aastate lõpul pidasid omanikud mõisakompleksis linlastest puhkajate pansionaati.
Nõukogude Eesti ajal loodi endisse mõisa Eesti Riikliku Merelaevanduse abimajand ja omanikule anti käsk mõisakompleksist 24 tunni jooksul lahkuda. Hiljem anti varad üle Vambola kolhoosile, seejärel Kohila kolhoosile ja sovhoosile. 1972 asus seal Kohila sovhoosi Lohu osakonna keskus. Härrastemajas olid viljaladu, kinosaal, kontor ja korterid.
1973 võeti mõisakompleks arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla. 1970.–1980. aastatel kuulus mõisakompleks erikonstrueerimisbüroole Desintegraator ja sel ajal seda osaliselt restaureeriti.
1992. aastal tagastati mõisakompleks sõjaeelse omaniku Erika lastele ja restaureerimistööd jätkusid.
1998. aastal tunnistati muinsuskaitseseaduse alusel kultuurimälestiseks Lohu mõisa peahoone, park, piirdemüürid, valitsejamaja, ait-kuivati, tall-tõllakuur, masinarehi, vesiveski, viinavabrik, karjakastell, sepikoda ja aednikumaja-kasvuhoone.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
