Keemiline indikaator on spetsiifiliste omadustega aine (või ainete segu), mis teeb nähtavaks uuritava süsteemi teatud keemilise omaduse või selle muutuse. Valdavalt kasutatakse indikaatoreid keemilises analüüsis tiitrimise lõpp-punkti (ekvivalentpunkti) määramiseks lahuse värvuse muutuse järgi. Tuntuimad keemilised indikaatorid on happesusindikaatorid.
Indikaatoreid kasutatakse tiitrimisel järgmiselt. Uuritavale lahusele lisatakse mõni tilk indikaatori lahust ja seejärel aeglaselt tilgutatakse büretist teadaoleva kontsentratsiooniga reaktiivi (titrandi) lahust. Lahuse värvus muutub ekvivalentpunkti piirkonnas järsult ja tiitrimine katkestatakse. Nii saab määrata tiitritava aine (analüüdi) täielikuks reageerimiseks vajaliku (stöhhiomeetriline) titrandi koguse ja arvutada analüüdi kontsentratsiooni.
Indikaatorite tüübid:
- happe-aluse indikaatorid (ehk aluselis-happelised indikaatorid; näiteks fenoolftaleiin, metüüloranž) reageerivad lahuse happelisuse või aluselisuse muutumisele, s.t. muudavad värvust sõltuvalt pH-st. pH piirkonda, kus toimub indikaatori värvuse muutus, nimetatakse indikaatori pöördealaks;
- redoksindikaatoreid kasutatakse oksüdatsiooni-taandamise süsteemides, need näitavad süsteemi redokspotentsiaali;
- adsorptsioonindikaatorid adsorbeeruvad tiitrimisel tekkinud sademel ja muudavad selle värvust; näiteks tärklis;
- kompleksomeetrilised indikaatorid on orgaanilised värvained, mis moodustavad määratava aine katioonidega kompleksühendeid, mille värvus erineb indikaatorite omast; näiteks etüleendiamiintetraetaanhape (EDTA).
Vaata ka
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
