From Wikipedia, the free encyclopedia
Karjala Vabariik oli 1919. aastal välja kuulutatud riiklik moodustis, mis seadis eesmärgiks ühendada üheks rahvusriigiks Aunuse ja Arhangelski kubermangus elavad karjalased. Tegemist oli esimese riikliku moodustisega Karjala pinnal, mis taotles karjalaste iseseisvumist rahvuste enesemääramise põhimõttel. Vabariigi tuumiku aladel asub tänapäeval Venemaa Föderatsiooni koosseisus olev Karjala Vabariik.
|
Karjala Vabariik 18. veebruar 1919 – 10. detsember 1920 | |||||||||
 .svg) Karjala lipp (1920)
Karjala vapp (1920)
| |||||||||
 Vabariigi kontrolli all olnud piirkonnad. Tumerohelisega on märgitud vabariigi moodustanud piirkonnad, helerohelisega on märgitud hilisemad liitujad. | |||||||||
| Valitsusvorm | vabariik | ||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Valitsuse esimees | Antti Vierma | ||||||||
| de facto keskus | Uhtua | ||||||||
| Rahvaarv | u 100 000 elanikku | ||||||||
| |||||||||
| Riigikeeled | karjala keel | ||||||||
Vabariik eksisteeris natuke üle aasta ega suutnud ühendada kogu regiooni oma võimu alla – oma võimu tipul olles hoidis Karjala Vabariik enda kontrolli all vaid kõigest osa Valge mere Karjala regioonist.
Karjalaste rahvuslik liikumine tõhustus pärast 1905. aasta revolutsiooni. Kõige agaramalt tegutsesid Valge mere karjalased ning 1906. aastal asutati Tamperes esimene karjalaste rahvuslik organisatsioon – Viena-Karjalaste Liit.[1] Rahvuslik tegevus sai suurema hoo sisse 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni, mil rajati Tamperes uuesti Karjala Haridusselts, mille sihiks ametlikult oli karjalaste harimine ning kultuuri ja majanduse edendamine.[2] Seltsis olid peamiselt aga soomemeelselt meelestatud karjalased ja soomlased, kes peamiselt nägid Karjala tulevikku Soome koosseisus. Samuti töötas 1917. aasta juulis Uhtuas haridusselts välja autonoomia konstitutsiooni projekti, milles esitleti Karjalat kui osa Venemaast, millel on suur autonoomia. Projekti Petrogradis ignoreeriti[1]
Venemaa kodusõda osutus karjalaste jaoks väga kurnavaks. Toimus mitu võimuvahetust (Keisririigi võimu alt Vabariigi võimu alla, siis enamlaste võim, mille kukutasid Inglise interventsiooniväed, kes andsid võimu üle Vene valgetele. Sellele lisaks tegid Soome vabatahtlike väed regiooni mitu sõjaretke) ning enamasti nõudis uus võim regioonist meeste armeesse mobiliseerimist, toitu, hobuseid karusnahkasid jne. 1919. aastaks olid ligi pooled karjala mehed eri vägedesse mobiliseeritud. Oli ka midagi positiivset; britid lasid enamlaste vastu võitluseks luua Karjala polgu, kuhu koondus 3000 karjalast. Valgete võimu all olles muutus juba enne kriitiline toidupuudus Karjalas aina kriitilisemaks.[3]
16.–18. veebruaril Kemi linnas toimunud karjalaste kongress. Otsustati rajada viieliikmeline rahvakomitee, kelle ülesandeks oli Karjala Asutava Kogu kokku kutsuda. Karjala Rahvakomiteesse valiti järgnevad liikmed: Jegor Lesojev, Iivo Ahava. Aleksander Markojevitš, Ivan Gavrilov ja Semen Jestivanov. Samuti paluti komiteega liituda Karjala polgu ülemal major G. Lesojev. Kongressi lõpptulemusena kuulutati Karjala iseseisvaks riigiks. Riigi tulevik kas iseseisvana või hiljem Soome või Venemaaga liitudes pidi jääma tulevate kongresside otsustada. Karjalast pidi saama vabariik, kus hääleõigus pidi olema kõikidel meestel ja naistel, kes on vähemalt 20aastased. Rõhutati veel, et Karjala loodusrikkused peavad Karjala rahvale kuuluma, ja pandi paika riigi tulevased piirid: Süvari jõgi lõunas, Äänisjärv ja Valge meri idas ja Põhja-Jäämeri põhjast. Esialgu hoidis komitee enda kontrolli all siiski vaid väikest alal Põhja-Karjalas. Esimeseks rahvakomitee tööks määrati 2 saadikut Pariisi rahukonverentsile, et nõuda seal Karjala iseseisvuse toetamist.[4] Iseseisvuskuulutus tekitas segadust Karjalas, sest siiani oli soomemeelne Karjala Haridusseltsi end pidanud karjalaste esindajaks, kuid selts oli Kemi kongressilt kõrvale jäetud ning rahvakomitee Kemis karjalaste ainukeseks ametlikuks esindajaks kuulutatud seltsiga suhtlemata. [3]
Iseseisvuskuulutusele reageerisid etteheitvalt nii okupeerivad Briti väed kui ka Vene valgete võimu esindajad. Venelaste soovil korraldasid britid okupatsiooni ajal loodud Karjala polgu ümber nii, et seda juhiks venelased, mistõttu polk kaotas oma populaarsuse ning oli 1919. aasta juuni lõpuks laiali saadetud. Paljud karjalased võtsid aga lahkudes relvad ja laskemoona kaasa, olles valmis vajadusel Karjala armeesse astuma. Sellegipoolest ei üritanud valgete väed karjalasi mitte alla suruda väega, vaid kuulutasid kongressi otsused õigustühiseks kohtu kaudu. Ka karjalased sarnaselt eestlastega pöördusid toetust otsides brittide poole ja pakkusid neile protektoraadiks hakkamist kaitse ja toetuse eest. Britid keeldusid.[3]
21. juulil kogunesid karjalased taas, seekord Uhtuas, kus asutati Valgemere Karjala Ajutine Komitee, mille etteotsa sai Antti Vierma. Valitsus koosnes seitsmest liikmest. Karjala valitsuse esimesed mured olid toidupuuduse lahendamine ja iseseisvuse kindlustamine. Selleks saadeti maakondadesse palve, et need oma vajadustest valitsust teavitaks. Karjala sõdureid kutsuti loobuma valgekaartlaste väes teenimisest. Samuti sooviti siiani Briti nõudmiste tõttu suletud piiri avamist Soomega, sest Soome oli valmis Karjalat toetama nii rahaliselt kui ka toiduga. Korraldati ka läbirääkimisi Karjala Haridusseltsiga, mis kuhugi ei viinud. Kui need mured saab lahendatud, lubas valitsus pühenduda ülejäänud Karjalat tõsiselt kiusavatele probleemidele: teede ja koolide ehitus, põllumajanduse arendamine, maareform ja postiteenuse rajamine.[3][5]
Järk-järgult suurendas Karjala oma võimu all olevaid alasid, 1919. aasta oktoobris ja novembris liitusid Karjalaga Kiestingi, Jyskyjärvi ja Kiimasjärvi piirkonnad. 1920. aasta alguses esitasid liitumisavalduse veel Voijärvi, Tunkua ja Rukajärvi piirkonnad.[3]
Valitsusena toimiv komitee hakkas tööle Uhtua Õpetajate Seminarihoones. Komitee oli laias plaanis jagatud kolmeks. Esimene osakond tegeles sõjaväe, vanglate, õiguse ja tervishoiu haldamisega. Teine osakond keskendus majandusele, finantsprobleemide ja kaubanduse (sealhulgas toidu muretsemise) arendamisele. Kolmas osakond tegeles hariduse, sisehalduse ja põllumajanduse korrashoiuga. Kõige rohkem tähelepanu sai valitsuse lühikese tegutsemisaja jooksul aga kahtlemata näljahäda.[3]
Detsembris 1919 hakkas komitee välja andma ajalehte Karjala Valvur, milles on näha esialgset katset riigi identiteeti üles ehitada. Vene võimu all oldud aega käsitleti lehes negatiivselt ning kutsuti üles võitlema saavutatud iseseisvuse eest. Kutsuti üles karjalastama või soomestama oma venepäraseid nimesid. Ajaleht ilmus esialgu põhjakarjala murdes, aga kasutati ka soome keelt, eriti ajalehe hilisemates numbrites.[3]
Karjala iseseisvuse väljakuulutamise ajal oli suhtumine Soomesse ettevaatlik. Soome hõimusõdades tehtud sõjaretked Karjalasse ei olnud väga edukad olnud ning karjalaste arvamust Soomest tegelikult alla toonud. Kardeti, et Soome ei ole mitte vabastaja, vaid vallutaja, ning et ühinemine ei toimuks mõlema rahva vahelise lepinguga, vaid ühepoolselt soomlaste vallutuse käigus. Muret tekitasid ka soomekeelsed koolid ja luterlus, karjalased eelistasid oma keelt ja usku – õigeusku. Samuti pani sakslastesse tõrjuvalt suhtuvaid karjalasi kahtlema soomlaste suhe sakslastega ja plaan kutsuda Saksa prints Soome valitsejaks.[1]
Suhtumine Soomesse paranes 1919. aasta suvel, kui oli juba selge, et Soome jääb vabariigiks ning oli valmis Karjala riiki toetama raha ja toiduga, erinevalt inglastest ja venelastest. Soome oli ka muutnud oma suhtumist Karjalasse ega proovinud ala enam liita sõja jõuga, vaid toetada karjalaste iseseisvuspüüdeid.[3]
Raske on täpselt määratleda Soome-Karjala hilisemat suhete tasakaalu. 1919. aasta septembrist kuni Uhtua vallutamiseni 1920 märtsis esindas komitee juures poolametlikult Soome valitsust kohapeal Tuomo Tuisku, lisaks oli Soomest kohal veel mitu valitsuse esindajat. Tuisku tööst ja dokumentidest ei ole aga näha mingeid Karjala valitsusele esitatud määrusi ega nõudmisi, vaid peamiselt on ta saatnud Soome kirju, kus soovitab Karjalat rohkem toetada.[3]
1919. aasta hilissügisel otsustasid liitlasväed lahkuda Loode-Venemaalt, jättes regioonis võimule valgekaartlased. Vene valgekaartlased aga asusid oma võimete kohaselt korraldama Karjalasse karistusoperatsioone iseseisvusliikumise mahasurumiseks. Rünnati karjalaste külasid, lootuses karjalastelt relvad ära võtta ning nad kuulekaks hirmutada. Seetõttu pidi Karjala valitsus keskenduma esimese asjana sõjaväeüksuste loomisele, meeste relvastamisele, relvaladude ülevõtmisele ja Karjala teede valvamisele. Valgete rünnakud lõppesid enamasti venelaste kaotusega, näiteks parun Emil von Tiesenhauseni Kemi poole liikunud väeosa sai karjalastelt lüüa ja 80 inimest langes karjalastele vangi. Selle ning halva olukorra tõttu kodusõjarindel olid valged valmis Karjala seisundi üle läbirääkimisi pidama. [1][3]
Läbirääkimised toimusid 13.–18. veebruaril 1920. Vene valgete armeed esindas kindralleitnant Nikolai Klyuev. Läbirääkimistel oli eelis karjalastel. Karjala riik oli kasvamas, nüüd esitas ka Paanajärvi piirkond liitumistaotluse; valgekaartlased olid lahinguid kaotamas nii karjalaste kui ka punaste vastu ning üritasid peaaegu iga hinna eest karjalasi liitu saama, autonoomiat Karjalale lubati juba jaanuaris. Läbirääkimistel keeldusid karjalased rääkimast vene keelt, nõudes selle asemel oma keele kasutust. Läbirääkimised kukkusid läbi.[3]
Läbirääkimiste ajal olid enamlased suutnud valgekaartlasi lahingus alistada ning vallutasid Arhangelski. Samuti jõudsid nad Karjala piiresse. Esimesena vallutati Muurmani raudtee ja Kemi linn.[3] Karjalased organiseerisid samal ajal kongressidel lubatud maakonnapäeva organiseerimist, mis kogunes lõpuks 21. märtsil. Kohal oli 118 demokraatlikult valitud saadikut piirkondadest, mis olid soovinud vabariigiga liituda, lisaks esindaja Repolast ja paar esindajat liitumist taotlenud piirkondadest. Kogu kongressi jooksul olid enamlaste väed tegevad Karjalas ning hõivasid Karjala külasid. Ka jõudis 200meheline üksus Uhtuasse, kuid punavägi lubas kongressil toimuda, lootes et nad suudavad kongressi enda kasuks suunata. Enamlased pidasid pikki kihutuskõnesid ja üritasid kongressi üle võtta, kuid edutult. Lõpuks toetasid karjalased hääletuselt peaaegu ükshääleselt riigi iseseisvust (2 vastuhäält) ja nõudsid punaste lahkumist Karjalast. Selliseid tulemusi enamlased ei tunnustanud. 1920. aasta mais vallutati ülejäänud Valge mere Karjala ning ajutine valitsus pages Soome.[5][6]
Kongressil pandi paika ka Karjala valitsemise ülesehitus. Moodustati Karjala Ajutine Valitsus, mis pidi koosnema esimehest ja viiest liikmest. Piirkondasid pidid haldama piirkonnanõukogud, piirkonna koosolekud oli plaanitud toimuma 4 korda aastas. Karjala metsadest pool pidi kuuluma riigile, 25% omavalitsustele ja 25% eraisikutele. Õigeusk kuulutati Karjala peausuks, kaubandust oli plaanis korraldada vaid ühistulistes tegevustes, erakaubandus ei olnud lubatud. Haridus oli plaanitud olema kõigile kohustuslik, tasuta ja kättesaadav emakeeles. Taristu ehitamisel oli kõige olulisemaks plaaniks kahe raudtee ehitamine Soome-Karjala vahele. Pärast kongressi tunnustas Soome Karjalat ka de jure ning andis 8 miljonit marka riigilaenu.[3]
Nõukogude Venemaa keeldus Karjala Ajutist Valitsust ning viimase kongressi tulemusi tunnustamast. Selle asemel liikusid 25. aprillil punaväed Kemist Uhtua poole ning vallutasid 18. mail riigi keskuse. Karjala valitsus taandus Vuokkiniemisse ja kui oli selge, et Karjalas nad võitlust jätkata ei suuda, läks valitsus eksiili Soome, kus tegutses edasi Suomussalmis.[3] Detsembris 1920 ühines Valge mere Karjala valitsus Aunuse Karjala komiteega, mis ka Soomes eksiilis pesitses pärast oma alade kaotust, ning koos moodustati Karjala Keskvalitsus.[1]
Karjala ühendamine oli ambitsioonikas plaan, mida saavutada oli raske. Regioon on pindalalt suur, aga rahvastikutihedus regioonis on väga väike – vabariigi loomise ajal ei elanud kogu Karjalas üle 150 000 inimese.
Unistus iseseisvast Karjalast ei kustunud Karjala vabariigiga. 1921. aastal korraldasid karjalased uue ülestõusu sihiga vabaneda enamlaste võimu alt. Ülestõusuga liitus esimese iseseisvuskatsega võrreldes rohkem karjalasi, peamiselt enamlaste repressiivse poliitika tõttu esimese punase aasta järel ning enamlaste sisutühja autonoomiat, millega vabadusi kaasnes vähe.[1] Ülestõusu edenedes naasis Karjala valitsus eksiilist ja tegutses karjalaste esindajana.[7]
Nõukogude käsitlus Karjala ajaloost on väljakuulutatud vabariiki enamasti ignoreerinud. Karjala Vabariiki kas ei mainita üldse või tuuakse seda välja vaid kui soomlaste katset regioonis oma vasallriiki luua. Karjalas Nõukogude võimu kehtestamist käsitletakse kui ühte Soome-Vene sõdadest kodusõja ajal. Karjala omariikluse algust käsitletakse hoopis Karjala Töörahva Kommuuni loomisest peale, mida peetakse esimeseks karjalaste omariiklikuks moodustiseks ning millega rahuldati karjalaste vajadus autonoomia järele.[8]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
