Kaheksa kuud kahe tunniga

Kaheksa kuud kahe tunniga või Siberi pagulased (originaalis Otto mesi in due ore  o Gli esiliati Siberia) on Gaetano Donizetti  romantiline ooper (melodramma romantico ) kolmes vaatuses  Domenico Gilardoni  libretole Sophie Cottini romaani Elisabeth ou Les exilés en Sibérie (1806) alusel  René Charles Guilbert de Pixérécourt’i  kirjutatud näidendi  La fille de l'exilé ou Huit mois en deux heres (1819) järgi.. Esiettekanne toimus 13. mail 1827 Napoli  Teatro Nuovos. Rollide esmaesitajad olid Caterina Lipparini (Elisabetta), Giuseppe Loira (tsaar), Vincenzo Galli (suurmarssal), Antonio Manzi (Potoski), Francesca. Ceccherini (Fedora), Giuditta Servoli (Maria), Gennarino Luzio (Michele), Giuseppe Fioravanti (Ivano), Raffaele Scalese (Alterkan) ja Giuseppe Papi (Orzak). Dirigeeris Gaetano Donizetti.

Ajalugu

Otto mesi oli esimene Donizetti ooper, mille ta komponeeris kui oli saanud 1827. aastal Napoli Teatro Nuovo muusikajuhiks. See suurejooneliste lavaefektidega teos osutus erakordselt edukaks. Eriti kiideti „masinate täpset juhtimist”. Esietendusele järgnes veel 50 etendust samas teatris.  1831. aastal etendati seda  Firenzes  pealkirjaga  Gli esiliati Siberia („Siberi pagulased”),  kuid seal oli edu tagasihoidlik. 1832. aastal tegi Donizetti ooperis kergeid kohendusi, muutes Elisabetta sopranirolli populaarsele  kontraaldile Caroline Ungherile sobivaks. Järgmised parandused viis maestro sisse 1833. aasta Livorno lavastusse. 28. veebruaril 1835 esietendus  Torino Teatro Carignanos Jacopo Ferretti uue tekstiga muudetud versioon. Väljaspool Itaaliat esitati ooperit  Hispaanias,  Portugalis,   Saksamaal  ja  Austrias.

Aastatel 1838–1840 töötas Donizetti ooperit iga uue lavastuse jaoks aina ümber, lisades uusi muusikalugusid ja jättis vanu välja, mis polnud erilist tähelepanu saavutanud. Pariisis lavastuseks tegi ta suuremaid muudatusi ja pikendas ooperit. Teos sai pealkirjaks  Élisabetta ou la fille de l'exilé („Elisabetta ehk pagulase tütar”). Prantsuse libreto kirjutasid  Adolphe de Leuven ja Léon-Lévy Runswick. Kuid seda versiooni Pariisis ei esitatudki. Prantsuskeelsest versioonist tegi Donizetti itaaliakeelse versiooni  Elisabetta , mida ta pakkus  esitamiseks Londoni  Her Majesty's Theatre'ile. Pakkumist ei võetud vastu, ega seda versiooni ei esitatud ka Donizetti eluajal.

Pärast Donizetti surma üritas Itaalia helilooja Uranio Fontana Elisabetta versiooni elustada, kuid ta ei saanud Donizetti partituuri kätte, mis oli sel ajal  Londonis. Selle asemel võttis ta ette Otto mesi originaali   De Leuveni ja Brunswicki täiendatud libreto alusel ning komponeeris juurde üle poole uue versiooni muusikast. Fontana versioon esietendus 1853. aastal Pariisi Théâtre Lyrique'is.

Elisabetta  kaua kadunud partituur leiti hiljem Londoni Covent Gardeni ooperimaja keldrist. 1. ja 3. vaatus leiti 1984. aastal ja 2. vaatus 1988. aastal. Seda versiooni esitati 16. detsembril 1997 Londoni  Royal Festival Hallis. 17. juulil 2003. aastal kanti prantsuskeelne versioon  Élisabeth ou la fille de l'exilé ette kontsertetendusel New Yorgis. Õieti oli tegu erinevate versioonide kokkumonteerimisega, mis koosnes prantsuskeelsest libretost, Londoni versiooni orkestratsioonist ja Otto mesi originaalpartituurist. Elisabetta  retsitatiivid muudeti kõnedialoogideks.

Tegelased

-         Tsaar  (tenor)

-         Suurmarssal (bass)

-         Stanislaus Potoski  (tenor), krahv

-         Fedora (metsosopran), krahvinna, Potoski naine

-         Elizabetta (sopran), Potoskite tütar

-         Mary (metsosopran), Elizabetta õde

-         Michele (tenor buffo), Mary poeg, Venemaa valitsuse kuller

-         Iwano  (bass), endine bojaar ja praamimees Kama jõel

-         Alterkan  (bass), tatarlaste hordi juht

-         Orzak (tenor), teine ​​tatarlaste pealik

Süžee

Tegevus toimub18. sajandi esimesel poolel Venemaal Saimkas, Kama  jõel ja Moskva Kremlis. Krahv Stanislao Potoski, tema naine Fedora ja nende tütar Elisabetta pagendatakse eksliku süüdistuse tõttu Siberisse. Nad elavad kloostri juures ühes lagunenud majas. Ühel päeval otsustab Elisabetta võtta ette vaevarikka teekonna minna jalgsi ja üksi  Moskvasse, et veenda tsaari perekonna süütuses. Teel kohtub ta Kama jõe ääres Venemaa valitsuse kulleri Micheliga, kellesse armub. Kuid nad jäävad ette tatari hordidega, kes nad lahutavad ja võtavad neiu vooruslikkuse. Karmis ja metsikus Kama jõe äärsetes metsades Moskva poole liikudes kohtub Elisabetta endise bojaari Iwanoga, kes oli üks tema isa kohta valesüüdistusi esitanud. Iwano töötab nüüd Kama jõel praamimehena. Pärast tütre surma kahetseb ta oma tegu ja tunnistab Elisabettale oma süüd. Kui jõgi üle ujutab, päästab Elisabetta end, tehes Iwano surnud tütre puidust kirstu rusudest parve. Michele saabub Moskva Kremlisse peaaegu samal ajal kui Elisabetta. Ta on saanud surevalt praamimehelt kirja, mis kinnitab krahvi süütust. Suurmarssal, kes on osaliselt vastutav ka Potoski perekonna pagenduse eest, püüab igati takistada, et Elisabetta  tsaari juurde ei pääseks. Sellegipoolest õnnestub tal pääseda tsaari jutule. Tsaar on juba saanud oma kullerilt Michelelt praamimehe kirja, milles selgitatakse pagenduse asjaolusid ja ebaõiglust. Tsaar annab armu kogu perele ja laseb nad Moskvasse tagasi kutsuda.

Muusikalood

- Elisabetta kavatiin „Dal palpitar cessate”

- Michele kavatiin „Songh'io, proprio chillo sguiglio”

- Elisabetta ja Michele duett !Zitto zitto; il ver io dico”

- Elisabetta, Potoski ja Fedora tertsett „Deh, qui fermate il piede, e vi sovvenga”

- Elisabetta, Michele ja Maria tertsett „Oh, partendo insiem col figlio”

- Iwano kavatiin „Morte! Ah, vieni ad involarmi”

- Iwano ja Elisabetta duett „Ed il suol mi regge ancor!”

- Alterkani, Orzaki, Iwano ja Elisabetta kvartett kooriga „Tartaro masnadier”

- Ansambel kooriga „Ma… oh Dio!… densa caligine”

- Maresciallo kavatiin „Tutto è gioia. Tutto è calma”

- Michele aaria „Ecco… comme?… a chi?… che cosa?”

- Finaali ansambel kooriga „Viva ognor del russo impero”

Allikad

-         William Ashbrook. Donizetti and his operas, Cambridge University Press, 1982

-         Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, Portland, Amadeus Press, 1994

-         Actes Sud. Gaetano Donizetti Otto mesi in due ore CD, Arles, 1999