Külmalõhe
From Wikipedia, the free encyclopedia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Külmalõhe on puu tüvele tekkinud kahjustuse vorm, mis tavaliselt tekib õhukese koorega puudele ning on olemuselt õhukese või laia, pika või lühikese vertikaalse praona ilmnev haav tüvel.[1]
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2020) |
Puukoore mõranemine ning lagunemine tüvelt on puudele omane protsess, eriti kevadel, kui algab puu kasvuhooaeg. Välimised koore kihid on surnud kude ja rakud ning sellepärast see ei kasva edasi. Koore välimiste kihtide maha langemine on kasulik selleks, et puu saaks radiaalsuunas edasi kasvada. Puu koore sisemised kihid - kambium ja niin on elus ning nende ülesandeks on kasvatada pidevalt koort juurde, mis samal ajal kaitseb puu sisemust erinevate kahjustuste eest.[2]
Peamiseks põhjuseks, miks sellised külmalõhed tekivad, on teaduslikult uuritud - “külma kahanemine”. Kui rakud on veega küllastunud, siis temperatuuri kiire alanemisega külmumiseni tekivad rakkudes jääkristallid - vee jäätudes selle ruumala suureneb. Mõnikord võivad ka vähese niiskussisalduse korral rakud pigem kahaneda, kuna niiskus surutakse külmumisel rakuseinast rakkude avadesse, “kuivatades” raku lühikeseks ajaks. Kuna varasemad kahjustused puul reageerivad erinevalt, siis need kahjustused just soodustavad külmalõhe teket.[3]
Hilistalvel ning varakevadel, kui vesi on puidus üle küllastuspunkti ning on vaba veena rakkudes, võib ekstreemsete ja ootamatute külmadega tekitada puidus pinget, mis pärast kindla piiri ületamist lõpuks tekitabki nii tüvele kui ka koorele lõhe ja sellega koos on kuulda valjut paukumist. Kuna tegemist on soojusliku paisumise ning kahanemisega, siis eelnevalt kahjustatud puit ei suuda samamoodi reageerida temperatuuri muutustele kui terve puit.
Lisaks kui puukoores on lõhe, lubab see erinevate patogeenide tungimist puitu - näiteks musta pässiku teket(lepal ja kasel), mis on puule endale lõpuks letaalne.[1]
Kõige soodsamad kasvukohad külmalõhe tekkele on liigniisked või halva filtratsiooniga alad. Samas on ka kõige soodsam aeg nende tekkeks siis, kui terve päev on tüvele paistnud päike ning kui talvel päike loojub - keskkonna temperatuur alaneb kiiresti ning koor jahtub enam-vähem sama kiiresti. Puit aga jahtub palju aeglasemalt ning lõpuks tekib pinge all lõhe, mida võib vahel kuulda valju paukumisena.[4]
Veel praegugi soovitatakse tüvelõhesid mitmel viisil desinfitseerida ja ravida. Saksamaal, kus puukirurgia oli veel hiljuti au sees, on külmalõhesid ja -ribisid püütud kinni tõmmata läbi tüve puuritud poltidega[5]. Selline “ravimine” tekitab näilise kasu asemel hoopiski puidumädanikke ning uusi sekundaarseid lõhesid.
Üldjuhul ei muuda üks-kaks tüvelõhet puud veel ohtlikuks. Mädanikupesa, millest nad alguse said, on tervest puidust keemiliste kaitsebarjääridega eraldatud (kapseldunud) ega levi tavaliselt mööda lõhet laiali. Probleeme võib tekkida siis, kui tüvelõhega puu kasvab kaldu või on lõhe tekkinud tüveharude vahele: selline puu võib murduda või lõhki rebeneda. Neil juhtudel peaks puuhoolduse spetsialist leidma parima lahenduse. Murdumisohtlikku, ent suurt ja väärtuslikku puud pole ilmtingimata vaja maha raiuda. Teda võib säilitada veel aastakümneid, kui oksi oskuslikult harvendades vähendada võra kaalu ja tuuletakistust või paigaldada puuharusid koos hoidvad pehmed tugivööd [6][7][8]. Raske horisontaalne oks, millesse on tekkinud pikilõhe, tuleb aga enamasti ära lõigata.
Enamjaolt esinevad külmakahjustused kõvadel lehtpuudel, kõige tihemini esineb tammel, saarel, vahtral, kasel.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
