From Wikipedia, the free encyclopedia
Jugoslaavia sõjad olid rahvuslikud konfliktid endise Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi territooriumil, mis toimusid aastatel 1991–2001.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2018) |
Need sõjad aitasid kaasa Jugoslaavia riigi lagunemisele, kui liiduriigid kuulutasid ennast iseseisvaks. Kui ülejäänud maailm tunnustas vasttekkinud riike, siis nendes riikides olid põhiliselt serblaste ja albaanlaste rahvusvähemuste probleemid lahendamata. Neid sõdasid loetakse eraldiseisvateks militaarseteks konfliktideks, mis toimusid ja mõjutasid enamikku endistest Jugoslaavia vabariikidest: [1][2][3]
Sõjad lõppesid enamjaolt rahukõnelustega, mis hõlmas uute riikide rahvusvahelist tunnustamist, kuid suurehulgalise majandusliku kahjuga regioonis. Alguses otsis Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) taga Jugoslaavia terviklikkuse säilitamist hävitades föderatsioonist lahkulöönud valitsused, kuid JNA läks üha rohkem Serbia valitsuses oleva Slobodan Miloševići mõjuvõimu alla, kes kutsus esile Serbia natsionalistlikku retoorikat ja oli valmis toetama Jugoslaavia riiki nii palju, et säilitada Serbiat ühtse riigina. Selle tulemusena hakkas JNA kaotama sloveenlasi, horvaate, albaanlasi, bosnialasi ja makedoonlasi ning tõhusalt sai sellest Serbia armee.[4] ÜRO 1994 raporti kohaselt ei olnud Serbia eesmärgiks Jugoslaavia taastamine, vaid "Suure Serbia" loomine Horvaatia ja Bosnia aladelt.[5]
Tihti kirjeldatakse seda kui kõige ohvriterohkemat konflikti Euroopas pärast teist maailmasõda. Konfliktid said kurikuulsaks toime pandud sõjakuritegude, etniliste puhastuste, inimsusvastaste kuritegude ja vägistamiste poolest. Tegemist oli pärast teist maailmasõda Euroopas esimeste konfliktidega, kus mõisteti ametlikult kohut genotsiidi korraldanud inimeste üle ning süüdistati neid sõjakuritegudes.[6] ÜRO abil moodustati Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal, mis hages neid süüdistusi.[7]
Pikemalt artiklis Sloveenia iseseisvussõdaPeamine artikkel Sloveenia iseseisvussõda
Jugoslaavia sõdade esimest konflikti tuntakse kümnepäevase sõjana, mille algatas JNA 26. juunil 1991 ehk päev pärast Sloveenia lahkulöömist Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist 25. juunil 1991.[8][9]
Esialgu käskis Jugoslaavia föderatsiooni valitsus JNA-l kindlustada riigi piiride ületamised Sloveeniaga. Sloveenia politsei ja Sloveenia Territoriaalkaitse blokeerisid kasarmuid ja teid, mis viis patiseisuni ja piiratud kokkupõrgeteni üle kogu vabariigi. Konflikt lõpetati 7. juulil 1991 rahukõnelustega Brionis mitmekümne tosina kaotuse järel, kui Sloveenia ja Horvaatia nõustusid kolmekuulise lahkulöömise moratooriumile föderatsioonist. Jugoslaavia föderaalarmee lahkus Sloveeniast täielikult 26. oktoobril 1991.
Pikemalt artiklis Horvaatia iseseisvussõdaHorvaatia iseseisvussõda peeti aastatel 1991–1995 ühelt poolt end Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist iseseisvaks kuulutanud Horvaatia valitsusele lojaalsete jõudude ning teiselt poolt serblaste võimu all olnud Jugoslaavia Rahvaarmee ja Horvaatias elanud serblaste vahel. Sõdimine selles regioonis algas nädalaid varem kui Sloveenia kümnepäevane sõda. Horvaatias nimetatakse peetud sõda enamasti Kodumaa sõjaks, aga ka Suur-Serbia agressiooniks[10]. Serbia allikates viidatakse üldjuhul sõjale kui Sõjale Horvaatias.[11] Sõda lõppes Horvaatia täieliku võiduga, sest saavutati iseseisvus ja säilitati oma piirid, kuid suur osa riigist oli laastatud ning majanduslikud kahjud ulatusid 37 miljardi dollarini.[12]
Pikemalt artiklis Bosnia sõdaBosnia sõda oli rahvusvaheline relvastatud konflikt, mis toimus Bosnias ja Hertsegoviinas aastatel 1992–1995. 1992. aasta alguses toimus palju vägivaldseid sündmusi ning tavaliselt loetakse sõja alguseks 6. aprilli 1992. Sõda lõppes 14. detsembril 1995. Vaenupoolte põhilised osapooled olid Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigi väed, isehakanud Bosnias elavad serblased ja Bosnias elavad horvaadid, kes lõid Srpska Vabariigi ja Hertseg-Bosnia Vabariigi ning keda juhiti ja varustati vastavalt Serbia ja Horvaatia Vabariigi kaudu.[13][14][15]
Sõda oli osa Jugoslaavia lagunemisest. 1991. aastal Sloveenia ja Horvaatia lahkulöömise järel Jugoslaavia Föderaalsest Sotsialistlikust Vabariigist korraldas multirahvuslik Sotsialistlik Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik, mille elanikest 44% olid moslemi usku bosnialased, 32,5% õigeusklikud serblased ja 17% katoliiklikke horvaate, iseseisvusreferendumi 29. veebruaril 1992, mis võeti vastu. Bosnias elavad serblased boikoteerisid iseseisvusreferendumit ning lõid enda vabariigi. Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvumise järel mobiliseerisid Bosnias elavad serblased enda väed, keda toetasid Serbia valitsus ja JNA, et kindlustada serblaste alad Bosnias ja Hertsegoviinas. Peagi laienes sõda üle kogu riigi ning algas etniline puhastamine bosnialastest ja horvaatidest. Põhiliselt toimus see ida-Bosnias ja üle kogu Srpska Vabariigi.[16]
Tegemist oli territoriaalse konfliktiga, kus alguses oli ühel poolel serblaste väed, mida peamiselt organiseeris Srpska Vabariigi (VRS) armee ja teisel poolel olid Bosnia ja Hertsegoviina armee (ARBiH) ja Horvaatia väed (HVO). Nagu Serbia, tahtis Horvaatia Bosnia ja Hertsegoviina alasid endale kindlustada.[17] Serbia ja Horvaatia poliitilised jõud jõudsid omavahelisele kokkuleppele Bosnia jaotamises, mida nimetatakse Karadordevo ja Graz kokkuleppeks, ja Horvaatia väed pöörasid ARBiH vastu, millega algas Horvaatia – Bosnia sõda.[18] Bosnia sõda kirjeldatakse kui kibestunud võitlemist, valimatut linnade ja külade pommitamist, etnilist puhastamist ja massilist vägistamist, mille sooritajateks olid peamiselt serblaste väed, vähemal määral horvaadi[19] ja bosnialaste[20] väed. Sündmused nagu Sarajevo piiramine ja Srebrenica massimõrv said konflikti ikooniks.
Sõda lõppes rahukõnelustega Wright-Pattersoni õhuväe baasis Ohios, mis toimus ajavahemikul 1.–21. novembrini 1995 ja millele kirjutati alla 14. detsembril 1995 Pariisis.[21]
Pikemalt artiklis Kosovo sõdaAutonoomia tühistamise järel tuli Kosovol vastu seista Jugoslaavia riigi organiseeritud rõhumisele. 1990. aastate alguses piirati albaaniakeelset raadiot ja televisiooni ning suleti ajalehed. Lisaks lasti lahti suurel hulgal Kosovos elavad albaanlased avalikes ettevõtetes ja institutsioonides nagu pankades, haiglates, postkontorites ja koolides.[22] Juunis 1991 saadeti laiali Priština Ülikooli assamblee ja mitme teaduskonna nõukogud ning vahetati serblaste vastu. Septembris 1991 keelati Kosovo albaanlastest õpetajatel kooli territooriumidele sisenemine ja õpilasi sunniti kodus õppima.[22]
Aja jooksul hakkasid Kosovos elavad albaanlased Belgradile vastu, kui 1996. aastal loodi Kosovo Vabastusarmee. Relvastatud kokkupõrked algasid kahe poole vahel 1998. aasta alguses. NATO poolt kaasaaidatud vaherahule kirjutati alla 15. oktoobril, kuid mõlemad pooled murdsid seda kaks kuud hiljem ja jätkasid sõdimist. Jaanuaris 1999 toimus Račaki massimõrv, kus tapeti 45 Kosovos elanud albaanlast. Selle massimõrva peale otsustas NATO, et konflikti on võimalik lõpetada sõjalise rahuvalvamise üksuse paigutamisega regiooni, mis sunnib mõlemat osapoolt omavahelist sõdimist lõpetama. Jugoslaavia keeldus 23. märtsil välisest rahuvalveüksuse paigutamisest ja NATO valmistus rahuvalveüksuste toomiseks regiooni jõuga. Sellele järgnes Jugoslaavia üksuste pommitamine, et Serbia väed ei sekkuks. Rünnakut juhtis kindral Wesley Clark. Vaenulik sõjategevus lõppes kaks ja pool kuud hiljem Kumanovo lepinguga. Kosovo valitsemine läks üle ÜRO Kosovo administratsioonile ja Kosovo jõudude sõjaväelisele kaitsele (KFOR). Viieteistkümnekuuline sõda tekitas mõlemale osapoolele tuhandeid tsiviilkaotusi ja rohkem kui miljonil inimesel tuli ümber paigutuda.[23]
Pikemalt artiklis Preševo oru ülestõusPreševo oru ülestõus oli relvastatud konflikt Föderaalse Jugoslaavia Vabariigi sõjaväe ja Preševo, Medveda ning Bujanovaki Vabastusarmee vahel, mille moodustasid albaanlastest mässulised (UÇPMB).[24][25][26][27] Konflikti käigus oli olukordi, kus Jugoslaavia valitsus palus abi KFOR-lt, et maha suruda UÇPMB rünnakuid, kuna Kosovo sõja lõpetanud Kumanovo lepingu järel tekkinud puhvertsooni ei tohtinud Jugoslaavia väed siseneda ja konfliktis said nad kasutada ainult kergelt relvastatud sõjaväelisi üksusi.[28]
Pikemalt artiklis Makedoonia ülestõusMakedoonia ülestõus oli relvastatud konflikt Tetovos, mis algas 2001. aasta veebruaris, kui Makedoonias elavate etniliste albaanlaste Rahvuslik Vabastusarmee (NLA) militaarne üksus ründas Makedoonia julgeolekuüksusi ja lõppes Ohridi leppega. NLA eesmärgiks oli riigis elavate albaanlaste, kes moodustasid riigis 25,2% ja Tetovos 54,7% elanikkonnast, õiguste ja autonoomia suurendamine.[29][30] Samuti on väiteid, et rühmitus soovis alasid, kus on albaanlaste enamus, Makedooniast lahku lüüa,[31] kuid kõrgemad NLA liikmed eitavad seda.[29]
1991
Sloveenia ja Horvaatia kuulutavad ennast iseseisvaks juunis, Makedoonia septembris. Sloveenia sõda kestab kümme päeva, milles hukkub 63 inimest. Jugoslaavia armee lahkub Sloveeniast lööduna, kuid toetab Horvaatias serblastest mässuliste üksusi. Algab Horvaatia iseseisvussõda.
Horvaatias elavad serblased kuulutavad endale kuuluvad alad iseseisvaks, kuid neid tunnustab ainult Belgrad. Vukovari linn laastatakse pommitamisega ning teised linnad nagu näiteks Dubrovnik, Karlovak ja Osijek saavad tugevasti kannatada.[32] Sõjapiirkonnast tulevad põgenikud on Horvaatiale liiga suur koorem, kui Euroopa reageerib põgenike kriisile aeglaselt. Horvaatias olid 250 000 horvaati ja mitteserblast sunnitud kodust lahkuma või põgenesid vägivalla eest.[33]
1992
Vance'i plaan võetakse vastu, millega luuakse 4 ÜRO vägede tsooni serblastele ja lõpetatakse territoriaalne sõdimine Horvaatias. Bosnia kuulutab ennast iseseisvaks. Bosnia sõda algab, kui serblased püüavad luua uue Serbia riigi, Srpska Vabariigi, mis hõlmaks võimalikult palju Bosnia alasid.
Föderaalne Jugoslaavia Vabariik kuulutab, et koosneb kahest vabariigist: Serbiast ja Montenegrost. ÜRO rakendab sanktsioone Föderaalsele Jugoslaavia Vabariigile ja võtab Sloveeniat, Horvaatiat ja Bosniat liikmeteks. Föderaalne Jugoslaavia Vabariik nimetab ennast ainsaks legaalseks Jugoslaavia Vabariigi Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi järeltulijaks, millest on teised vabariigid lahku löönud. ÜRO saadikud nõustuvad, et Jugoslaavia on lagunenud "paljudeks koosnevateks vabariikideks".
Jugoslaavia armee taganeb Bosniast, kuid jätab relvad Srpska Vabariigi armeele, kes ründab selliseid halvasti varustatud Bosina linnasid nagu Zvornik, Kotor, Varoš, Prijedor, Foča, Višegrad ja Doboj. Algab Sarajevo piiramine. Linnade ründamise ja piiramise tagajärjeks oli ligikaudu 600 000 mitteserblasest põgeniku. Bosnias algab Bosnia – Horvaatia konflikt.
1993
Sanktsioonide mõjul on Jugoslaavias dinaari inflatsiooniks 3,6 miljonit protsenti, mis on suurem kui 1929. aasta suure depressiooni ajal. Horvaadid hävitasid Mostaris Stari Mosti (Vana sild), mis ehitati 1566. See taastati 2003. aastal.
1994
USA abil jõutakse bosnialaste ja horvaatide vahel rahuleppe sõlmimisele, millega luuakse Bosnia ja Hertsegoviina.
1995
Teatatakse Srebrenica massimõrvast, milles Serbia väed hukkasid 8372 bosnialast. Horvaatia alustab operatsiooni Torm, millega võetakse tagasi kõik UNPA tsoonid, v.a Ida-Slavoonia. Sellega kaasneb 150 000 – 200 000 serblase väljarändamine nendelt aladelt. Sõda Horvaatias lõppeb.
NATO teostab mitu õhurünnakut Bosinas elavate serblaste üksuste ja teiste sõjaliste objektide pihta. Horvaatia ja Bosnia armee alustavad ühispealetungi Srpska Vabariigile. Pariisis sõlmitakse Daytoni leping. Sõda Bosnias ja Hertsegoviinas lõppeb. Sõja lõpuks on surnud või kadunud üle 100 000 inimese ning 2 miljonit inimest on riigisiseselt ümber paigutatud või põgenikud.[34]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
