Remove ads
John Ronald Reuel Tolkien (3. jaanuar 1892 Bloemfontein – 2. september 1973 Bournemouth) oli inglise proosakirjanik, luuletaja, keeleteadlane ja akadeemik, kes on tuntud eeskätt kirjandusteoste "Kääbik ehk Sinna ja tagasi" ja "Sõrmuste isand" autorina.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
| J. R. R. Tolkien | |
|---|---|
 J. R. R. Tolkien 1920. aastatel | |
| Sünninimi | John Ronald Reuel Tolkien |
| Sündinud |
3. jaanuar 1892 Bloemfontein, Oranje vaba riik (tänapäeval Lõuna-Aafrika abariik) |
| Surnud |
2. september 1973 (81-aastaselt) Bournemouth, Dorset, Suurbritannia |
| Puhkepaik | Wolvercote'i surnuaed, Oxford |
| Rahvus | britt |
| Alma mater | Exeteri kolledž |
| Elukutse | kirjanik ja keeleteadlane |
| Žanr | imeulme, kirjanduskriitika, mütopoeesia |
| Tuntud teoseid |
|
| Abikaasa |
Edith Bratt (a 1916; s 1971) |
| Lapsed |
|
| Sugulased | Loetelu |
Tolkieni surma järel avaldas poeg Christopher mitu isa märkmete ja materjalide põhjal koostatud teost, nende hulgas "Silmarillion". See kogum koos "Kääbiku" ja "Sõrmuste isandaga" moodustab laiema tekstikorpuse, mille keskmes on väljamõeldud maailm Arda ja selle piirkond Keskmaa. Sinna kuuluvad proosateosed, poeemid, esseed, fiktiivsed ajalood ja leiutatud keeled. Tolkien ise kasutas selle kohta koondnime Legendaarium.
Kuigi ulmekirjandust viljeleti ka enne Tolkieni,[1] muutus žanr tänu teoste "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" laialdasele menule palju populaarsemaks. Seetõttu peetakse Tolkieni kaasaegse ulmekirjanduse teerajajaks ja isaks. 2008. aastal sai Tolkien ajakirjas The Times avaldatud nimekirjas "50 suurimat Briti kirjanikku pärast 1945. aastat" kuuenda koha.[2] Forbesi 2009. aastal koostatud suurima sissetulekuga surnud kuulsuste edetabelis oli Tolkien viiendal kohal.[3]
Remove ads
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
J. R. R. Tolkien spetsialiseerus Oxfordi ülikoolis keskinglise keele lääne-midlandsi murdele. Ta elas üpris tavapärast ja tagasihoidlikku väikekodanlikku elu – pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas Oxfordi äärelinnas ja hoolitses aia eest. Tolkien suri rahus 81-aastaselt. Tema elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda väga kitsal erialal, mis pakub tavainimesele üldjuhul väga vähe (kui üldse) huvi. Sellegipoolest sai ta tänu huvile keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu kuulsaks juba oma eluajal.[viide?]
Tolkieni huvitasid ennekõike muistse Põhja-Euroopa ja vanade anglosakside pärimused. Ta tegeles päevast päeva vanade legendidega. Arvatavasti viis see teda seisundisse, kus ta suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja. Kindlasti olid osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja nende kallal töötades tekkis tal juba üliõpilaspäevil soov luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Tänu sellele soovile kirjutas ta teosed "Kääbik" ja "Sõrmuste isand". Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "Silmarillion".[viide?]
Tolkien töötas eri rahvaste folkloori, muistendite ja müütidega ning kujundas selle materjali oma eesmärkide järgi ümber. Tolkien muutis pärimuslikku materjali, andes kangelastele näod, nimed ja ruumi tegutsemiseks. Lisaks sellele piiritles ta ajalised raamid, hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal on vaid dekoratiivne väärtus. Tolkieni raamatutes on kasutatud aastaarve, et muuta kangelaste ajalugu tõelisemaks, kui seda suudavad muinasjuttudes kasutatavad terminid "ammu", "ennemuiste" või "vanasti". Nii valmis salapärane, kõige väiksemate detailideni läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.[viide?]
Tolkieni muutis piiri fantaasiamaailma ja tegelikkuse vahel õhemaks kui kunagi varem ning see on üks tema üüratu kuulsuse ja populaarsuse põhjuseid. Muinasjutumaailmast sai midagi käegakatsutavat. See maailm eksisteeriks justkui siinsamas kõrval, pruugib vaid harjumuspärasest keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.[viide?]
Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejate seas menukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautor kõikidele sama žanri hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov teos peab olema alus kõikidele tulevastele tekstidele ning sisaldama mängureegleid, kujundeid, suhteid ja struktuure, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.[viide?]
Tolkieni looming ja sellega seostuvad sõnad, pildid ja helid on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. Mustrid tunduvad kummaliselt tuttavad ja omased, sest need on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivsest mälust.[viide?]
Lapsepõlv
J. R. R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnas. Tema vanemad olid pärit Birminghamist. Tolkieni isa Arthur Tolkien pärines kuulsast laostunud klaveritootjate perekonnast. Laostumine oli peamine põhjus, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal, linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Sealne kliima ei sobinud kõigile, nende hulgas ka Tolkieni emale Mabelile, kes igatses tagasi "vanale heale Inglismaale".[viide?]
1895. aastal sõitis Mabel koos laste John Ronaldi ja Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri 38-aastaselt. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Tolkienile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt Suffieldidelt.[viide?]
Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole'i külla. Seda aega oma elust nimetas Tolkien õnneajaks, kuid see jäi üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid. Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Tolkien oli andekas laps: juba nelja-aastaselt oskas ta lugeda ja varsti õppis ta ka õigesti kirjutama. Tema lemmiktunnid olid keeled. Ema tutvustas talle juba varastel Sarehole'i päevadel ladina keele algtõdesid. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et poeg on eriti andekas just erinevates keeltes.[viide?]
Vabal ajal luges Tolkien palju. Tema lemmiklektüür oli Andrew Langi raamatusari "Haldjaraamatud", eriti "Punane haldjaraamat", milles on lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fáfniri – see on kummaline ja võimas lugu, mis leiab aset Põhjalas. Sellest sai alguse Tolkieni eluaegne huvi Põhja-Euroopa muistendite vastu.[viide?]
Tolkien armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli sellega tugev tunnetuslik side – taime kuju ja selle puudutus käel huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis puude otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis nendega.[viide?]
1900. aasta oli Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga pöördus katoliku usku. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Selle olukorra tõttu tekkinud pinge ja rahaline kitsikus mõjusid halvasti Mabeli tervisele. Samal aastal astus Tolkien King Edwardi kooli ning perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.
1904. aasta aprillis diagnoositi Mabelil tollal ravimatu suhkurtõbi. Ta suri sama aasta 14. novembril 34-aastaselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Tema lapsed John Ronald ja Hilary jäid orbudeks.[viide?]
Pärast ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsid John Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Tädi käest said poisid toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Ta ei suutnud vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada ning põletas kõik Mabelist jäänud isiklikud paberid ja kirjad. 1908. aasta algul kolisid poisid proua Faulkneri juurde.[viide?]
Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes kaotas oma ema 14-aastaselt. Neiu oli silmapaistvalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Peagi sõbrunesid poisid Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu John Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Kui isa Francis noorte vallatustest teada sai, keelas ta neil kohtuda enne, kui John Ronald 21-aastaseks saab, sest siis vabanes ta hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel kolm pikka aastat. Sellise keelu tagajärjel muutus süütu sõprus traagiliseks armastuseks.[viide?]
Samal ajal kasvas ka Tolkieni keelehuvi. Ta uuris ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keele juuri ning nende ühisjooni, tegeles filoloogiaga. Tolkieni huvi süvenes veelgi, kui ta tutvus anglosaksi keelega. Armastusest sõnade vastu mõtles ta välja omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades lõbustas ta end kreeka sõnadega sarnanevaid sõnu välja mõeldes. Tolkien lõi oma hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal väljamõeldud keele, mille ta nimetas naffariks.[viide?]
Seejärel sattus Tolkieni kätte Joseph Wrighti teos "Gooti keele aabits". Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis huvitasid Tolkieni väga. Ta ei õppinud üksnes gooti keelt selgeks, vaid asus leiutama uusi gootikeelseid sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal. Ühest tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümbolid.[viide?]
Loomu poolest oli Tolkien rõõmsameelne ja väga elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust, lisaks oli tal hea huumorimeel ja suurepärane oskus leida uusi sõpru. Pärast ema surma lisandus tema iseloomule ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema surma pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne, kuid sellised masendushood ei olnud sagedased.[viide?]
Seda, et Tolkien oli seltsiva loomuga, kinnitab koolis tema ümber koondunud mitteametlik ühendus Teeklubi, millesse kuulujaid ühendasid põhjalikud teadmised keeltest ja kirjandusest. Teeklubi kutsuti ka lühendiga TKBS.[viide?]
Ülikool
1911. aastal sai Tolkienist Oxfordi Exeteri kolledži õpilane. Ta kohanes uue miljööga kiiresti ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Ta võttis osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest ning asutas ka oma seltsi, mille nimeks sai Apolaustikud. Seal tehti ettekandeid, peeti diskussioone ja debatte ning korraldati suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma sõprade seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli väga seltsiv ja ta ei tahtnud ühestki lõbusast sündmusest kõrvale jääda, mistõttu kannatas tema õppetöö.[viide?]
Üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi – võrdleva filoloogia valikaine, mis viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kelle vaimustus filoloogia vastu innustas Tolkieni. Tänu Wrightile süüvis Tolkien põhjalikult keele saladustesse.[viide?]
Üliõpilaspõlves avastas Tolkien enda jaoks soome keele. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta uuris "Kalevala" originaalkeelt. Tolkien on öelnud: "Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täis senitundmatute maitsetega suurepäraseid veine." Ta õppis soome keele ära vaid nii palju, et sai läbi töötada osa originaalsest "Kalevalast", kuid selle mõju tema keeleloomele oli märkimisväärne. Ta hakkas looma tugevalt soome keelest mõjutatud keelt, mis hiljem ilmus tema raamatutes kui quenya ehk kõrghaldjate keel. Arvatavasti samal ajal tekkis Tolkienil esimest korda mõte luua Inglismaa oma mütoloogia.[viide?]
3. jaanuaril 1913 sai Tolkien täisealiseks. Keskööl tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, kus ta uuendas oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith, et on kihlunud George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud, et on sellest uudisest löödud. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Sama päeva õhtul tühistas Edith kihluse ja lubas end Tolkienile.[viide?]
1913. aasta suvesemestril vahetas Tolkien antiikkirjanduse kateedri inglise kirjanduse vastu. Ta spetsialiseerus lingvistilistele uurimustele ja sai enda tuutoriks noore uusmeremaalase Kenneth Sisami. Siis veetis Tolkien kirjutuslaua taga palju rohkem aega kui antiikkirjandust õppides. Iseäranis huvitas teda keskinglise keele läänemidlandsi murre, kuna see oli seotud tema lapsepõlve ja päritoluga. Ta luges läbi mitu vanaingliskeelset teost, mis olid talle seni tundmatud. Nende hulgas oli Cynewulfi anglosaksi religioossete värsside kogumik "Crist". Eriti suurel määral mõjusid talle kaks rida:[viide?]
- "Eala Earendel engla beorthast,
- Ofer middangeard monnum sended."
- ("Ole tervitatud, Earendel, säravaim ingel,
- kohal keskmaa, inimestele saadetud.")
"Tundsin kummalist ärevust," kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. "Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole."[viide?]
Tolkieni eriaine oli vanaskandinaavia keel, mille tõid Islandile 9. sajandil norralased. Ta süüvis Norra saagadesse ning avastas enda jaoks Islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise "Vanema Edda". Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on veel vanemad, pärinedes Islandi asustamise eelsest ajast. "Vanema Edda" mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem "Völuspaa", mis räägib maailma ajaloost alates selle loomisest ning ennustab selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb Norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Paganlikul kosmosekirjeldusel on elava müüdiga sarnased tunnused, need on aupaklikud ja salapärased. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks inspiratsiooniks.[viide?]
8. jaanuaril 1914 võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse ja kohe pärast seda kihlusid nad Tolkieniga ametlikult. 1914. aasta hilissuvel peatus Tolkien oma tädi Jane'i ja venna Hilary talus. Just seal, maa viljastavas õhustikus, kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri on "Ehatäht Earendeli teekond". See luuletus pani aluse Tolkieni enda loodud mütoloogiale.[viide?]
Kadunud lood
Samal ajal, kui Tolkien kirjutas teost "Earendeli teekonna", oli Inglismaa Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta. 1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Tolkien Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe pärast kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Esimesed tulemused polnud suuremat väärt, kuid algus oli tehtud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema taustaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: "Ma ei tea. Püüan välja uurida." See tähendab, et ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Selline hoiak saatis teda elu lõpuni.[viide?]
Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need edukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu saab ta akadeemilise ametikoha. Seni aga pidi ta astuma sõjaväeteenistusse Lancashire'i füsiljeerügemendi teise astme leitnandina.[viide?]
Enne Prantsusmaale minemist abiellus ta Edithiga. Tseremoonia toimus 22. märtsil 1916.[viide?]
14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil oli hukkunud Rob Gilson, üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn kaevikupalavikku ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.[viide?]
Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige, G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja öelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis, kui mind enam neid ütlemas pole." Tänu nendele sõnadele alustas Tolkien suurt tööd, mille peale ta oli juba mõnda aega mõelnud. See oli võimas ja hämmastav ettevõtmine, millele leidub kirjandusajaloos vähe paralleele. Ta hakkas looma uut mütoloogiat.[viide?]
Idee sai alguse tema keeleloomeharrastusest. Ta avastas, et kui soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka ajaloo, mille põhjal need saaksid areneda. Samuti ajendas teda soov luua Inglismaa mütoloogia. Ta vihjas sellele juba üliõpilaspäevil, kirjutades "Kalevala" kohta: "Sooviksin, et meil oleks sellest rohkem alles – midagi samalaadset, mis oli kord osa inglastest".[viide?]
Tolkien tegi eeposega algust, kirjutades odava kaustiku kaanele jämeda sinise pliiatsiga: "Kadunud lugude raamat". Pärast seda hakkas ta kaustikusse kirjutama lugu, mida tänapäeval tuntakse nimega "Silmarillion".[viide?]
Pärast sõjaväeteenistust naasis Tolkien Oxfordi, kus ta asus tööle abileksikograafina. Ta töötas koos rühmaga, kes nägi päevast päeva vaeva, et koostada kõige laiahaardelisem sõnastik, mida inglise keeles iial koostatud. Kogu selle aja jätkas ta "Kadunud lugude" kirjutamist. Ühel õhtul luges ta Exeteri kolledži esseeklubis ette oma teksti "Gondolini langemine", mille võttis üliõpilastest publik vaimustusega vastu.[viide?]
1921. aastal asus Tolkieni perekond elama Leedsi. Leedsi ülikoolis alustas ta tööd inglise keele lektorina. Peres kasvas selleks ajaks kaks poisslast.[viide?]
Koos kaastöölise E. V. Gordoniga asutas Tolkien Leedsis üliõpilaste viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena populaarseks.[viide?]
Leedsi aastate jooksul jätkas Tolkien mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli "Kadunud lugude raamat" peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis kirjutas Tolkien lood, mis räägivad universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö oli peaaegu valmis, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost ümber kirjutama, nagu ei tahakski teost lõpetada.[viide?]
1924. aastal sai Tolkien professoriks, olles vaid 32-aastane. Briti ülikoolide praktikas oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus ta asus tööle anglosaksi keele professorina.[viide?]
Kirjandusklubi The Inklings
Pikemalt artiklis The Inklings
Kui Tolkien Oxfordi naasis, puudus tema elust midagi väga tähtsat – sügav emotsionaalne ja intellektuaalne side, mis kadus koos TKBS-i purustamisega Somme'i lahingus. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi viikingiklubiga sarnanev kirjandusklubi The Inklings ('söeõgijad'). Klubi eesmärk oli populariseerida islandi kirjanduse lähtekeeles lugemist. Viski ja õlle abil suudeti lugemist elavdada. Sellised koosviibimised lõppesid tihti hilisööl.[viide?]
Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu võõristasid nad üksteist, kuid õige pea õppisid mehed teineteist hindama ja juba 1927. aasta maiks oli Tolkien Lewise Söeõgijatesse meelitanud. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.[viide?]
1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus – The Inklings. See toimus ajal, kui Söeõgijad enam ei kogunenud, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad islandi saagad ja lõpuks ka "Vanem Edda" said läbi loetud. Nime The Inklings kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. Kirjandusklubi liikmeteks oli hulk sõpru, kes kõik olid ristiusku mehed ning kellest enamus olid kirjandushuvilised. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures Magdaleni kolledži elutoas. Keedeti teed, süüdati piibud ning seejärel otsis keegi välja käsikirja ja hakkas seda valjusti ette lugema. Sellele järgnesid arvustused, vahel vaieldi. 1930. aastate lõpuks oli The Inklingsist saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata "Kääbiku" käsikirja.[viide?]
"Maa all urus elas kääbik"
Akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkieni elus tähtsal kohal laste kasvatamine, mille juurde kuulus ka neile lugude vestmine. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keeruka "Silmarillioni", et luua märksa lihtsamaid lugusid.[viide?]
Lühijutud, mida Tolkien aastatel 1920–1930 oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, kus ta käsitles vahel Arthuri ja keldi legende, kuid enamasti jäi siiski enda loodud legendide juurde. Trükki ei jõudnud nendest midagi, kui välja arvata üksikud Oxford Magazine'is ilmunud luuletused. Need luuletused näitasid Tolkieni kolleegidele, et talle meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed. Nad leidsid, et see ajaviide on kahjutu, ehkki pisut lapsik.[viide?]
Oli suvepäev, Tolkien istus oma kabinetis akna all ja parandas süvenenult riigieksami töid. Äkki leidis Tolkien, et on kirjutanud ühe töö servale lause "Maa all urus elas kääbik". Sellest lausest sai alguse kõik ülejäänu.[viide?]
Pikka aega ei kirjutanud ta lausest midagi edasi, paari aasta jooksul valmis sellele lisaks vaid Thróri kaart. 1930. aastatel kirjutas ta sellest oma teose "Kääbik". 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: "Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära."[viide?]
"Kääbik" on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.[viide?]
Raamatut saatis edu, mida Tolkien ise vaevu loota oli julgenud. "Kääbik" ilmus trükis 21. septembril 1937. Esimene väljaanne oli jõuludeks läbi müüdud. Paar kuud hiljem ilmunud Ameerika väljaanne pälvis New York Herald Tribune'i hooaja parima lasteraamatu auhinna. Tolkieni kirjastaja Stanley Unwin mõistis, et tema kirjastamisnimistus on lastekirjanduse menuraamat. Ta kirjutas Tolkienile: "Suured massid loodavad kuulda teilt järgmisel aastal kääbikute kohta uusi lugusid!"[viide?]
Järgneva arutelu käigus kaaluti avaldada nii "Silmarillioni" kui ka lastele mõeldud lühijutte, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien "Kääbikule" järje kirjutama.[viide?]
Siis aga juhtus midagi vältimatut. Tolkien ei tahtnud enam "Kääbiku" laadis lugusid kirjutada, vaid soovis jätkata tõsise mütoloogia loomist. Nüüd oli tal see võimalus. Uus raamat oli kindlalt seotud "Silmarillioniga" selle väärika eesmärgi ja lennuka stiili poolest. Tulemuseks oli 16 aastat pühendumist nõudnud "Sõrmuste isand". Tolkieni kirjastaja poeg Rayner Unwin teatas oma isale, et tegemist on "kummalise raamatuga, kuid sellest hoolimata on see suurepärane ja haarav lugu". Ta ei kahelnud hetkekski, et raamat väärib avaldamist tema isa firmas.[viide?]
Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C. S. Lewisele, kes talle pärast selle lugemist kirjutas: "Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole."[viide?]
1954. aasta augustis ilmus trükist esimene köide. "Kardan raamatu avaldamist," kirjutas Tolkien oma sõbrale, "võimatu on mööda vaadata sellest mis seal kirjas on. Ma paljastasin oma südame püssitorude ees."[viide?]
Arvustused olid head ning peagi selgus, et esimese trüki kolm ja pool tuhat eksemplari ei rahulda nõudlust ning poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa "Kuninga tagasitulek". Arvamusavaldajad jagunesid selgesti pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid kasvasid hoolimata vaenlaste arvamusest.[viide?]
Suur muutus müüginumbrites toimus 1965. aastal, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud "Sõrmuste isanda" piraatversiooni osas. Vallandunud dispuut pälvis laialdast huvi ning seetõttu oli Tolkieni nimi ja tema raamatute pealkirjad Ameerikas sestpeale hästi tuntud. Ülikoolilinnakutes hakati teda jumalikult austama. "Sõrmuste isand" sai sadade tuhandete noorte ameeriklaste jaoks otsekui piibliks, mis ületas kõik müügirekordid. Ameeriklaste vaimustus levis kulutulena ka teistesse riikidesse, näiteks kasvas huvi Tolkieni raamatute vastu Suurbritannias. Nii Londonis kui ka mujal riigis hakkasid koos käima Tolkieni seltsid.[viide?]
Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu tema kahetsusväärseks kultuseks. Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: "Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu, kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata."[viide?]
Hilisem elu
Aastad möödusid ja Tolkieni teatavad isikuomadused muutusid üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa hääldusviisi ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Vanadus oli talle väga raske. Teda kurvastas teadmine, et tema võimed kahanevad. 1965. aastal kirjutas ta: "Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud." Aeg-ajalt muutis see teda meeleheitlikuks ning viimastel eluaastatel muutus ta kergesti süngeks. See oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas nagu enne tugevaks loomuse tahk.[viide?]
1969. aastal kolis Tolkien koos Edithiga Bournemouthi, kus möödusid naise viimased päevad. Pärast Edithi surma, 22. novembril 1971, pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus Mertoni kolledž eraldas talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.[viide?]
Elu aastatel 1972–1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli Oxfordi lähedal külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured.[viide?]
Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburghi ja võttis vastu sealse ülikooli aunimetuse. Temas tekitas sügavat heldimust aasta enne seda toimunud külaskäik Buckinghami paleesse, kus kuninganna ta Briti Impeeriumi Ordu komandöriks nimetas.[viide?]
1973. aasta suvel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli naise järele igatsus, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.[viide?]
Tolkien suri 2. septembril 1973. Tema ja Edithi hauakivil seisab kiri:
"Edith Mary Tolkien, Luthien, 1889–1971 John Ronald Reuel Tolkien, Beren, 1892–1973"[viide?]
Remove ads
2012. aastal avaldatud Nobeli komitee dokumentidest selgus, et 1961. aastal nimetas Tolkieni sõber C. S. Lewis ta Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid arutelul jäeti Tolkien kõrvale "kehva proosa pärast".[4]
Ulmekirjanduse BAAS-is on 13 Tolkieni teost. Peaaegu kõik need on eesti keelde tõlgitud, enamiku tõlkeid on avaldanud kirjastus Tiritamm.[viide?]
| Originaali pealkiri | Aasta | Tõlke pealkiri | Tõlkeaasta |
|---|---|---|---|
| "The Hobbit, or There and Back Again" | 1937 | "Kääbik ehk Sinna ja tagasi" | 1977 |
| "Farmer Giles of Ham" | 1949 | "Talumees Giles Hamist" | 1993 |
| "Smith of Wootton Major" | 1976 | "Suur-Woottoni sepp" | 1993 |
| "The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring" | 1954 | "Sõrmuste isand. Esimene osa: sõrmuse vennaskond" | 1996 |
| "The Lord of the Rings: The Two Towers" | 1954 | "Sõrmuste isand. Teine osa: kaks kantsi" | 1997 |
| "The Lord of the Rings: The Return of the King" | 1955 | "Sõrmuste isand. Kolmas osa: kuninga tagasitulek" | 1998 |
| "The Adventures of Tom Bombadil" | 1962 | Tõlge puudub | – |
| "Tree and Leaf" | 1964 | "Leht ja puu" | 1993 |
| "The Silmarillion" | 1977 | "Silmarillion" | 1999 |
| "Roverandom" | 1998 | "Roverandom" | 2003 |
| "Unfinished Tales" | 1980 | "Lõpetamata lood" | 2006 |
| "Children of Hurin" | 2007 | "Hurini lapsed" | 2008 |
- Rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev
- Keskmaa Ordu
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
Remove ads