Itaalia sõda (1521–1526)

Itaalia sõda (1521–1526, ka neljaaastane sõda,^[1] François I ja Karl V esimene sõda) oli osa 16. sajandi Itaalia sõdadest. Sõjas olid Prantsuse François I ja Veneetsia vabariik vastamisi Püha Rooma keisri Karl V, Inglise Henry VIII ja Paavstiriigiga. Konflikt tõusis vaenust, mida tekitas Karli valimine keisriks 1519–1520 aastal ja paavst Leo X vajadusest ühendada jõud Karliga Martin Lutheri vastu.

Itaalia sõda (1521–1526)
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
"Pavia lahing", tundmatu flaami kunstniku maal, XVI saj
Toimumisaeg	1521–1526
Toimumiskoht	Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania
Tulemus	Hispaania ja keiserlike vägede võit
Osalised
Prantsusmaa Veneetsia vabariik Karl V impeerium: Hispaania Saksa–Rooma Inglismaa Paavstiriik
Väejuhid või liidrid
François I (sõjavang) Odet de Foix Guillaume Gouffier † Pierre Terrail † Karl V Charles de Lannoy Fernando d'Avalos Charles III Prospero Colonna

Kogu Lääne-Euroopat haaranud sõda puhkes 1521. aasta lõpul, kui prantslased tungisid Navarrasse ja Madalmaadesse. Keiserlikud väed toibusid rünnakust ja ründasid Põhja Prantsusmaad, kus need omakorda peatati. Paavst, keiser ja Henry VIII allkirjastasid seejärel ametliku alliansi Prantsusmaa vastu ja sõjategevus haaras ka Apenniini poolsaare. Bicocca lahingus alistasid keisri ja paavsti väed prantslasi ja tõrjusid nad välja Lombardiast. Lahingu järel suundus võitlus taas Prantsuse pinnale, samal ajal kui Veneetsia sõlmis separaatrahu.

Viited

1. Vaenutegevus kestis neli aastat, kuni Pavia lahinguni 1525. aastal.