Intellektuaalne omand (ka intellektuaalomand ja intellektuaalne vara – REÕS § 23) on iseseisvad õigused riigi õigussüsteemis, mis on seotud inimese intellektuaalse tegevuse tulemuste loomise ning kasutamisega ja sellega seotud investeeringutega. Majandusteadusliku terminina tähistab intellektuaalne omand vara ettevõtte bilansis (immateriaalsed põhivarad) jms. Tavakeeles kasutatakse mõnikord tähenduses, et luuletus, artikkel, romaan, maal, laul jms. on autori intellektuaalne omand.
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Eesti Keele Instituut hindas Patendiameti 2023. aasta sõnavõistlusel intellektuaalomandile pakutud vastetest tabavaimaks taipvara, mis "sobitub hästi kasutamiseks ametlikesse tekstidesse, kuuludes mõtteliselt taoliste sõnade hulka nagu "tarkvara", "kinnisvara", "loodusvara" jne".[1]
Legaaldefinitsioon
Intellektuaalse omandi rahvusvaheliselt üldtunnustatud legaaldefinitsioon tuleneb Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO; on tõlgitud ka kui Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioon) asutamise konventsioonist (WIPO asutamise konventsioon 1967).[2] Eesti Vabariik ühines WIPO asutamiskonventsiooniga 1994. aastal ja järelikult on see määratlus ka Eesti õigussüsteemi osa. Nimetatud konventsiooni artikkel 2 (viii) sätestab:
"«intellektuaalne omand» sisaldab õigusi seoses:
- kirjandus- ja kunstiteoste ning teadustöödega,
- esituskunstnik poolt teoste esitamisega, fonogrammidega, raadio- ja televisiooniülekannetega,
- leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades,
- teaduslike avastustega,
- tööstusnäidistega,
- kaubamärkidega, teenindustunnustega, kaubanduslike nimede ja tähistega,
- kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu
ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti alal."[3]
Euroopa õigustraditsioonis eristatakse selle määratluse alusel intellektuaalse omandi kolme liiki: autoriõigus (copyright), autoriõigusega kaasnevad õigused (right related to copyright või related rights või neighboring rights) ja tööstusomand (industrial property). Teaduslike avastuste tegijatele on väga vähestes maades antud mõningaid õigusi (Venemaa, Ukraina). NSV Liidu ja teiste idabloki maade toel fikseeriti avastused ka WIPO asutamiskonventsioonis. Eestis avastusi iseseisva intellektuaalse omandi liigina ei kaitsta. Euroopa riikide õigussüsteemides on intellektuaalne omand paigutatud erinevalt. Mõnes riigis on vastu võetud rida iseseisvaid seadusi kõigi intellektuaalse omandi liikide kohta (Eesti), teistes riikides on normid koondatud kokku ühte kodifitseeritud normistikku (Prantsusmaa, Belgia). Ka Eestis on suund võetud kodifitseerimise suunas, esmajoones puudutab see tööstusomandit. Euroopa tsiviilõigusliku traditsiooniga riikide ja angloameerika (Common law) traditsiooniga riikide lähenemised intellektuaalsele omandile on mõnevõrra on erinevad. Sellest tulenevalt ei ole ühte universaalset vastust küsimusele, kas intellektuaalne omand on iseseisev õigusharu. Kindlasti on tegemist iseseisva õiguslikult reguleeritava haruga.
Autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi vaadeldakse traditsiooniliselt eraõiguse osana. Tööstusomandi objektide seadused (patendiseadus, kaubamärgiseadus, tööstusdisaini kaitse seadus, geograafilise tähise kaitse seadus jt) sisaldavad nii eraõiguse kui ka avaliku õiguse norme. Oma ajaloolises kujunemises viimase kolme sajandi jooksul on intellektuaalse omandi iseseisva normistiku ülesehitamine tugevasti tuginenud kordades vanema kujunemislooga asjaõiguse printsiipidele. 20. sajandi lõpuks olid välja kujunenud kõik eeldused väitmaks, et intellektuaalne omand ei ole asjaõiguse osa, vaid moodustab iseseisva normistiku riigi õigussüsteemis. Kuigi kõik intellektuaalse omandi liigid erinevad üksteisest, võib välja tuua mõned üldised printsiibid: territoriaalne iseloom (õigused kehtivad vaid oma riigi territooriumil; kaitse laieneb ka nendele riikidele, kellega ollakse koos rahvusvahelise konventsiooni liikmed või on sõlmitud kahepoolne leping), ajaliselt piiratud õigused (näiteks 70 aastat pärast autori surma – üldreegel autoriõiguses; 20 aastat – patendiõiguses; 10 aastat – kaubamärgiõiguses koos pikendamise võimalusega jne), spetsiifilised kaitse objektid (idee või selle väljendusvorm) ja spetsiifilised õigused (mõnede intellektuaalse omandi liikide puhul näiteks kaks gruppi õigusi – isiklikud ja varalised).
Põhiline erinevus: autoriõigus ja autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad automaatselt, tööstusomandi õiguste tekkimiseks on reeglina vaja teatud formaalsuste täitmist ja riigipoolset tunnustamist, näiteks patendi või kaubamärgitunnistuse väljaandmine patendiameti poolt. Rahvusvahelisel tasemel on tähtsaim intellektuaalse omandi valdkonna edendamist koordineeriv organisatsioon ÜRO allasutus WIPO. WIPO-l on 191 liikmesriiki.[4] WIPO haldab tähtsaimaid riikidevahelisi kokkuleppeid (konventsioone) kõigi intellektuaalse omandi liikide alal. Näiteks autoriõiguse valdkonnas on selliseks Berni kirjandus- ja kunstiteiste kaitse konventsioon (1886). Eesti Vabariik ühines Berni konventsiooniga esmakordselt 1927. aastal ja liitus uuesti (Pariisi 1971. aasta redaktsiooniga) 1994. aastal.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all sõlmitud Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS leping)[5], millega Eesti Vabariik ühines 1999. aastal.
ÜRO allasutus UNESCO haldab ülemaailmset autoriõiguse konventsiooni (1952), millega Eesti Vabariik ühinenud ei ole. Selle konventsiooniga reguleeritakse autoriõiguse kaitse tähise © (täht C ringis) kasutamise tingimusi. 26. aprillil tähistatakse WIPO egiidi all ülemaailmset intellektuaalse omandi päeva (World Intellectual Property Day). See kuupäev on valitud sellepärast, et 1967. aasta 26. aprillil jõustus WIPO asutamise konventsioon. UNESCO eestvõttel tähistatakse iga aasta 23. aprillil rahvusvahelist raamatu ja autoriõiguse päeva.
Intellektuaalne omand kui põhiõigus
Intellektuaalset omandit kaitstakse põhiõigusena. Inimõiguste ülddeklaratsiooni[6] kohaselt on igal inimesel õigus oma moraalsete ja materiaalsete huvide kaitsele, mis johtuvad teaduslikest töödest, kunsti- ja kirjandusteostest, mille autoriks ta on (Art. 27 (2)). Euroopa Liidu põhiõiguste harta[7] sätestab eraldi, et intellektuaalomandit kaitstakse (Art. 17(2)). Eesti Vabariigi põhiseaduse § 39 näeb ette, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi. Põhiseadus kaitseb intellektuaalset omandit ka üldise omandikaitse (§ 32) raames (seda sätet kohaldatakse põhiliselt tööstusomandi suhtes).
Intellektuaalomandi liigid
Levinud liigituse kohaselt saab intellektuaalse omandi jagada kolmeks:
- autoriõigus (kirjandus-, kunsti- ja teadusteosed)
- autoriõigusega kaasnevad õigused (esitaja, fonogrammitootja, ringhäälinguorganisatsiooni õigused ja nn uued, Euroopa Liidu direktiividest tulenevad õigused näiteks andmebaasi tegijale)
- tööstusomand (kaubamärgid, patendid, kasulikud mudelid, mikrolülituste topoloogiad, tööstusdisainilahendused jne)[8]
Sõltuvalt sellest, kas õiguste tekkeks on vajalik registreering, saab intellektuaalse omandi jagada ka registreeritavaks ja mitteregistreeritavaks intellektuaalseks omandiks. Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste tekkeks ei ole registreering vajalik. Õigused tekivad automaatselt. Tööstusomand eeldab reeglina registreeringut. Tööstusomandi registreerimisega tegeleb Eestis patendiamet.[9] Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest[10] kuulub intellektuaalse omandi valdkonna koordineerimine justiitsministeeriumi valitsemisalasse (§ 59 (1)).
Guardtime'i plokiahela-tehnoloogia võimaldab panna elektroonilistele andmetele külge aja, millal need on salvestatud ja seetõttu on kasutatud intellektuaalomandi tõendamisel Guardtime'i andmeid näiteks USA kohtus tõenditena.[11]
Terminist "intellektuaalne omand"
Termin "intellektuaalne omand" kasutamine on käesoleval ajal õigusaktides, õigusteoorias kui ka igapäevases kõnepruugis laialdaselt levinud. Üldkeelendina tähistab "intellektuaalne omand" kõiki neid resultaate, mis tulenevad inimese vaimsest, intellektuaalsest tegevusest (ideed, luuletused, maalid, avastised, leiutised, elektronarvutite riist- ja tarkvara, uus tehnoloogia jne.). Majandusliku ja juriidilise mõistena on "intellektuaalsel omandil" tavakeelest hoopis erinev tähendus. Ladinakeelne sõna proprius – kellegi oma – tähistab kellelegi kuuluvaid õigusi. Algselt nimetati "intellektuaalseks omandiks" õigusi kirjandus- ja kunstiteostele kui intellektuaalse tegevuse – loomingu "kõrgeima" astme tulemusele. "Madalama " astme – kaubanduse sfääri kuuluvate tehnilise loomingu resultaatide (peamiste leiutiste), aga samuti kaubamärkide suhtes kehtivaid õigusi nimetati aga "tööstusomandiks" (industrial property). Alles 19. sajandi keskpaigast hakati järjekindlamalt rõhutama seost vaimse loomingu eri väljendusvormide vahel ning üldistava terminina kasutama sõna "intellektuaalne omand". Kuid ka tänapäeval kasutatakse küllalt sageli terminit "intellektuaalne omand" just kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste suhtes tekkivate õiguste tähistamiseks.[12]
Autoriõiguse mõiste pärineb 18. sajandi alguse Inglismaalt. 1709. aastal võeti seal vastu nn Anne'i statuut (Statute of Anne), mis käsitles trükiteoste kopeerimist. Inglise keeles autoriõigust tähistav sõna copyright tähendabki otsetõlkes kopeerimise/paljundamise õigust. Eri riikide autorite õiguste vastastikuse tunnustamise tegi võimalikuks Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon, mis võeti vastu 1886. aastal ja kehtib muudetud kujul tänaseni. Eesti liitus Berni konventsiooniga 1927. aastal, liikmeks olek peatus 1940. aastal. Eesti taasühines Berni konventsiooniga 1971. aasta Pariisi redaktsioonis. Intellektuaalse omandi kaitse tähendab muuhulgas kaitset piraatluse, ebaseadusliku kaubanduse ja võltsimise eest. Eestis tõusis intellektuaalse omandi teema ühiskonna huviorbiiti 2012. aasta kevadel seoses küsimusega, kas Eesti peaks liituma võltsimisvastase kaubanduslepinguga ACTA (The Anti-Counterfeiting Trade Agreement). Eesti autoriõiguse kaitse nurgakiviks on autoriõiguse seadus, mis võeti Riigikogus vastu 11. novembril 1992 ning jõustus 12. detsembril 1992.[13][14]
Loomevarguse juhtumid Eestis
Juhtumeid ja lahendeid kohtuvaidlustes seoses loomevargusega (plagiaadiga) leiab kogumikust https://www.eas.ee/images/doc/sihtasutusest/trukised/io-kaasused.pdf [15]
Õppematerjale intellektuaalomandi kohta
- Ants Kukrus. Eurointegratsioon ja tööstusomandi õiguskaitse. Tallinna Tehnikaülikool, 2000.
- Ants Kukrus, Raul Kartus. Tööstusomand ja globaalmajandus. Külim OÜ, 2008.
- Ants Kukrus. Tööstusomandi õiguskaitse. Mats, 1995.
- Heiki Pisuke. Autoriõiguse seaduse ABC: autoriõiguse põhimõisted. Autor ja tema õigused. Olion, 1994.
- Heiki Pisuke. Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
- Heiki Pisuke. Autoriõiguse alused. 2006.
- Heiki Pisuke. Autoriõiguse alused ja muusikateoste kasutamine. eesti Kirikute Nõukogu, 2006.
- Marek Jaansoo. 2009. Ülikoolis loodud intellektuaalomandi küsimusi : [Bakalaureusetöö]; juhendaja: Heiki Pisuke, Tartu Ülikool, õigusteaduskond, eraõiguse instituut. Tallinn : Tartu Ülikool.
- Triin Niinemets, 2013. Inglise-Eesti Intellektuaalse omandi seletav sõnastik.[Magistritöö]; juhendaja: Ilmar Anvelt Tartu: Tartu Ülikool[14]
Triin Niinemets on loonud Inglise-Eesti intellektuaalomandi terminite sõnastiku, tuues välja üle 300 seni hajusalt ja süsteemitult leiduvat intellektuaalomandit puudutavat terminit (sh põhiliste organisatsioonide korrektsed tõlgitud nimed, põhilised intellektuaalset omandit käsitlevad õigusaktid ja erialakirjandus.)
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
