Indoneesia rahvuslik revolutsioon (või Indoneesia vabadussõda) oli Indoneesia Vabariigi ja Hollandi koloniaalimpeeriumi vaheline relvakonflikt ja diplomaatiline võitlus ning sõja- ja koloniaalajastu järgse Indoneesia ühiskondlik revolutsioon. Konflikt algas Indoneesia iseseisvuse väljakuulutamisega aastal 1945 ning lõppes, kui Holland Indoneesiat tunnustas.
Quick Facts Toimumisaeg, Toimumiskoht ...
| Indoneesia rahvuslik revolutsioon |
|---|
|
Osa teise maailmasõja tagajärgedest ja Aasia dekolonisatsioonist |
 Ülevalt paremalt päripäeva:
- Brigadir Aubertin Walter Sothern Mallaby autovrakk tema tapmispaigas 30. oktoobril 1945 Surabaya lahingu ajal.
- Küla Bandungi lähistel leekides. Vasakul on näha kaht Indoneesia sõdurit.
- Indoneesia ja Hollandi delegatsioonid jõudmas Linggarjati mäele, et sõlmida Linggadjati leping.
- Padang, Lääne-Sumatra, pärast Operatsioon Kraaid.
- Sukarno ja Mohammad Hatta enne pagendust Brastagi Põhja-Sumatrale.
- Kuninganna Juliana sõlmib Indoneesia Soevereiniteitsoverdrachti (suveräänsuse üleandmise).
|
| Toimumisaeg |
29. septembril 1945 – 27. detsember 1949 |
|---|
| Toimumiskoht |
Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia) |
|---|
| Tulemus |
- Hollandi sõjaline võit
- Indoneesia poliitiline võit
- Holland tunnustab Hollandi-Indoneesia ümarlauakonverentsil Indoneesia Ühendriike
|
|---|
| Osalised |
|---|
Indoneesia
- Indoneesia Vabariigi erakorraline valitsus
- Indoneesia rahvuslikud relvajõud
Jaapani vabatahtlikud[1]
Briti India ülejooksikud[2]
Ameerika Ühendriikide diplomaatiline toetus (1949–) |
Holland
- Hollandi Kariibid
- Hollandi Ida-India
- Hollandi kuninglik Ida-India armee
- Hollandi India tsiviilvalitsus
- Autonoomsed föderaalosariigid
- Ida-Indoneesia
- Suur-Dayak
- Pasundan
- Minahasa
- Pontianaki sultanaat
- Ratu Adili leegion
- Pao An Tui
Suurbritannia (–1946)
Austraalia (–1946)
Jaapan (–1946) |
|
| Väejuhid või liidrid |
|---|
| Poliitilised juhid
Sukarno
Mohammad Hatta
Sutan Sjahrir
Amir Sjarifuddin
Hamengkubuwono IX
Sjafruddin Prawiranegara
Setyabudi
Sõjalised juhid
Soedirman
Oerip Soemohardjo
Gatot Soebroto
Djatikoesoemo
Soerjadi Soerjadarma
Mas Pardi
Abdul Haris Nasution
Agustinus Adisutjipto
Halim Perdanakusuma
Abdulrahman Saleh
Jahja Daniel Dharma
Suharto
Hasan Basry
Tjilik Riwut
I Gusti Ngurah Rai
Sultan Hamid II |
Hubertus van Mook
L. H. van Oyen
Simon Spoor
Louis Mountbatten
Philip Christison
Sultan Hamid II
Tjokorda Sukawati
Raymond Westerling
Loa Sek Hie |
|
| Jõudude suurus |
|---|
Vabariiklik armee: 190 000
Noored vabatahtlikud: 100 000[3]
Jaapani vabatahtlikud: 903
Briti India ülejooksikud: 600 |
Holland: 180 000
Hollandi Ida-India: 60 000
Ratu Adili leegion: 2000
Pao An Tui: 1000[4]
Suurbritannia: 45 000[5]
Jaapan: 35 000 |
|
| Kaotused |
|---|
Indoneesia: 97,421[6]
Jaapani vabatahtlikud: 531[7]
Briti India ülejooksikud: 525 |
Holland: 4585
Suurbritannia: 980
Jaapan: 1057 |
|
Indoneesia ohvrite hulgas on nii tsiviilisikuid kui ka võitlejaid |
Close
Neli aastat väldanud konflikt koosnes juhuslikest, kuid veristest relvakokkupõrgetest, Indoneesia-sisestest poliitilistest ja kogukondlikest ülestõusudest ning kahest suuremast rahvusvahelisest diplomaatilisest sekkumisest. Hollandi sõjavägi, mida mõnda aega toetasid ka teise maailmasõja liitlased, suutis Jaaval ja Sumatral kontrollida suuremaid linnu ja töösalasid, kuid mitte maapiirkondi. Aastaks 1949 oli Holland nurka surutud: Ameerika Ühendriikide valitsus ähvardas katkestada maailmasõjajärgse abipaketi maksed ning sõjaliselt oli Indoneesias patiseis. Samal aastal tunnustas Holland Indoneesia iseseisvust.
Revolutsiooniga lõppes koloniaalajastu Hollandi Ida-Indias (v.a Hollandi Uus-Guineas). Märgatavalt muutusid ühiskondlikud kastid ning kohalike valitsejate radžade võim vähenes. Suure osa elanikkonna jaoks ei muutunud esialgu eriti ei majanduslik ega poliitiline olukord, vaid mõned indoneeslased said kaubanduses kõrgematele kohtadele.
