From Wikipedia, the free encyclopedia
Hermeneutika (kreeka sõnast hermeneutikē < hermeneia 'seletus, tõlgendus') on tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja religioossete tekstide interpreteerimise õpetusena.
See artikkel vajab toimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Hermeneutika lähteseisukohad:
Aristotelese teoses Peri hermeneias tähistas sõnaga hermeneia ütlust kui hinges mõeldu üleminekut välisesse (täht, hääl).
Keskaegne teadusliku tõesuse menetlus oli aristotellik-aksiomaatiline, st eristati kahte tõestusmenetlust: synthesis (deduktsioon) ja analysis (induktsioon). Keskaegne ja kristlik tõlgendamine lähtus pühakirja kriitikavälisest traditsioonist.
F. Schleiermacher (1768–1834) oli teoloog ja filosoof. Eristas kahte tõlgendamise/arusaamise liiki: tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine. 1819. aastal sõnastas ta tõlgendamise reeglid:
Hans-Georg Gadamer (1900–2002) peateos oli Tõde ja meetod. Ta väidab, et hermeneutika tähtsaim osa on metodoloogia. Teksti mõistmiseks pole oluline mitte autori biograafia jms, vaid teksti tähendus. Gadamer arvas erinevalt Schleiermacherist, et tekstil pole ainult ühte õiget tõlgendust. Igal ajastul loovad erinevad kogemustaustad erinevaid tõlgendusi.
Paul Ricœur (1913–2005) pidas teksti tõlgendust enesekohaseks, tõlgendaja tõlgendab alati ka iseennast.
Umberto Eco (1932–2016) arvates tekst on autorist ja tõlgendajast sõltumatu.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.