Happesademed

Happesademed on mis tahes sademed (vihma puhul happevihm), mille pH on võrreldes looduslike sademete omaga madalam. Igasuguste happeliste ühendite langemist maa, vee või ehitiste pinnale nimetatakse happesadenemiseks.

Happevihmade tõttu hukkunud kuused Tšehhis

Happesademed ei esine vaid vee kujul (vihm, udu, lumi jne), vaid ka õhus olevate gaasiliste ja tahkete komponentide maapinnale sadestumisena. Kuivad happesademed moodustavad umbes 30 protsenti happesademete koguhulgast^[1].

Destilleeritud vee pH on seitse. Sellest suurema pH-ga vett nimetatakse aluseliseks ja väiksema pH-ga happeliseks. Sellise jaotuse järgi oleksid siiski peaaegu kõik sademed happesademed, sest atmosfääris oleva vee normaalne pH on umbes 5,6. See on happelise reaktsiooniga peamiselt seetõttu, et atmosfääris ringlev süsinikdioksiid on osaliselt atmosfääri veepiiskades lahustunud, moodustades süsihappe (H₂CO₃). Süsihappe dissotsiatsiooni käigus vabaneb vette vesinikioone, mis muudavadki sademed happelisemaks. Lisaks süsinikdioksiidile sisaldab reostamata õhk ka muid happesust mõjutavaid keemilisi ühendeid, mistõttu on vihmavee normaalseks happesuseks loetud ka arvu 5,2^[2].

Atmosfäär ei ole homogeense koostisega, mistõttu esineb praktikas olulisi kõrvalekaldeid keskmistest väärtustest. Enamasti jääb sademete pH vahemikku 4,9–6,5. Happelisemate sademete jaotus näitab selgelt, et nende tekkes on põhisüü inimesel, sest happesademed langevad peamiselt aladele, mis jäävad suurtest tööstuspiirkondadest allatuult^[3].

Happevihma põhjustavad eelkõige väävli- ja lämmastikoksiidid, mis veega reageerides moodustavad vastavalt väävel- (H₂SO₄) ja lämmastikhappe HNO₃.

Happevihmad on tõsine keskkonnaprobleem, mis põhjustab probleeme kaladele ja taimestikule ning kahjustab hooneid.

Vaata ka

• Aluselised sademed
• Happesadenemine

Viited

1. McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 1 (A–ANO). Lk 67–72. ISBN 0071441433
2. Likens, G. E., W. C. Keene, J. M. Miller and J. N. Galloway. 1987. Chemistry of precipitation from a remote, terrestrial site in Australia. J. Geophys. Res. 92(D11):13,299-13,314.
3. Kemling, Melissa. L. (2005). Acid Rain. Entsüklopeedias J. E. Oliver (Toim.), Encyclopedia of World Climatology (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 1–4. ISBN 1402032641