Hüdrauliline juhtivus

Hüdrauliline juhtivus (${\displaystyle K}$; ${\displaystyle {\tfrac {kg}{s\times MPa}}}$, ${\displaystyle {\tfrac {mmol}{s\times kPa}}}$) väljendab kogu taime või tema üksikute organite (leht, oks, vars, juur, juurestik) veetranspordivõimet ehk seda, kui hõlpsalt suudab vesi taimeorganeid läbida. ${\displaystyle K}$ on arvutatav veevoolu kiiruse (${\displaystyle q}$; ${\displaystyle {\tfrac {mmol}{s}}}$, ${\displaystyle {\tfrac {kg}{s}}}$) ning rõhkude või veepotentsiaalide erinevuse (${\displaystyle \Delta P}$; ${\displaystyle {\tfrac {1}{kPa}}}$, ${\displaystyle {\tfrac {1}{MPa}}}$) suhtena^[1]:

${\displaystyle K={\frac {q}{\Delta P}}={\frac {q}{\Delta \Psi }}}$

Tavaliselt väljendatakse hüdraulilist juhtivust taimeorgani pindalaühiku (lehtede projektsioonipindala, ksüleemi ristlõikepindala jne) kohta. Hüdrauliline juhtivus on takistuse pöördväärtus, mis tähendab, et ${\displaystyle K}$ on seda suurem, mida väiksem on takistus veevoolule läbi taimekudede ja vastupidi^[1][2]. Hüdrauliline takistus (${\displaystyle R}$; ${\displaystyle {\tfrac {MPa\times s}{kg}}}$) on tuletatud omakorda vastavalt analoogiale Ohmi seadusega^[2]. Kõige kiiremini liigub vesi taimes juhul, kui veepotentsiaali gradient on suur ja hüdrauliline takistus väike^[3].

Vedeliku viskoossus

Hüdrauliliste mõõtmiste puhul tuleb kindlasti arvestada vedeliku viskoossusega, mis sõltub lahustunud ainete sisaldusest. Näiteks kontsentreeritud suhkrulahus on üsna viskoosne ja aeglustab märkimisväärselt voolu^[2].

Vaata ka

• ksüleem
• hüdrauliline erijuhtivus