From Wikipedia, the free encyclopedia
Hälsingland on Rootsi keskosas asuv ajalooline maakond (rootsi keeles landskap). Maakond piirneb lõunas Gästriklandi, läänes Dalarna ja Härjedaleni ning põhjas Medelpadi ajaloolise maakonnaga. Idas piirneb maakond Botnia lahega. Maakond moodustas osa ajaloolisest Norrlandi piirkonnast.
Hälsinglandi pindala on 14 264 ruutkilomeetrit ja 2012. aastal elas seal 129 221 inimest.[1] Maakonnas leidub ligikaudu 150 000 nähtavat arheoloogiamälestist.
Ajaloolistel Rootsi maakondadel ei ole halduslikku ega poliitilist funktsiooni, tegemist on vaid ajalooliste ja kultuuriliste üksustega. Hälsingland moodustab tänapäevase haldusüksuse Gävleborgi lääni põhjaosa. Piirkonna väiksemad osad kuuluvad ka Jämtlandi lääni ja Västernorrlandi lääni.
Hälsingland kuulub ka mitteametlikku Alam-Norrlandi (Nedre norrland) regiooni ja Põhja-Kesk-Rootsi (Norra Mellansverige) riigialasse (riksområde).[2] Mõnes kontekstis (nt Rootsi Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi jaotus[3]) kuulub Hälsingland Lõuna-Norrlandi (Södra Norrland) ja kattub teistes (nt rauaaja arheoloogia[4]) Kesk-Norrlandiga (Mellannorrland). Hälsingland jääb Lõuna- ja Põhja-Skandinaavia bioloogilisest piirist (limes norrlandicus) põhja, kuid mägise Norrlandi maastiku piirist peamiselt lõunasse.
Hälsinglandile anti vapp kuningas Gustav Vasa ajal aastal 1560. Sellal oli Hälsingland tuntud ulatusliku kitsekasvatuse poolest ning vapil kujutati paremale üles vaatavat kitse. Ajaloolise maakonna vapiga sarnanev vapp koos Gästriklandi vapiga moodustab Gävleborgi lääni vapi.
Maakonna maastik on peamiselt mägine ja kivine, langedes ranniku suunas allapoole. Piirkonna põhjaosas on maapinna suurim kõrgus 530 ja lääneosas 600 meetrit. Ligikaudu 85% maastikust on kaetud metsaga ja puidutööstus on ajalooliselt olnud piirkonna peamine sissetulekuallikas. Kui arvata välja 20–30 kilomeetri laiune rannikuriba, Delleni piirkonnas olev ümmargune org ja mõne jõe orud (eriti Ljusnani jõe ümbruses), on pinnas viljatu.[5][6] Suured alad koosnevad kividest ja rabadest ning on põllumajanduse jaoks ebasobivad. Rannikuäärseid kõrgemaid alasid kasutati varem mägikarjamaade ja heinamaadena.
Osa Botnia lahe äärsest rannikust, mida tuntakse "kõrge rannikuna", kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse kui näide isostaasiast või glatsioisostaasiast ja kui piirkond selle uurimiseks. Maa tõuseb seal jätkuvalt ligi 1 cm aastas.
Veel üks piirkonna tähelepanuväärne geoloogiline tunnus on Delleni järvesüsteem, mille on tekitanud üleujutatud meteoriidikraatrid (meteoriidid langesid sinna 100 miljonit aastat tagasi). Tegemist on ainsa piirkonnaga Rootsis, kus leidub vulkaanilist kivimit andesiiti ja sealne andesiit on piirkonna järgi saanud ka nimetuse delleniit.
Hälsinglandi elanike varaseim mainimine võib olla vahemikust 9.–10. sajandini pärinevas vanainglise keeles kirjutatud poeemis "Widsith", kus mainitakse rahvast nimetusega Hælsings, keda valitses teistes allikates mitte esinev mütoloogiline kuningas Wada. Esimest korda mainib kindlalt sealseid elanikke Adam Bremenist 1070. aasta paiku, viidates leidang-laevastiku kontekstis piirkonnale nimega Halsingland.
Nimi Hälsingland tuleneb sealsete elanike nimest ja tähendab "hälsingite maa". Nime "hälsing" on omakorda tõlgendatud kui sõnade hals ("kael") ja Rootsi kohanimedele tavalise lõpu inge (sõnast inbyggare ehk "elanik") ühendit. Selle osas, mida hals selles kontekstis tähendada võib, üksmeel puudub, kuid sellel ei ole midagi tegemist inimeste kehaosaga. Välja pakutud tõlgendused on pidanud seda kas kitsa veekogu (vt Helsingborg-Helsingör) või maatükki kohta käivaks.[7] Välja on pakutut mitut veekogu: näiteks neid kolme merelahte, mis varasematel aegadel piirkonnas maismaad lõhestasid (Alir, Sundhed ja Nordanstig) või ka Sundhedi juures olevat maakitsust.
Enamasti aga arvatakse, et sellega viidatakse Botnia lahele ja et just selle kallastel elanud inimesed olid "hälsinglased".[7][8] Seega oleks mõistetav seegi, et Botnia lahe kõige kitsamat osa kutsutakse rootsi keeles nimega Kvarken ehk "kurk".[9] Hiljem muutus nime algus "Halsing-" vokaali muutumise teel kujule "Helsing-"[8] (nagu ka kohanime Jämtland ajalooline algus oli Jamt-) ja tänapäevane ä-tähte sisaldav nimi tuleneb sellest, et 20. sajandi alguses oli selle tähe kasutamine moodne. Erinevalt Helsingborgist, mida 60 aastat kirjutati kui Hälsingborg, ei ole Hälsinglandi kirjapilt tagasi muutunud.
Hälsingland on ka üks neist kohtadest, millest Snorri Sturluson oma 13. sajandist pärinevas teoses "Heimskringla" kirjutab. Saaga järgi oli Tore Hälsing (vanapõhja keeles Þórir helsingur) Kettil Jamte (vt Jämtland) pojapoeg, kes oli pärast mõrva sooritamist sunnitud läbi metsade ida poole põgenema. Ta asus elama tänapäevase Hälsinglandi aladele ja hiljem järgnesid talle paljud. Sellest paigast kuni rannikuni ulatuvat ala hakati kutsuma nimega Helsingjaland.
Hälsingland on Rootsis ainulaadne nimi selle poolest, et tegemist on ainsa maakonnanimega, mida kasutatakse vandesõnana: sõna põrgu (helvete) eufemismina. Kõige varasemad andmed selle kohta pärinevad 1690. aastatest.[9]
Keskajal tähistati nimetusega "hälsinglandlased" kogu Upplandist põhja pool asuva rannikupiirkonna rootsikeelseid elanikke; tegemist oli seega üpris ebatäpse nimetusega. Upplandi varases piirkondlikus õiguses tähistas Upplandi põhjaosa ja Hälsinglandi piiri Ödmårdeni mets.
13. sajandil rändas suur hulk inimesi Hälsinglandist välja Soome lõunarannikule, mida sellal kutsuti nimega Österland. Seal andsid nad kohtadele nimesid Hälsinglandi järgi: neist olulisim on Helsingeå jõgi ja selle esimesed kärestikud, millele anti nimi Helsingfors. 1550. aastal andis viimane omakorda nime selle lähistele Gustav Vasa rajatud linnale, millest aastal 1812 sai Soome pealinn.
Hälsinglandi vanim linn on 1582. aastal linnaõigused saanud Hudiksvall. Seejärel sai 1620. aastal linnaõigused Söderhamn. Alles 1942. aastal sai Hälsingland kolmanda linna. Bollnäs jäi ka Hälsinglandi viimaseks linnaks, kuna linna staatus kaotati Rootsis aastal 1971.
Hudiksvalli, mis on üks Norrlandi vanimaid linnu, rüüstasid Vene väed aastal 1721. Piirkonnas asus ka oma Hälsinglandi rügement.
Alates 1772. aastast on Rootsi printsid ja printsessid olnud eri Rootsi maakondade hertsogid/hertsoginnad. Tegemist on ainult nimelise tiitliga. Alates 1982. aastast on Hälsinglandi ja Gästriklandi hertsoginna printsess Madeleine.
Piirkonna kohalikku murret tuntakse nimetusega Hälsingemål (või ka Hälsingska), kuid sellel ei ole ametlikku keelelist tunnustust. Erinevate teooriate järgi jääb maakond keeleliselt kas Norrlandi (Norrländska mål) ja Svealandi (Sveamål) murrete vahelisest piirist lõuna poole või jagab see piir maakonna kaheks osaks.[10]
Piirkonna suurepäraselt dekoreeritud talud (Hälsingegårdar) kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Talud on kahe- või kolmekorruselise talumajaga ning need ehitati jõukuse ja sõltumatuse näitamiseks. Nende siseruumide kaunistamiseks on läinud vaja palju leidlikkust ja interjöörides on aristokraatlik mood kombineeritud traditsiooniliste materjalide ja tehnikatega.
Hälsinglandi kõige populaarsem spordiala on jääpall. Tegemist on ka Rootsi ainsa piirkonnaga, kus jääpall on populaarsem kui jäähoki.
Maakonna jalgpalliorganisatsioon kannab nime Hälsinglands Fotbollförbund.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
