Ferdinand Karl Joseph (25. aprill 1781 Milano – 5. november 1850 Altmünster) oli Este dünastiast pärinev Austria feldmarssal, ertshertsog ning hilisem Galiitsia, Ungari ja Transilvaania kuberner.
Nooruspõlv
Ferdinand Karl Joseph sündis ertshertsog Ferdinand Karl Anton Josephi teise pojana. Ferdinand Karl Joseph sai 1793. aastal husaarirügemendi nr. 3 inhaberiks.[1] 1796. aastal kaotas Habsburgide riik oma Itaalia territooriumid ning Ferdinand Karl Joseph kolis perekonnaga Wiener Neustadti, kus ta astus sõjaväeakadeemiasse.[2]
Prantsuse revolutsioonisõdades
1799. aastal astus Ferdinand armeesse ning ta osales Ostrachi ja Stockachi lahingus ja Mannheimi piiramisel. Järgmisel aastal võttis ta brigaadijuhina osa Saksamaal toimuvast sõjategevusest. Selles sõjakäigus üles näidatud oskuste eest autasustati teda samal aastal Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[3][2]
Samal aastal ülendati Ferdinand kindralmajoriks. Ta juhatas 3. detsembril Hohenlindeni lahingus Austria vägede tsentris diviisi.[2][4]
Napoleoni sõdades
Pikemalt artiklis 1805. aasta Ulmi sõjakäik
1805. aastal määrati ratsaväekindrali auastmes Ferdinand Saksamaal asuva Austria armee ülemjuhatajaks, kuigi tegelikult oli suurem võim feldmarssal-leitnant Karl Mack von Leiberichil, kes Ferdinandi ja teiste kindralite plaanid tihti tagasi lükkas. Mack uskus, et vürst Mihhail Kutuzovi Vene armee, mis pidi austerlastega ühinema, on lähemal kui tegelikult, mistõttu oli Mack loid tegutsema ja võimaldas Napoleon I Prantsuse armeel ennast ümber piirata. Ferdinand osales 9. oktoobril Günzburgi juures Prantsuse armeega toimunud lahingus.[2][4]
Pärast järgmist kaotust Elchingenis hakkas Ferdinand Macki tegevust avalikult kritiseerima, öeldes, et too annab välja vaid segaseid käske, mille tõttu sõdurid päev otsa mõttetult ringi marsivad.[5]
Kuna Macki armee oli nüüd täielikult ümber piiratud, kogus Ferdinand koos mõne kõrgema ohvitseriga (näiteks Karl Philipp zu Schwarzenberg ja Friedrich Bianchi) kokku 12 eskadroni ratsaväge, millega ta Prantsuse piiramisrõngast läbi murdis ning Böömimaale põgenes. Seal kogus ta kokku uue armeekorpuse, millega astus vastu Baieri armeele vürst Wrede juhatusel, keda ta Steckeni lahingus ka võitis.[2]
1808. aastal teenis ta Moraavias ja Böömimaal, kus organiseeris Landwehr 'i üksusi.[4]
1809. aastal määrati ta Galiitsias asuva VII armeekorpuse ülemaks. Korpus osales sõjategevuses Poola vastu. Ferdinand võitis Poola vägesid mõnes väiksemas lahingus ning jõudis Toruńi ja Varssavini. Austria vägede lüüasaamise tõttu Wagramis ja Jozef Poniatowski vägede surve tõttu oli Ferdinand sunnitud Austria aladele taganema.[2][4]
Hilisem elu
1815. aastal juhatas Ferdinand Austria reservarmeed. Pärast seda määrati ta Ungari kuberneriks. 1832. aastal sai ta Galiitsias kuberneriks, kuhu ta jäi kuni 1846. aastani. Samal ajal aitas ta Transilvaanias rahutusi ja mässe maha suruda. 1843. aastal tähistas ta Ungaris enda 50. aastapäeva husaarirügemendi nr. 3 inhaberina. Pärast Galiitsias 1846. aastal alanud rahutusi läks ta erru ning reisis Itaaliasse, kus külastas oma venda Maximilian Josephit. Septembris Ferdinand haigestus ning suri 5. novembril 1850 Almünsteris.[2]
Viited
Kirjandus
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
