Elektrivälja tugevus

Elektrivälja tugevus ehk elektriväljatugevus on füüsikaline suurus, mis väljendab elektrivälja võimet avaldada väljapunkti asetatud elektrilaengule jõudu.

Elektrivälja tugevus ${\displaystyle E}$ võrdub antud väljapunkti asetatud proovilaengule mõjuva jõu ja selle laengu jagatisega:

${\displaystyle E={\frac {F}{q}}}$,

kus ${\displaystyle F}$ on proovilaengule mõjuv jõud ja ${\displaystyle q}$ proovilaengu elektrilaeng. Kuna jõud on vektoriaalne (suunaga) suurus, siis kirjutatakse sama seos harilikult vektorkujul:

${\displaystyle {\vec {E}}={\frac {\vec {F}}{q}}\,}$.

Elektrivälja tugevuse mõõtühik SI-süsteemis on volt meetri kohta (V/m), mis tuletub jõu ühiku njuuton (N) ja laengu ühiku kulon (C) jagatisest:

${\displaystyle \mathrm {{\frac {N}{C}}={\frac {J}{C\ m}}={\frac {W\ s}{A\ s\ m}}={\frac {V\ A\ s}{A\ s\ m}}={\frac {V}{m}}} }$.

1 njuuton kuloni kohta on sellise elektrivälja tugevus, milles punktlaengule suurusega 1 C mõjub jõud 1 N.

Vaata ka

• Elektrivoo tihedus
• Väljatugevus